Kahjustatud maja Kiievis pärast Venemaa öist raketirünnakut 12.12.2023. Foto: Anadolu/Getty Images
Just 14. detsembri kontekstis vaatavad mitmed analüütikud Venemaa pealetungikatseid sisuliselt kogu rindejoone ulatuses ning väga suurte kaotuste hinnaga elavjõus ja tehnikas on nad teatud lõikudel ka natuke edenenud, aga ilmselgelt ei rahulda see Putinit. Senine kõige suurem ebaõnnestumine on olnud Avdiijivka, kus Venemaa on kaotanud oktoobris alanud suurpealetungist alates CNN-i andmetel (nemad omakorda tuginevad USA luurelt saadud andmetele) 13000 sõjaväelast surnute ja haavatutena. Need on karmid arvud ning kaotuste suhe ukrainlastega võrreldes on Ukraina poolt vaadatuna hinnanguliselt vahemikus 1:8 ja 1:10 vahel ehk Venemaa kaotused on kuni kümme korda suuremad, rääkimata soomustehnikast, mida Venemaa on kaotanud lausa sadades ühikutes. Olukord on nii õnnetu, et Šoigu võttis Avdiijivka olukorra illustreerimiseks kasutusele eufemismi „aktiivne kaitse“, mida võiks mõista nii, et hoopis nemad on kaitses ja ukrainlased ründavad.
Tuleb tunnistada, et olukord on Ukraina jaoks Avdiijivka ümbruses väga keeruline, ometi on suudetud vastane pidama saada linnast põhja ja lõuna pool, mistõttu hetkel veel ühendusteed linnaga toimivad, kuigi Venemaa kasutab seal piirkonnas järjest aktiivsemalt rallidroone. Venemaa väike edenemine on tulnud linna idaosas, tööstusrajooniga lõuna pool piirnevad suvilate piirkonnas. Sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul on viimase nädala jooksul Avdiijivka ründamises osalenud peamiselt nn rahvavabariikide sõjaväelased, samas kui Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused koguvad jõudu uueks suuremaks rünnakuürituseks.
Suure tõenäosusega üritatakse telesaates suure saavutusena esitada Marinkat, millest pole enam mitte midagi järel ning viimastel päevadel on käinud lahingud linna läänepiiril. Deepstate kaardil on Marinka lääneosa märgitud Venemaa kontrolli all olevaks ning viimase päeva jooksul on nad oluliselt edenenud ka Marinkast lõuna pool. Selle väikse linnaga seoses on paslik meenutada, et Venemaa on üritanud seda ära võtta sõja algusest saadik ning aasta ja pea kümme kuud kestnud sõja jooksul on nad sellest suunast suutnud edeneda ainult viis kilomeetrit, seda hoolimata väga suure koguse suurtükimürskude kasutamisest ning üksteisele järgnevatest jalaväe rünnakutest. Kuna sõjas on kõige olulisem oma üksuste võitlusvõime säilitamine, ei ole teatud hetkest alates enam mõistlik positsioone hoida, kui hooned on nii maatasa pommitatud, et seal pole enam võimalik varju leida vastase suurtükitule eest.
Ukraina on suutnud vastast pidevalt tagasi suruda oma efektiivse suurtükitulega, sest kui maatasa pommitatud piirkonnast lahkunud ukrainlaste asemele on tulnud Venemaa üksused, on nad seisus, kus kuhugi peituda pole ning seetõttu on nad olnud sunnitud pidevalt taganema, kandes samas suuri kaotusi. Marinkas kujunes lai nö hall tsoon, kus ei suutnud kumbki pool pikemalt viibida, aga nüüd otsustas Venemaa kaotusi elavjõus mitte arvesse võtta ning sellise hinnaga suudeti linna piirini liikuda, samas kui nende jaoks on see piirkond jätkuvalt nö killing zone ehk neil pole kaitset Ukraina suurtükitule eest.
Väga keeruline on Ukraina jaoks olnud viimasel ajal olukord Bahmutist lääne pool. Ukraina sõjaväelaste info kohaselt kasutab Venemaa seal oma kõige võitlusvõimelisemaid üksuseid, kes on ka rallidroonide kasutamises väga osavad. Bahmutist lõuna pool on Ukraina kontrolli all ülimalt oluline kõrgustik, mis asub Klišeejevkast põhja pool ning Venemaa armee üritab põhja poolt peale tungides selle enda kontrolli alla tagasi saada. Ukraina poolelt on seal vastas samuti nende kogenud üksused, aga nad tunnistavad, et vastane sõdib hästi ning neil ei ole seal kerge oma positsioone hoida.
Bahmutist põhja pool on ukrainlased ise teatud positsioonidelt tagasi tõmbunud, et vältida vahetuid lahinguid kaevikutes. Lääne pool on ukrainlaste kontrolli all olulised kõrgendikud ning Venemaa poolelt ei välista analüütikud olukorra tekkimist, kus Venemaa võtab küll enda kontrolli alla madalamal asuvad alad, aga samas on nad seal Ukraina suurtükkide jaoks nagu nö peo peal, tiirus ehk siis mõne küla äravõtmine nende olukorda ei paranda, lisaks on lääne pool veekanal, mis on samuti Ukraina jaoks heaks kaitseliiniks. Bahmuti ümbruses on Ukrainal keeruline ning Venemaa on seal omajagu maad suutnud ära võtta, selline on reaalsuses.
Ukraina pool esitab kujunenud olukorras olulise saavutusena vasturünnakut Horlivka suunal (Bahmutist lõuna pool), kus on tööstusmaastik ja aherainemäed ning natuke on suutnud Ukraina seal edeneda, aga keeruline on ette näha, et sellest võiks midagi suuremat välja kasvada.
Luganski oblastis on aktiivne lahingutegevus, aga rindejoon on muutunud vähe. Venemaa toob Kupjanski suunale pidevalt uusi üksuseid juurde. Lõunarindel suutis Venemaa natuke edeneda Tokmaki suunal lääne poolt Robotinile. Dnepri idakaldal toob Venemaa pidevalt üksuseid juurde ning sõdurite arvu suhteks Krinki juures hinnatakse juba 10:1 Venemaa poolt vaadatuna. Lisame lakkamatud rünnakud, pidevad suurtükitule ja liugpommide kasutamise ning sellistes oludes on Ukraina sõduritel äärmiselt keeruline kaitses olla, aga siiani on kaitse pidanud.
Teist ööd järjest rünnati Kiievi oblastit ballistilisel trajektooril lendavate rakettidega. Kokku 10 raketti ning räägitakse nende kontekstis nii õhukaitsekompleksi S-400 rakettidest kui ka ballistilistest rakettidest Iskander-M. Kuigi Ukraina pool andmetel suutsid nad kõik raketid alla tulistada, tuleb siin arvesse võtta ka ballistilisel trajektooril lendavate rakettide lennutrajektoori, mis on raketi lennu lõppfaasis ülevalt alla, mistõttu õhutõrjerakett võib küll kahjustada raketti ja suunata seetõttu kõrvale sihtmärgist, aga ometi põhjustab ka tabamuse saanud ballistilise raketi maapinnale kukkumine tihtipeale märkimisväärseid kahjustusi ja nii läks ka Kiievis. Ukraina sõjaväelased on kurtnud, et viimasel ajal on Kiiev elanud juba sellises rütmis, et keeruline on näha, et riigis sõda toimub, nüüd aga annavad need raketirünnud kiievlastel selgelt märku, et muutunud pole midagi, agressor ei ole oma plaane muutnud.
Mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, et Ukraina on hakanud tootma 155mm liikuvsuurtükke Bohdan lausa kuu tükki kuus ning see info põhjustas lugejate poolt omajagu vastukaja. Ekonomitšna Pravda avaldas sellel teemal pikema artikli ning lisamaterjali leidsin veel ühes varasemast Ukrainskaja Pravda artiklist. Tänasel päeval on artikli andmetel juba 30 liikuvsuurtükki valmis ning edaspidi plaanitakse toota kuus liikuvsuurtükki kuus.
Selle liikuvsuurtüki ajalugu algab aastast 2015, kui Ukraina otsustas ehitada lääne standarditele vastava liikuvsuurtüki. Suurtükitoru väljatöötamise võttis enda peale Kramatorskis asuv tööstusettevõte, platvormina otsustati kasutada Krementšukis asuva veoautotooja KrAZ toodangut. Liikuvsuurtüki ehitamine esitas palju väljakutseid, sest auto peal asuv suurtükk põhjustab laskmise hetkel omajagu probleeme kogu masinale ja kõigele lisaks peab relvast suutma ka täpselt lasta.
Arendustegevuse peamine finantseerija oli Ukraina kaitseministeerium ning selleks kulus sadu miljoneid grivnasid. 2018 oli olemas üks liikuvsuurtükk, mida esitleti Iseseisvuspäeva paraadil, aga millest ei olnud veel tehtud mitte ühtegi lasku. Aasta pärast esmaesitlust pandi aga arendustöö seisma proosalisel põhjusel – arendaja ja rahastaja (kaitseministeerium) ei suutnud omavahel kokku leppida, kes maksaks sadade 155 mm mürskude eest, mida oli vaja testimiseks. Vaidlused kestsid mitu aastat, kuigi juba aastal 2020 oleks pidanud liikuvsuurtükk jõudma Ukraina armee relvastusse, aga testimine viidi lõpule alles jaanuaris 2022 ehk siis kuu aega enne sõda.
Sõja algushetkel oli ainuke olemasolev liikuvsuurtükk Kramatorskis laos ning Ukraina väejuhatus käskis selle hävitada, kuna oli oht, et see võib langeda vaenlase kätte. Ometi liikuvsuurtükk sellisest saatusest pääses, see võeti tükkideks ja pandi lääne pool kokku tagasi, Krivõi Rigi lähedal tehti lõplikud testlaskmised ning suurtükk anti Ukraina sõjaväe kasutusse. Sõjaaeg lühendas tunduvalt arendusprotsessi, sest veel enne sõda kehtis selles osas Ukrainas NSVL-i ajast GOST-i nõuded, mis pärit aastast 1964 ning millega seoses oli vaja läbi viia palju katseid ja vormistada suures koguses dokumente. Testlaskmise lõpus suudeti suurtükiga lasta järjest täpselt samasse punkti.
Avalikkuse teadvusesse jõudis liikuvsuurtükk Bohdan seoses Ussisaare tulistamisega eelmise aasta suvel, kus äärmiselt keeruliste logiliste operatsioonide tulemusena viidi Odessa oblastis keeruliselt ligipääsetavasse kohta Bohdan ja üks Prantsusmaal toodetud Caesar. Kui Bohdan kaalus 27 tonni, siis Caesar 18 tonni. Kui Caesar oli kõrgtehnoloogiline, siis Boghan oli palju robustsem ja ukrainlaste sõnul sai seda ka vajadusel kuvaldaga parandada (seda tuleb muidugi huumoriga võtta). Ussisaareni oli 40 kilomeetrit, seal olid Venemaal korralikud õhukaitsesüsteemid, seega Bayraktar väga ligi minna ei saanud, aga suurtükkidel on vaja tule korrigeerimist.
Olukorra tegid keerulisemaks Caesaril kasutatavad mürsud, mis plahvatavad suurema efekti saamiseks maapinna kohal, aga kui see juhtus mere kohal, siis Bayraktar ei suutnud kaugelt seda registreerida. Ukraina kõrged sõjaväelased istusid ekraanide eest ja muudkui andsid korraldusi, kui palju peavad suurtükiväelased muutusi tegema ja see ei viinud kuskile. Lõpuks võtsid suurtükiväelased initsiatiivi oma kätte ning missiooni lõpus suutsid nad Ussisaarel Bohdaniga 20 meetri kaupa sihtmärke muuta. Venemaa garnison sai hävitatud ja Ukraina saavutas olulise võidu.
Kui taheti tootmist laiendada, tekkis probleem, millele suurtükke panna, sest KrAZ oli aastal 2021 pankrotti läinud. Suur probleem, mille lahenduseks sõlmiti ühekordse lepingu Valgevene veoautotootjaga MAZ ja seda väljaande info kohaselt juba sõja ajal. Ukraina kaitseministeeriumi ladudes oli teatud arv soomustatud kabiiniga Tatra T815-7 šassiisid ja nende peale ehitati suurtükid, aga neid oli ainult teatud arv, juurde tellides on ooteaeg aasta ja nad on kaks korda kallimad kui MAZ-id. Nüüd ongi tuleviku osas suurim probleem selles, et kuskohast saada piisavas koguses masinaid, mille peale suurtükid paigutada ning ukrainlased ei välista ka MAZ-ide juurde ostmist või pankrotistunud KrAZ-i veoautode toomisele elu sisse puhumist. Plaan B on hakata tootma lisaks järelveetavaid variante, mis pole küll nii mobiilsed, aga parem selline variant kui mitte midagi.
Ukrainlaste sõnul on Bohdani ja Caesari võrdlemine nagu sõiduautode Zaporožetsi ja Mercedese võrdlemine, sest prantslaste liikuvsuurtükk on võrratult kõrgtehnoloogilisem, aga Ukraina liikuvsuurtükil on ka omad suured plussid Ukraina armee jaoks – nimelt saab neid ise toota, samas kui lääne tootjate tootmisvõimsused on sõja tõttu pikkadeks aastateks ette planeeritud ja Ukrainale neid piisavalt ei jagu olukorras, kus sõjas saavad pihta ka liikuvsuurtükid. Ukraina liikuvsuurtükk on kaks korda odavam kui Caesar, toimub pidev arendustöö ja lähimas tulevikus planeeritakse lisada ka automaatne laadija.
Ukraina sõjaväelaste sõnul saab Bohdan liikuvsuurtükkidega väga täpselt lasta ja see olevat peamine ning mis pole ka väheoluline – varuosasid suudab Ukraina ise toota ning sõjatingimustes saab nii kiirelt erinevad probleemid ära lahendada, lisaks suudavad nendest liikuvsuurtükkidest probleemideta lasta ka nö nõukogude-aegse koolitusega suurtükiväelased, ei ole vaja läbida täiendavat väljaõpet. Minu enda hinnangul tõeline edulugu ja ukrainlastel on tootearenduseks maailma parimad tingimused reaalse sõja näol, kui karmilt see ka ei kõla.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
