Lahinguväljal on Luganski oblastis kõige rohkem sündmusi mõjutanud ilm, sest teisipäeval ja kolmapäeval olnud tugevad vihmasajud muutsid Ukraina edenemise seal piirkonnas vaevaliseks. Ukraina probleem on selles, et suur osa läänest tulevast sõjatehnikast on ratastel, aga keerukates ilmastikuoludes oleks vaja rohkem roomikutel tehnikat. Nii tuleb küll Austraaliast partii jalaväe transpordimasinaid Bushmaster, aga keerulistes ilmastikuoludes on nende kasutamine Luganski rindel äärmiselt problemaatiline. Kusjuures on ukrainlased nende masinatega siiani väga rahul ja soomustehnika nappuse tingimustes kasutavad nad neid masinaid lahingutes ka kui jalaväe toetusmasinaid, kuigi nad selleks mõeldud ei ole ning väidetavalt on kokku kaotatud ainult kolm sellist masinat. Keerukates ilmastikuoludes võib nüüd näha ka seda, et metsases piirkonnas liiguvad Ukraina jalaväelased eesliinil edasi ilma rasketehnika toetuseta, aga selge on ka see, et niimoodi on edenemine vaevalisem ja ka seotud suuremate kaotustega elavjõus. Ometi on Ukraina suutnud edeneda Svatovest lõunas ning esmaseks eesmärgiks on Svatove – Kremennaja vahelise tee enda kontrolli alla saamine vähemalt ühes kohas. Kergelt ei tule midagi, ka teeb Venemaa tankidega vasturünnakuid, aga nende probleem on selles, et tšmobikud oma pea olematu väljaõppega ei oska jalaväena koos tankidega tegutseda, seega ei ole neid vasturünnakuid senini edu saatnud seal piirkonnas. Lõuna pool on Venemaa teinud mitmeid rünnakuid Bilogorivka suunas, aga seni on Ukraina need kõik tagasi löönud.

Kõige keerulisem on Ukraina jaoks olukord jätkuvalt Bahmuti suunal, kuhu on Venemaa koondanud kokku erinevad üksused – wagnerlased, kadõrovlased, regulaararmee üksused, nn rahvavabariikide üksused, tšmobikud ja kinnipeetud. Wagnerlaste puhul saab rääkida juba vaat et täiemõõtmelisest eraarmeest, sest lisaks lennukitele ja tankidele on neil õhukaitsekompleksid ja nüüd otsivat nad juurde inimesi, kes hakkaksid tööle kompleksiga S-300. Kuna Venemaa regulaararmee üksuste võitlusmoraal on madal, aga palgasõduritel on see parem, siis on Prigožini arvestatava mõju all olevad meediakanalid hakanud järjest rohkem tegema kriitikat Šoigu suunal, kus nõutakse armee juhtkonna vahetust ja Prigožinile suuremat sõnaõigust sõjas Ukraina vastu. Prigožinit toetab ka Kadõrov ja siis ongi käes moment, kui nn maailma teise armee tegevuse üle tahavad saada kontrolli inimesed, kes on antud positsioonil ainult ja ainult tänu Putini soosingule ning kui Putin peaks võimu kaotama, siis tänaste jõujoonte korral ei oleks ei Prigožinil ega Kadõrovil Venemaal tulevikku, nende võitlus võimu pärast on ühtlasi ka võitlus oma elu eest, ei rohkem ega vähem.

Aga ei ole ka Prigožinil kõik nii roosiline, sest ta üksused kannavad rünnakutes suuri kaotusi, aga kogenud sõjamehi on tal Venemaalt wagnerlaste ridadesse Venemaalt järjest raskem leida. Viimastel päevadel on sellega seoses olnud kas peamist teemat – esiteks haiged vangid ja teiseks afgaanid. Asjad on lausa nii nutused, et nüüd toob Prigožin tsoonist rindele ka neid kinnipeetuid, kelle on kas HIV või C-hepatiit. Kaasvõitlejad on sellest häiritud, sest sõjas on wagnerlaste hulgas raskelt haavatasaamine igapäevane ja sellega seoses kardetakse võimalikku viiruste levikut, Prigožinit see aga eriti muretsema ei pane, sest pole vahet, mis seisus kinnipeetud on, peaasi, et nad ukrainlaste positsioone ründaksid. Eks seegi näitab, et kinnipidamisasutustest on kahuriliha leidmise võimalused ammendumas.

Afganistani kontekstis on räägitud lausa kahest erinevast värbamisliinist. Foreign Policy’s on juttu afgaanidest, kes olid Afganistani armee eriüksuslased (suurusjärgus 20000-30000) ja nende väljaõppe viisid läbi peamiselt ameeriklased ja britid. Eriüksuslased olid osaks Afganistani armeest, kus oli suurusjärgus 300000 lääne riikide poolt välja õpetatud ja varustatud meest, kes ometi ei suutnud mitte midagi Talibani vastu, kus oli pea neli korda vähem võitlejaid. Kui Taliban võttis võimu, sai nende senine stabiilne elu läbi ning nüüd liiguvad nad varjudena ühiskonna äärealadel, omamata perspektiivi tööd saada ja samas olles pideva hirmu all. Väidetavalt pakutakse neile wagnerlaste poolt palka 2000 dollarit kuus ning kes on kaubale saanud, on liikunud Iraani, peale mida on jäljed nende kohta kadunud. Kui lääne pool on selliste inimeste rindeletulemist peetud vaat et sõja võimalikku käiku muutvaks sündmuseks, siis Ukraina enda sõjaväelased võtavad asja rahulikumalt.

Esiteks, neil oli Talibani vastu neljakordne ülekaal elavjõus ja nad olid hästi relvastatud, aga ometi puudus neil motivatsioon oma kodumaa eest võidelda, aga kui juba seal puudus motivatsioon, siis miks peaks seda olema Ukrainas, kus nad on võõral maal ja võitlemas oma vihavaenlase eest? Teiseks, see ei ole sõda mägedes, see on täiemõõtmeline sõda lauskmaal, kus mõlemal poolel on esindatud pea kõik väeliigid, afgaanid ei oska võõral maastikul võõrastes oludes kohe efektiivselt sõdida. Ja kolmandaks keeleprobleem, suure tõenäosusega tekiks palju kommunikatsioonihäireid lahingute käigus, aga see võib väga valusalt kätte maksta.

Teine kategooria on afgaanid, kes ei ole Talibani vastu võidelnud ja nende liikumine pidi toimuma läbi Turkmenistani. Väidetavalt makstakse neile kuus 1000 dollarit, aga nende sõjaline väljaõpe on tunduvalt viletsam kui endistel Afganistani armee sõduritel. Väidetavalt on juba sõlmitud lepingud rohkem kui 500 sellise afgaaniga. Lisaks palgale on väidetavalt lubatud neile motivatsiooni tõstmiseks ka marodööritsemine.

Hersoni rindel toimuv pakub jätkuvalt palju arutlusainet, sest sõjas üritavad mõlemad pooled kavaldada ja oma tõelisi kavatsusi maskeerida pettemanöövritega. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul oli Venemaa toonud Zaporižžja rindelt neli pataljon-taktikalist gruppi, kusjuures tegemist olevat Venemaa väheste veel allesjäänud võitlusvõimeliste üksustega. Teoorias võiks olla tegu klassikalise käiguga, et katta seni rinnet hoidnud üksuste lahkumist, aga vähemalt seni ei ole seda täheldatud. Ometi on küsimärke palju, sest kuigi Venemaa valmistuvat Hersoni kaitsma, muutuks linna kaitsmine äärmiselt keerukaks peale seda, kui Ukraina üksused jõuaksid Nova-Kahhova tammini ja Antonovi sillani, siis oleksid Venemaa armee sõjaväelased linnas lõksus ja vähemalt minul on raske uskuda, et nad oleksid nõus nende jaoks võõra linna eest surema. Ka toodi Venemaa poolt välja see aspekt, et kui seal piirkonnas puudelt lehed langevad, siis muutub kaitseliinide hoidmine kordades raskemaks. Kui praegu on põõsastes hästi maskeeritud sõjatehnikat droonidelt keeruline avastada, siis sellega enam probleeme ei oleks, aga koordinaatide pihta täpset tuld oskavad ukrainlased anda küll ja veel. Ja ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et Zaporižžja rindel väeüksuste äratoomine nõrgendab Venemaa positsioone ka seal rindel ja kes ütles, et Ukraina võiks võidelda ainult Dnepri läänekaldal oleva territooriumi pärast. Jälgime arenguid, kiireid muutusi on seal hetkel raske prognoosida, aga novembri lõpuks on kindlasti ka seal piirkonnas omajagu juhtunud.

Nüüd on selgunud üksikasju rünnakust kadõrovlaste vastu Dnepri idakaldal Kairis. Nimelt tegi üks kadõrovlane rohkem kui kaks minutit kestva video nii hoone seest kui väljast ja postitas selle sotsiaalmeediasse ning ukrainlased said tänu sellele teada hoone täpse asukoha ning tegid sinna rünnaku. Ohvrite täpset arvu ei ole teada, Kadõrov ise räägib 23 hukkunust, aga nende inimeste andmetel, kes käisid rususid koristamas, oli ohvreid palju enam. Tik-tok, tik-tok, nii see eluke veeres.

Venemaa nn räpase pommi aktsioon leidis halenaljaka lõpu, kui nad ÜRO-s esitasid nö tõendite pähe fotosid, mis olid tehtud hoopis Sloveenias (aastal 2010) ja Mehhikos. Nii läbinähtava valega pealemineku kontekstis on liikvel juba jutud, et suures hirmus teevad Venemaa ametnikud Putinile suunatud näitemängu, kellele väga sobivat Venemaa ametnike üleolev suhtlusstiil ja Putin ei hakka nagunii uurima, et kuskohast need fotod pärit on. Ja siis ongi Venemaa esindajate jutul reaalsusega väga vähe ühist, aga Putin olevat vaimustuses ja Venemaa siseriiklikuks tarbimiseks sobivat see kraam ka hästi. Russki mir.

Venemaa telekanal TNT lõpetas huumorisaate tootmise, sest kõik koomikud põgenesid mobilisatsiooni eest piiri taha. Moskva linna ametitest on töölt lahkunud 30% meestest kas piiri taha või lihtsalt linnast välja mobilisatsiooni eest peitu. Duumas on järjest enam juttu sellest, et tudengid tuleks saata ettevõtetesse nö töömobilisatsiooni korras, et nad nii aitaksid vältida ettevõtete töö lõppemist tööjõupuuduse tõttu. Ja samal ajal esineb Putin ja on ikka veel kinni oma maailmapildis, justkui olevat Venemaa maailma suurjõud, kes vaat et ainsana suudab manduvale läänele alternatiivi pakkuda.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING