Sõjalise tegevuse osas on lähiajal kõige suurem roll ilmal. Nimelt on nii Luganski rindel kui Donbassis temperatuurid liikunud miinuspoolele ja koos tugeva tuulega külmetab pinnast sellisel määral, et sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul juba lähipäevil hakkab pinnas kandma rasketehnikat ja see muudab oluliselt olukorda rinnetel, kus viimasel ajal on rünnakute läbiviimisel rasketehnikat kasutatud vähe. Ukrainal on arvestatav osa jalaväe soomustatud lahingumasinatest ratastehnika ja seetõttu olid Ukrainal väga suured probleemid sellise tehnika kasutamisel ja mis me ratastehnikast räägime, omajagu on olemas ka videosid, kus tankid olid mudasse uppumas ja nende sealt kättesaamisega oli suuri probleeme.
Eelmine lõik annab ka võtme mõistmaks viimase aja lahinguid nii Luganski rindel kui Donbassis. Luganski rindel on mõlemad pooled teinud väiksemaid rünnakuüritusi, aga just keerukad ilmastikuolud tingivad selle, et rünnakute läbiviimisel peab rasketehnika kasutama edasiliikumiseks teid, aga teid on vähe ja neid on kergem kaitsta.
Donbassis on wagnerlaste nö vastutusalas olev lõik ainus, kus Venemaa on suutnud viimastel kuudel arvestataval määral edeneda, nii on nad Ruslan Levievi sõnul viimase kahe kuu jooksul Bahmuti suunal edenenud tempoga kilomeeter kuus. Venemaa, kes peab siiani oma armeed nö teiseks armeeks maailmas, on üheksa kuud peale sõja algust, peale mitmeid kibedaid taandumisi, väga õnnelik selle üle, kui suudab väga suurte kaotuste hinnaga enda kontrolli alla saada Kurdjumovka asula Bahmutist lõunas. Ei Kiiev, Harkiv, Slovjansk, isegi mitte küllaltki väike linn Bahmut (enne sõda suurusjärgus 75000 elanikku), vaid Kurdjumovka. Kõnekas on ka see, et ainuke tee edu saavutamiseks on II maailmasõja ajast tuttava taktika kasutamine, kus sõdurid (antud kontekstis kinnipeetavad) lähevad rünnakul järjest ja järjest laupkokkupõrgetele, kandes suuri kaotusi, aga üle nende surnukehade tulevad uued ja uued kinnipeetavad, kellele antakse automaadid kätte alles vahetult rindel ja kellele pole ei korralikke kuuliveste ega kiivreid. Taganeda nad ka ei saa, siis nad lastakse maha. Ainult nii, koos Donbassis oleva Venemaa suurtükitule võimekusega on nad suutnud läbi suure häda natuke edeneda.
Venemaa põhiprobleem on selles, et sellist taktikat saab kasutada ainult koos kinnipeetutega Donbassis, teistel rinnetel tšmobikutega nii ei saa käituda ja teistel rinnetel ei ole ka Venemaal võimekust massiivset suurtükituld anda. Nii on Venemaa üksused olnud sunnitud regrupeeruma Zaporižžja rindel, viies oma üksuseid rindejoonest eemale. Milles on Venemaa suurim probleem? Neil on vähe üksusi, kes oleksid võimelised rünnakuoperatsioone läbi viima. Rünnakuoperatsioonid on sõjapidamise kõrgeim pilotaaž, mis eeldab koostööoskust igal tasandil, tšmobikud oskavad aga ainult heal juhul laskepositsioone kaevata, et sealt vastase poole tulistada. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul on puudulikust sõdimisoskusest tulenevalt 30% tšmobikute kaotustest tingitud nö sõbralikust tulest ehk nad kas lasevad kogemata üksteist maha või jäävad enda üksuste kaudtule alla. Rünnata suudaksid nad ainult nö suure massiga peale minnes, aga Ukraina õhuluure töötab hästi ja lagedas stepis antakse kiirelt Venemaa üksuste koondumisel sinna täppistuld. Rasketehnika ilma jalaväe toeta oleks Ukraina jaoks kerge saak. Kui lisame Ukraina poole täppislöögid Venemaa logistika ja juhtimispunktide pihta seal piirkonnas, siis vähemalt minul on küll keeruline näha, kuidas Venemaa suudaks Zaporižžja rindel suuremale pealetungile minna (mingi aeg tagasi räägiti sellest palju). Zaporižžja rinde varustamiseks on Venemaa hakanud kasutama laevasid, mis toovad kauba Mariupoli sadamasse, aga see ei asenda hea raudteeühenduse puudumist, sest Venemaal on edulootust ainult siis, kui neil on kasutada palju laskemoona suurtükkidele, aga selle autodega vedamine võtab rohkem aega ja mahud on väiksemad. Zaporižžja rindel võib pigem eeldada Ukraina poole aktiivsemat tegutsemist.
Peale Venemaa üksuste lahkumist Dnepri läänekaldalt on palju arutletud selle üle, et kuhu võiksid liikuda mõlema poole vabanenud üksused, sest eriti Venemaa kontekstis olid need ühed vähesed üksused, kes oleksid võimelised läbi viima keerukamaid rünnakuoperatsioone. Räägitakse neljast brigaadist, mis olevat laiali jaotutud kõigi kolme rinde vahel ja nad olevat ka juba lahingutes osalenud, seega analüütikute arvates pealetungides nad kandvat rolli kandma enam ei hakka. Venemaa ise kardab aga palju rohkem Ukraina jõude (Arestovitši sõnul 8 brigaadi), kes siiani pole väga aktiivselt lahingutes osalenud, sest nad on küll kaasaegse ratastehnikaga varustatud ja seetõttu mobiilsed, aga viletsate ilmastikuolude tõttu neid pole siiani lahingutes eriti kasutatud ja nii joonistavad erinevad analüütikud erinevaid skeeme, kus püütakse ära mõistatada Ukraina järgmised sammud – et kas rünnatakse nende jõududega lõunas või Luganski oblastis või viiakse arvestatav osa neid Bahmutisse. Donbassist tulev info kohaselt on Ukraina küll ka sinna lisajõude viinud, aga sellisel määral, mis jätab arvestatava osa reservi. Eile väitsid mitmed Venemaa sõjablogijad, et osa nendest Ukraina brigaadidest liigub Svatove suunal, aga tuleb ka mõista, et hetkel käib vastastikune püüe üksteist üle kavaldada, viies selleks läbi ka väeüksuste liikumise pettemanöövreid. Sellised külmad ei pruugi seal piirkonnas kaua kesta, seega võib lähiajal oodata rünnakutegevuse aktiviseerumist, kus mõlemad pooled üritavad teha omi käike. Jälgime arenguid.
Ukraina on mitmeid päevi elanud järgmise raketirünnaku ootuses, sest praeguse sõja loogikast lähtuvalt see tulemata ei jää. Ukraina armee kindral-major Sergei Krivonosi sõnul võib see aset leida 6. detsembril, sest siis on Ukraina armee aastapäev või siis ka päev varem. Eelmises suuremas rünnakus lasid ukrainlased alla tiibraketi H-55, mis on loodud tuumalõhkepead kandma, aga raketist oli see lõhkepea välja võetud ja asendatud ballastainega, et rakett säilitaks oma lennuomadused. Venemaa poole selline käitumine on mõistatav – vanasid H-55 rakette saab kasutada peibutistena, mille peale ukrainlased kulutavad oma õhutõrjeraketid ära ja enne kui nad jõuavad laskeseadmetesse uued raketid laadida, lendavad kohale juba lõhkepeadega raketid. Nii suudeti viimases rünnakus Kiievi suunal maha võtta küll 21 Venemaa raketti, aga et neid tuli kokku 31, siis viimaste jaoks rakette enam ei jagunud. Ukraina on tunnistanud probleemi S-300 õhukaitserakettidega ning neid otsitakse nii Euroopast kui mujalt maailmast. Samal ajal on Venemaal S-300 rakette väidetavalt suurusjärgus 7000 tükki, nii et nad saavad neid ka kasutada rindejoonele lähemal asuvate Ukraina asulate pommitamisel.
Relvadest veel. Viimasel ajal pole enam Iraani droone lendamas nähtud, aga nende vastu osutusid väga efektiivseks relvaks sakslaste Gepardid ning seetõttu on ukrainlased rõõmsad uudise üle, et Saksmaa annab seitse Gepardit juurde. Euroopas utiliseeritakse Gepardite eelmise põlvkonna mudeleid ja Saksamaal neid enam väidetavalt taastada ei saa, küll aga olevat 38 sellist Gepardit veel Belgias ootamas utiliseerimist ning ukrainlased oleksid nende saamise üle rõõmsad, sest rinne on pikk ja linnasid on ka suures riigis palju, mida kaitsta ning sellises olukorras oleks ka vanematest mudelitest suur abi. Prantsusmaa annab mitmikraketiheitjaid, mis on ameeriklaste M270 analoogid.
Meduza andmetel viidi Venemaal läbi kinnine sotsioloogiline uuring ja selle järgi on toetus Ukrainas toimuvale sõjale järsult langenud peale mobilisatsiooni algust. Kui juulis pooldas venemaalastest sõja jätkamist 57% ja rahuläbirääkimisi 32% elanikest, siis novembris pooldas sõja jätkamist ainult 25% ja rahuläbirääkimisi 55% venemaalastest. Neid tendentse kinnitavad ka Levada-Tsentri oktoobrikuise küsitluse tulemused, mille järgi 57% venemaalastest toetab rahuläbirääkimisi ning sõja jätkumist toetab 27% venemaalastest. Kremlis jälgitakse rahva meelsust tähelepanelikult ja kui juba praegu on sõda nii ebapopulaarne, siis järgmine mobilisatsioonilaine muudaks sõja veel ebapopulaarsemaks, aga diktaatori jaoks oleks uute ja uute mobilisatsioonilainete läbiviimine ainsaks käiguks, et pääseda tema jaoks alandavast kaotusest või vähemalt saaks selle saabumist edasi lükata. Ohtu tajuvad ka Venemaa esipropagandistid, kes viimastel päevadel on hakanud rääkima Haagi kohtusse jõudmisest sõja kaotamise korral, et siis tuleb hakata tasuma reparatsioone ja tulevat taluda muid alandusi. Ainuke rohi selle vastu olevat Ukraina sundimine mistahes hinnaga rahuläbirääkimistele, sest siis loodab Venemaa säilitada nii okupeeritud territooriumid, pääseda sõjakuritegude üle kohtumõistmisest kui ka reparatsioonide tasumisest.
Türgi on nõus saatma Odessa sadamasse kolm Karpowership laeva, mis suudaksid kokku tagada miljoni elaniku elektriga varustamise ning Türgi suure tõenäosusega ei karda ka Venemaa rünnakuid nende laevade vastu. See oleks suureks abiks.
Siinkohal veel
link artiklile, kus Venemaalt saabunud insener kirjutab Mariupolis töötamisest ja sellega seotud aspektidest.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
