Ukraina oli juba suutnud tänu HIMARSitele muuta Venemaa armee logistikat ja nii oli Venemaa sunnitud oma nö laskemoona ja rasketehnika hubi ehk jaotuspunkti liigutama lõuna suunal Krimmi, Džankoi piirkonda. On olemas videod, kus on selgelt näha, et kontseptsioon oli sama, mis varem Donbassis - laskemoon laaditakse Maiskis maha vahetult raudtee kõrvale, kuskohast see siis kas laaditakse veoautodele või rongidele, mis suunduvad põhja poole. See kõik oli lageda taeva all. Lisaks laskemoonale oli seal palju rasketehnikat, peamiselt mitmikraketiheitjaid. Conflict Intelligence Team'i andmetel oli tegemist peamiselt remonti vajava tehnikaga. Džankois oli Venemaa armeel nii S-400, S-300 kui Pantsir-S1 õhutõrjekompleksid, seega kinnitati Krimmi elanikele, et põhja suunast on taevas kaitstud. Ometi kordus Novofjodorovka - teadmata põhjustel toimusid laskemoona plahvatused, millele järgnesid laskemoona detonatsioonid, mis kestsid mitu tundi. Laskemoona plahvatused olid nii võimsad ja visuaalselt nähtavad, et pealtnägijate poolt tehtud videod levisid kiirelt üle maailma.
Raudteejaama ümber kehtestati 5 kilomeetri laiune keelutsoon ja kuigi alguses Venemaa üritas taas hämada õnnetuse põhjuste ümber, siis õige peal oldi sunnitud tunnistama, et tegemist oli diversiooniga. Rünnaku käekiri oli sarnane Novofjodorovka omale, päris täpselt teavad väga vähesed, mis seal toimus, kuid omajagu poolehoidu on saanud versioon, et rünnakus kasutati tapjadroone. Nagu Maiskist vähe oleks, siis samal ajal toimusid plahvatused Džankois endas, kus viidi rivist välja elektritaristu, mille abil elektriraudteel said rongid liikuda.
Ja nagu öeldakse telepoes, et see pole veel kõik! Paar tundi hiljem tuli info Simferoopoli lähedasest Gvadreiskist, et sealselt sõjaväelennuväljalt kostuvad plahvatused ja tõuseb musta suitsu. Hristo Grozevi andmetel olid seal 12 lennukit Su-24 ja 12 lennukit Su-25. Osa eksperte on nimetanud Džankoi operatsiooni pettemanöövriks, et saaks läbi viia kõige olulisema operatsiooni Gvardeiskis. Fakt on see, et teadmata põhjustel sai Venemaa Krimmis taas alanduse osaliseks, sest operatsioonid viidi läbi ajal, kui inimesed on juba liikvel ja nii oli efekt maksimaalne - lisaks taristu, laskemoona ja tehnika hävitamisele ka paanika külvamine, mis oli suur ka enne neid rünnakuid.
Kõige tõsisem mõtlemiskoht on Venemaa väejuhatusel selles osas, et kuidas edaspidi logistikat Krimmi kaudu korraldada. Lihtsalt ladude kaugemale nihutamine enam ei toimi, sest Ukrainal on võimekus neid ladusid hävitada ka Krimmi mistahes punktis. Tuleks kasutada sama logistikat mida kasutab Ukraina - sisuliselt vaheladusid omamata täpsed tarned otse rindele, aga nii langevad nii kogused kui ka kiirus, aga Venemaa on harjunud tulistama kvadraati meeletutes kogustes laskemoonaga, nende käsutuses olev tehnika ei võimalda sõdida nii, nagu võitlevad ukrainlased moodsate suurtükkide ja mitmikraketiheitjatega. Idast ei saa Venemaa Melitopolisse raudteega tehnikat ja varustust tuua, sest otseteed Mariupolist Melitopolisse ei ole, see oleks võimalik ainult läbi Zaporižžja, mis on aga ukrainlaste kontrolli all. Lisame partisanide aktiivse tegevuse (hiljuti kahjustati Melitopili lähedal jälle raudteesilda), Dneprit ületavate sildade kahjustused, Venemaa sõjaväejuhtkonna väidetava lahkumise Dnepri läänekaldalt ning nagu näha, ei ole kujunenud olukord Venemaa jaoks eriti roosiline.
Ja nagu sellest vähe oleks, on Venemaa hädas ka lõunas okupeeritud territooriumil asuvate elanike meelsusega. Väidetavalt on Venemaa Hersonis juba pikemat aega kasutanud terrorit koos inimeste tapmiste ja piinamistega, aga see on andnud vastupidise efekti - vastupanuvõitlus on hoopis aktiviseerunud. Nii on Venemaa hädas sellega, et FSB töötajad ei ole nõus Hersoni oblastisse nö komandeeringusse minema isegi palga eest, mis ületab 6-7 korda nende palka Venemaal. Põhjus - just FSB töötajad on erilise vihkamise objektid ning neid rünnatakse pidevalt, on olnud juhtumeid, et väidetavalt isegi taskunugade ja pesapallikurikatega. Venekeelsesse kooli minemisel makstakse lapsevanematele 10000 rubla, aga sellest pole erilist abi. Hersonis asuvate kõrgkoolide töötajad kuuldavasti ei taha midagi kuulda ei Venemaalt toodud uutest rektoritest ega ka nende alluvuses töötamisest. Keegi ei tea, mis seal 1. septembril juhtuma hakkab, enamus lapsevanemaid tahavad jätkata õppimist Ukraina koduõppe programmi järgi, aga okupante ajab see marru - no ei taha need kuradima kohalikud seda Russki Mir'i! Veel keerulisem seis olevat nn referendumite korraldamisega, kus partisanid on selgelt väljendanud, et kõik okupatsioonivõimudega selles osas koostööd tegevad isikud on nende rünnakute sihtmärkideks.
Venemaal ollakse hädas ka nn regionaalsete pataljonide isikkooseisu kokkusaamisega ja nii toimub osades regioonides pakutava tasu tõus, näiteks pakutakse Tatarstanis nüüd lepingu sõlmimisel ühekordset tasu 360000 rubla, aga ikka napib soovijaid. Probleemid olevat ka Mulinos, kus komplekteeritakse kolmandat armeekorpust. Nimelt olevat palju neid, kes kohapealt saadud info põhjal (mis tegelikult rinnetel toimub ja et nende roll on olla lahingutes paljuski nö kahuriliha) on otsustanud lõpetada lepingu. Just seetõttu olevat kolmanda armeekorpuse liikveleminek nii kaua aega võtnud, aga viimase info kohaselt peaks see rindele lähedale jõudma 20. augustil.
Sõjaanalüütik varjunimega Perun tegi hea videomaterjali, kus ta põhjalikult analüüsib Ukraina armee relvastatust. Kokkuvõte - elavjõudu on Ukrainal palju, aga rasketehnika osas on suur nappus. Rindejoon on rohkem kui 1000 kilomeetrit pikk ja nii on omamajagu lõike, kus ukrainlaste relvastus rasketehnika osas on pehmelt öldes tagasihoidlik, lisaks on ka puudus laskemoonast nõukogude ajast pärit relvastusele. Omalt poolt lisan, et probleemid on ka moodsa tehnikaga - nii pidid CIT'i andmetel 12-st sakslaste PzH 2000 liikuvsuurtükist lahingutes osalema viis, ülejäänud on aga remondis, sest nad ei pidanud vastu tehnika kasutamise intensiivsusele, kus päevas lastakse rohkem kui 100 mürsku. Probleemid elektroonikaga, probleemid laadimismehhanismisega jne. Inimjõu taha Ukrainal midagi ei jää, aga edukaks pealetungiks on vaja rohkem rasketehnikat ja laskemoona.
Soome kaaluvat turismiviisade väljaandmise vähendamist Venemaa turistidele 90% ulatuses ning järgijäänud 10% ulatuses oleksid siis peamiselt nö humanitaarviisad, mille saaksid inimesed, kes ei ole Venemaa võimude silmis kõige paremas kirjas - ajakirjanikud, kultuuritegelased jne.
Peamiselt Venemaa turistide jaoks avatakse Soomes suve ajal päeviti 16-ks minutiks Imatrankoski tammi lüüsid ning taustaks mängiti siiani Jean Sibeliuse muusikat, aga nüüd mängib vahetpidamata Ukraina hümn.
Venemaa majanduse osas on tulnud infot, et nn paralleelimport ei ole loodetud kujul käima läinud ning see moodustab suurusjärgus 4% Venemaa ennesõjaaegse impordi mahust ning asjad võivad selles osas hoopis kehvemaks minna, sest arenenud riigid sulgevad järjest nö auke, mille kaudu Venemaa üritab paralleelimporti korraldada. India ja Hiina vähendasid järsult Venemaalt toornafta ostmist. Peamine põhjus - nad on odavalt saadud naftaga täitnud reservmahutid, aga ei India ega Hiina ei ole huvitatud oma pikaajalisi partnereid nö üle parda viskama, seda enam, et Venemaal on keeruline tulevikus stabiilselt nafta tarnida, ka võib riik saada tiitli kui terrorismi toetav riik, mis muudaks koheselt olukorda nafta müümisel kolmandatele riikidele.
Lõpulõik on seekord seotud religiooniga. Käesolevas sõjas on Moskva Patriarhaat olnud tihedas koostöös Venemaa võimuga ning nüüd saavad sõjaväes teenivad pühamehed endale ka uued vormid, mis on Venemaal saanud elavat vastukaja. Mõnede arvates meenutavat need vormid arvutimängudest tuntud maagide kostüüme, teiste arvates on need mõjutusi saanud Brad Pitt'i poolt pakutavatest kehakatetest, aga vähemalt minu enda jaoks on tulemus omajagu koomiline.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
