See lahing läheb tõesti militaarajalikku, aga kui näide, kus ebasoodsatel positsioonidel (linn oli sisuliselt kolmest küljest vaenlasega ümbritsetud) olnud ukrainlased suutsid rallidroone kasutades kuude kaupa kinni hoida neli-viis korda suuremat hulka vägesid, põhjustades neile väga suuri kaotusi nii tehnikas kui ka elavjõus. Avdijivka kaitsmine tõi selgelt esile droonide rolli tänapäeva sõjas. Areng selles vallas on nii kiire, et tihtipeale on keeruline järge pidada, mida uut on välja mõeldud ja kasutusele võetud ning seda mõlemal poolel.
Ukraina armee Avdijivkast lahkumine ei kulgenud samuti probleemideta, aga vastase suurte jõududega pealetungimise tingimustes peab osa üksusi alati arvestama võimalusega, et nemad ei jõua enam lahkuda. See-eest võimaldavad nad oma kangelaslikkusega väljuda enamikul üksustel. Lisaks esines üksustevahelisi kommunikatsiooniprobleeme, sest väidetavalt olevat eri üksustel erinevad sidepidamisvahendid, mis omavahel alati koos ei toimi.
Venemaal õnnestus mingi osa Ukraina sõjaväelasi vangistada, New York Timesi avaldatud artikli järgi võib vangistatud Ukraina sõjaväelasi olla üle 500. Kui nii, siis oleks see valus, aga sellisel juhul peaksid olema videod sellest meedias. Praegustel videotel võib näha aga kümneid vangivõetud Ukraina sõjaväelasi. Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Leidub omajagu neid, kes teavad täpselt, millal juba oleks pidanud linnast lahkuma. Aga ei tasu unustada, et esialgse plaani järgi pidi linn olema Venemaa armee poolt ära võetud 4. novembriks, siis uueks aastaks jne.
Venemaa armee kaotused olid nii suured, et isegi nende sõjaväelane Andrei Morozov kirjutas, et nad kaotasid rohkem inimesi kui terves Afganistani sõjas. Varjunime Polkovnik Šuvalov all kirjutava Venemaa armee ohvitseri sõnul olid nende kaotused vähemalt kaks korda suuremad kui Bahmutis, isegi rohkem kui 40 000 sõdurit. Huvitav on, et Morozovi postitus põhjustas ülimalt valusa reaktsiooni Moskvas propagandistidel. Näiteks ühes raadiosaates tõstatati isegi küsimus, kas mitte ei peaks sõjaväelast armee diskrediteerimise eest vastutusele võtma.
Täna hommikul kirjutasid mõned Venemaa z-kanalid, et Morozov sooritas enesetapu, kui tal oli kästud maha võtta postitus, kus on juttu Venemaa armee ülisuurtest kaotustest. Oma väidetavalt viimaseks jäänud postituses nimetas ta Venemaa esipropagandisti Vladimir Solovjovi poliitiliseks prostituudiks ja see on tegelikult veel leebelt väljendatud. Minu enda arvates on tegemist sõjakurjategijaga.
Samas on rindel olevad sõjaväelased lausvaletamisest väsinud ja nende arvates võib pikemas perspektiivis see neile valusalt kätte maksta. Peale Ukraina üksuste taandumist proovis Venemaa armee veel liikuda edasi lääne poole Lastotškine küla suunas, aga nad peatati. Ukraina on rajanud uued suuremad kaitseliinid lääne poole, liinile Berditši-Semenivka-Orlivka, sest seal saavad nad kasutada pinnasereljeefi enda kasuks, aga tänasel päeval ollakse sellest joonest veel omajagu ida pool.
Keeruline on Ukraina armee jaoks seis põhja pool, Tšassiv Jari juures. Tegemist on Ukraina armee jaoks äärmiselt olulise tugipunktiga, sest ta asub kõrgustikul ning on ka oluline logistikakeksus. Venemaa armee on asulast jõudnud kahe kilomeetri kaugusele. Ukraina poolelt on omajagu kriitikat teemal, miks ei ole sinna rajatud väga tugevaid kaitseliine, kuigi aega selleks oli terve aasta. Korralike kaitseliinide olemasolu korral oleks asula äravõtmine Venemaa armee jaoks ülimalt problemaatiline. Hetkel üritab Ukraina mahajäämust selles osa tasa teha, aga nüüd on ehitada palju keerulisem, võrreldes kasvõi eelmise aasta sügisega.
Omajagu sündmusi oli ka Donbassi lõunaosas, mis on otsapidi lõunarindega kokkupuutepunktiks. Vuhledari juures läks Venemaa soomuskolonn rünnakule, aga tulemus oli sama kuulsusetu kui eelmistel samalaadsetel üritustel – nad kaotasid 10 ühikut soomustehnikat, sealhulgas kolm tanki ning terve roodu jagu merejalaväelasi. Rahvusvahelises meedias said aga kõige rohkem vastukaja sündmused Vuhledarist lõuna pool oleva Volnovahha lähedal asuva Trudovskoje küla juures (suurusjärgus 30 kilomeetrit rindejoonest), kus olid polügoonil põllu ääres üles rivistatud Venemaa 39. brigaadi 4. ja 6. rood, kes ootasid kõrge auastmega sõjaväelase saabumist.
Enne jõudsid aga kohale kolm HIMARS-ilt lastud raketti ja Venemaa enda kanalite andmetel oli tulemuseks 65 hukkunut, lisaks palju raskelt haavatuid. Sündmuskohalt on olemas ka video, mis neid andmeid kinnitab. Loomulikult on selle rünnaku tõttu Venemaa z-kanalites palju äärmiselt krõbedaid sõnavõtte, aga seda enda sõjaväe juhtkonna kohta, sest korduvalt on kirjutatud, et vastase mitmikraketiheitjate laskeulatuses ei tohiks selliseid kogunemisi korraldada, aga sellest ei õpita. Marjinka juures õnnestus Venemaal natuke edasi lääne poole liikuda.
Lõunarindelt tuli kõige efektsem video hoopis nn Berdjanski suunalt, kus Venemaa ka üritab koondada suuremas koguses soomustehnikat, et lähiajal Prijutne suunast põhja poole rünnata. Aga tänase päeva sõja reaalsus on see, et küllaltki keeruline on soomustehnikat märkamatult koondada.
Ukraina sõjaväelased teadsid, et Staromlõnivka küla juures on ühte angaari koondatud omajagu soomustehnikat. Uudishimulikud nagu nad on, otsustasid nad rallidroonidega asja lähemalt uurida (selle kohta on ka video olemas). Rallidroonid lendasid angaari, kus oli nende jaoks pidulaud kaetud ja esimesed said valida endale kõige hõrguma suutäie, milleks osutus Terminaatori nime kandev soomusmasin. Ega kurta ei saanud ka teised droonid, neil jagus nii tanke T-72 kui ka jalaväe lahingumasinaid BMP-3. Lõpus oli kõik angaaris olev tehnika tules. Ukraina armee rallidroonidelt suurepärane operatsioon, mis kindlasti vähendab Venemaa armee indu sealt suunalt peale tungida.
Viimastel päevadel kiskus väga kuumaks ka Robotõne juures, sest Venemaa korraldas mitmeid massiivseid rünnakuid soomustehnika toetusel, aga siiani on kõik need lõppenud nende jaoks nukralt. Selle rindelõigu tegemisi kajastava z-kanali „VDV za tšestnost i spravedlivost“ andmetel on rünnakule saadetud üksused peamiselt vähese motivatsiooniga mobiliseeritud, kelle käsutuses olev tehnika ei ole ka just kõige kaasaegsem. Nii kasutas Venemaa seal rünnakus tanke T-55.
Väga efektiivseteks on seal lõigus rünnakute tagasilöömisel osutunud suurtükkidest lastav kassettmoon, mis on lagedal alal jalaväelaste vastu osutunud väga tõhusaks vahendiks. Hoolimata korduvates rünnakutest, pole Venemaa seal suunal arvestatavat edu saavutanud. Eks paistab, võib-olla toob Venemaa sinna lõiku võitlusvõimelisemaid üksuseid juurde, aga hetkel ei taha neil seal asjad kohe kuidagi edeneda.
Hersoni rindest rääkides ei saa ka mööda minna Šoigust, kes Putinile segaselt seletas, et ukrainlased olevat nagu Krinkist välja löödud, samas olevat osa neist seal ikka alles. Juurde toodeti ka video lipust Krinkis, aga asjad läksid omadele kohtadele, kui seda videot täispikkuses näidati: kaks Venemaa sõjaväelast panid lipu püsti ja põgenesid siis sealt kabuhirmus. Ehk siis see ala ei ole nende kontrolli all. Venemaa sõjaväelaste andmetel ei ole reaalsuses olukord muutunud - nemad kannavad lauprünnakutes kaotusi, aga ukrainlased hoiavad positsioone.
Samas tuleb tunnistada, et Venemaa armeel on õnnestunud Ukraina logistikat sellisel määral häirida, et ukrainlastel on väga suured probleemid nii haavatute evakueerimise kui uute sõdurite toomisega. Tänasel päeval ei paista seal rindelõigus pikem perspektiiv ülearu helge, kuigi jätkuvalt suudetakse jõe läänekaldalt Venemaa üksused tugeva surve all hoida.
Viimastel päevadel ei taha Venemaa sõjalennukid kuidagi õhus püsida ning erandiks ei ole ka tänane päev. Ukraina õhujõudude ülema Nikolai Oleštšjuki sõnul tulistasid nad täna kahte Venemaa sõjalennukit, millest Su-35’l õnnestus sooritada manööver ja pääseda viimasel hetkel, küll aga sai pihta Su-34.
Viimaste päevade jooksul on alla lastud juba seitse Venemaa sõjalennukit. Kuuldavasti on armee juhtkonnal järjest keerulisem motiveerida nende lennukite juhte liugpomme minna viskama. Nagu on aga näidanud viimase aja kogemus lõunarindelt, siis ilma nende abita on Venemaa edenemine äärmiselt vaevaline. Huvitav on ka see, et z-kanalites tunnistatakse Su-35 allatulistamisi. Nagu ikka, n-ö sõbraliku tule kaudu ehk enda poolt, aga keegi ei kirjuta sellest, et tegelikult lastakse nad alla ukrainlaste poolt ning alla võetakse ka Su-34 lennukid. Venemaa propagandakanalid üritavad jätkata narratiiviga, et nende lennuvägi on ülivõimas ning Ukraina ei suuda selle vastu midagi ette võtta. Kui ainult seda sõbralikku tuld poleks…
Tšehhi ärimees Jan Barta tegi paar päeva tagasi X-s (endise nimega Twitter) aktsiooni, kus ta oli kokku nõus andma Ukrainale droonide ostmiseks kuni kaks miljonit dollatit tingimusel, et iga tema postituse jagamise (retviitimise) eest läheb 100 dollarit projektile Nemesis, mis kogub vahendeid 10 000 drooni Ukrainasse saatmise jaoks. Juba eile hommikul olid retviite tehtud nii palju, et ärimees annabki droonide ostmiseks 2 miljonit dollarit, millest 400 000 kohe ja ülejäänud osade kaupa lähimal ajal. Ta põhjendab oma otsust sellega, et tema arvates elame ajal, mis meenutab järjest rohkem eelmise sajandi kolmekümnendaid ja et ta ei suudaks elada teadmisega, et ei teinud midagi uue Hitleri peatamiseks.
Vastupidise tonaalsusega uudised tulevad aga Poolast, kus rahulolematud põllumehed on taas piiri blokeerima asunud. Ukraina jaoks on kõige valusam just see, et praegusel raskel ajal on piiril kinni ka droonide detaile sisaldavad veoautod. Üks põllumees pani oma traktorile ilmselgelt provokatiivse loosungi koos punalipuga ning Kremlis võidakse rõõmust käsi hõõruda, sest Poola põllumehed on neile ulatanud on suure abikäe.
Põllumehed blokeerisid ka raudtee, kus lasid vagunitest maha Saksamaale minema pidanud vilja. Lisan niipalju, et Ukraina sadamatest on vilja ja põllumajandustoodete väljavedu taastunud sisuliselt sõjaeelsele tasemele ning Ukraina hakkab lisaks laevadega vedama vilja ka Egiptusesse. Nii et põllumajandustoodete transport maismaad pidi ei ole enam Ukraina jaoks primaarne, küll aga on eluliselt tähtis, et veosed Euroopast võimalikult kiirelt riiki tuleks.
Defence Expressi andmetel analüüsisid Conflict Armament Research eksperdid Ukrainasse tulistatud Põhja-Korea ballistilist raketti KN-23 ja jõudsid huvitavate tulemusteni. Nimelt on raketis kasutatud elektroonilistest komponentidest 75,5% USA-st, Euroopa Liidust 16% ja Aasiast ainult 9%, kusjuures Lõuna-Koreast mitte midagi. Komponendid on toodetud vahemikus 2021 kuni 2023 ning tegemist on tsiviiltarbeks mõeldud komponentidega, seega on ka rakettide täpsus otseselt seotud sellega (s.t nad ei ole väga täpsed). Küll aga näitab see selgelt, et tänasel päeval ei ole võimalik takistada komponentide jõudmist isegi Põhja-Koreasse, rääkimata siis Venemaast. Paariariikidel ei ole probleemi relvatööstuse arendamisega, seda näeme kasvõi Iraani näitel.
Navalõi surnukeha ümber on olukord järjest segasem, sest väidetavalt ei olda nõus surnukeha Aleksei Navalnõi emale välja andma. Mitmete ekspertide sõnul võib juhtuda, et surnukeha välja ei antagi, sest eeskätt kardetakse, et matus võib kujuneda massiliseks meelsuseavalduseks riigi vastu ja seda vahetult enne presidendivalimisi. Ka ei ole välistatud, et kehal on selged jäljed, mis viitavad füüsilisele vägivallale. Putin kardab isegi surnuid.
Venemaal „võideldakse“ järjest tugevamalt n-ö sisevaenlastega. Riigiduumas läbis esimese lugemise seaduseelnõu, mille järgi ei tohi enam müüa reklaami nn välisagentide osalusega meediakanalitesse.
The Moscow Times andmetel aga koostas raamatute müügiga tegelev keskkond „Megamarket“ nimekirja klassikalise kirjanduse varasalve kuuluvatest teostest, mis olevat nüüd LGBT propaganda ja mistõttu neid ei tohi enam müüa. Näiteks Giovanni Boccaccio „Dekameron“ ja Virginia Woolfi „Orlando“, aga ka Fjodor Dostojevski, Platoni ja teiste teosed. Kommentaarid on liigsed.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
