Kuigi kumbki pool ei ole rinnetel suuremat edu saavutanud, siis jätkub aktiivne lahingutegevus nii Donbassis, Luganski oblastis kui Hersoni rindel. Kõige tulisemad lahingud toimuvad Bahmuti pärast, kus Ukraina üksused suutsid paar päeva tagasi Venemaa üksusi mitu kilomeetrit suruda tagasi ida suunas, aga peale seda Venemaa pool suurendas veelgi jõupingutusi linna suunas edenemiseks. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul oli eile varahommikul Venemaa poolelt olnud ettevalmistav suurtükituli, peale mida oli enne lõunat toimunud kokku kaheksa rünnakut Ukraina positsioonidele. Lahingud olid olnud nagu teises maailmasõjas, kus Venemaa pool kaotusi elavjõus ei arvestanud, tuima järjekindlusega tuli üks rünnak teise järel.
Venemaa poolelt osalevad seal rünnakutes väga erinevad jõud – alates kadõrovlaste „Ahmat“ üksusest ja wagnerlastest kuni tšmobikute ja kinnipeetuteni. Wagnerlastest on palju juttu olnud, aga järjest rohkem tuleb wagnerlaste endi ridadest infot, et ka nende seisusud ei ole kõige paremad. Wagnerlaste probleemid algasid sellest, et paljud nende võitlejad keeldusid Ukrainasse tulemisest, aga nüüd on nende kogenud võitlejate read järjest hõrenenud ja neid ei saa kiirelt asendada. Selles kontekstis muutub mõistetavamaks infokild, justkui olevat Prigožin Putinile kurtnud, et nende õlule on asetatud selles sõjas ebaproportsionaalselt suur koormus, arvestades nende õiguslikult mitmetimõistetavat positsiooni. Wagnerlaste käsutuses on Bahmuti all õhutõrjekompleksid Buk ja Pantsir, nad on palganud lendureid, kes lendavad lennukitega Su-25. See kõik on juba rohkem armee kui erafirma moodi ja selles kontekstis tahab Prigožin kuuldavasti oma üksuse saada Venemaa armee osaks, kusjuures tema nägemuses võiks sarnaselt wagnerlastele olla üles ehitatud suurem osa Venemaa armeest. Loomulikult tähendab see otsest huvide konflikti Venemaa armee juhtkonnaga ja selles osas on Prigožin aktiivselt tegutsemas ka infosõja rindel, kus ta kiirelt suurendab oma Telegram-kanali vaatajate arvu ja muidugi levitab sealtkaudu infot, et Venemaa armee sellisel kujul vajab tõsiseid reforme (mis iseenesest ei olegi ju vale lähenemine).
Luganski oblastis on Ukraina vaikselt edasi liikunud nii Svatovest põhjas kui lõunas. Izjumi ja Limani alt põgenenud Venemaa regulaararmee üksused üritasid Svatovest mitu korda minna vasturünnakutele lääne suunas, kusjuures lisaks neile saadeti eesliinile tšmobikud, kellel oli olematu sõjaline väljaõpe. Mingist aikidost me loomulikult ei saa sellest kontekstis rääkida, ühe tšmobiku sõnul põgenesid nad ukrainlaste täpse suurtükitule eest nagu tarakanid Dihlofossi eest, aga nende kaotused elavjõus olid ikkagi väga suured. Teisalt ei ole kerge ka Ukrainal, sest Svatovest läänes oleva Krasnaja jõe kaldad on Venemaa poolt mineeritud. Lähim Ukraina eesmärk võiks olla Svatove – Kremennaja tee läbilõikamine, aga siiani on Venemaa suutnud seda enda käes hoida, kuigi Svatovest lõunas on Ukraina jõudnud teest paari kilomeetri kaugusele. Ees on rasked lahingud, aga lähimal ajal võiks see olla Ukraina jaoks kõige tõenäolisem piirkond edu saavutamiseks. Lõuna pool üritas Venemaa rünnata Bilohorovkat, et edutult.
Hersoni rindelt tuleb palju vastuolulist infot ja väidetavalt ei olevat ka Venemaa enda juhtkonnas lõplikku arusaamist selles osas, et kas proovida organiseeritult piirkonnast lahkuda või proovida hoida Dnepri läänekaldal olevat territooriumi mistahes hinnaga. Poliitiline vs sõjaväeline eesmärk. Viimase info valguses on Dnepri läänekaldal olevate Venemaa üksuste arvukus pigem kasvamas, kusjuures tšmobikuid viidavat eeskätt Hersoni linna ja Ivan Jakovina andmetel moodustavat just tšmobikud arvestatava osa linnas moodustatavatest nö territoriaalkaitse võitlejatest, sest siis saaks Venemaa propaganda müüa lugu kohalikest, kes võitlevad oma linna eest. Linnast on lahkunud FSB ja Rusgvardia üksused, sest nad said raketirünnakutes palju rappida. Internetiühenduste mahavõtmist võib isegi mõista, sest Venemaa saab suurepäraselt aru, et vaenulikult meelestatud kohalikud teeksid kõik endist oleneva, et vaenlase kohta võimalikult palju infot edastada. Ja kui territoriaalkaitse koosneks kohalikest, siis oleks ka ju selge, et mis meelsus tegelikult seal valitsema hakkaks st Venemaa relvastaks ise vaenlase üksusi. Tänase arusaamise kohaselt siiski ei ole oodata selle piirkonna kiiret vabastamist, suurpealetung tooks kaasa Ukraina poolelt suured kaotused, aga suurte lahingukogemustega sõdurid on ressurss, mida Ukraina pool hoiab niipalju kui võimalik. Mõistlikum on suruda eemalt kaudtulega ja liikuda edasi tasapisi.
Venemaa on suures hädas ja tahab väga vaherahu, viimaste arengute valguses võib öelda, et tahab lausa meeleheitlikult. Järjest on läbi kukkunud erinevad šantaažid (Zaporižžja tuumajaam, Nova-Kahhovska tammi õhkulaskmise ähvardus, rünnakud tsiviiltaristu objektide vastu), aga Venemaa on veelgi vinti peale keeranud ja kõigepealt tulid Šoigu telefonikõned nelja riigi kaitseministritele, kus sõnum selline, et Ukraina korraldavat provokatsiooni, kui ta lõhkavat nö räpase pommi. Loomulikult on see jaburdus kuubis, sest Mihhail Podoljaki sõnul peaks mistahes sellisel ettevõtmisel olema kas taktikaline, operatiivne või strateegiline eesmärk, aga Ukraina vaates ei aitaks sellise pommi enda territooriumil plahvatama panemine ühtegi sellist eesmärki täita, asi oleks täiesti risti vastupidine. Venemaal oleks motiiv siiski olemas – peale räpase pommi plahvatama panemist süüdistaksid nad selles Ukrainat ja see annaks neile nende arvates õiguse kasutada Ukrainas taktikalist tuumarelva. USA-d on see tuumašantaaž juba nii ära tüüdanud, et nad räägivad nüüd keeles, millest venelased kõige paremini aru saavad – jõu keeles. Selleks toodi Rumeeniasse nende eliitüksus ja sõnum on ka selge – kui Venemaa peaks mingil kujul tuumarelva kasutama (saame ju räpast pommi ka tinglikult tuumarelvaks nimetada), siis peab ta arvestama tagajärgedega. Venemaa meeleheitest annab märku ka see, et nüüd on taas hakatud rääkima müstilistest biolaboritest Ukrainas ja eks paistab, kas mängu tuuakse taas ka linnud kui biorelvad, sest uppuja pidavat haarama ka hanesulest. Ukrainas viis aga KMIS ajavahemikul 21-10-23.10 läbi uuringu, millest selgus, et 86% ukrainlastest on läbirääkimiste vastu, kus Venemaa saaks jätta enda kontrolli alla okupeeritud territooriumid. Arvatavasti poleks aga neil midagi USA poolt tulnud läbirääkimiste plaani kohta, mis pidavat koosnema kahest punktist – Venemaa lahkub Ukrainast täielikult ja maksab kuni triljon dollarit reparatsioone.
Viimastel nädalatel on esinenud juhtumeid, kus moslemid pole olnud eriti huvitatud Venemaa poolel sõdimisest ning peale tulistamist Belgorodi oblastis olevat veelgi süvenenud moslemite ja venelaste vahelised vastuolud. Probleemi lahendamiseks üritavat Venemaa nüüd mängu tuua religioosse aspekti, nimelt pidavat olema ukrainlased kurjast vaimust vaevatud ja selleks tulevat nad desataniseerida. Kadõrov kuulutas välja lausa püha sõja Ukraina vastu ja kutsus Ukraina linnu maa pealt pühkima, aga tema must meeleolu on mõistetav – kadõrovlased olid endid mõnusalt-mugavalt sisse seadnud Dnepri idakaldal Kairis, kui nende elukohta lendasid ukrainlaste tervitused HIMARSitelt. Täpset hukkunute arvu pole teada, aga neid olevat kümneid. Kergemate haavadega pääsenud kadõrovlasi võib näha ka videolt, seega rünnak toimus ja neid ka tabas. Selles sõjas tulevat Arestovitši sõnul 85% Venemaa poolsetest kaotustest läbi kaudtule, seega enamus surmasid saabub nii, kus sa vaenlast ei näegi. Teed tik-tok videosid ja siis põmm ja Kobzoni kontsert.
Venemaa keerab kruvisid kinni ka haridussüsteemis. Nimelt pidavat Meduza andmetel alates järgmisest õppeaastast Venemaa ülikoolide õppeprogrammidesse ilmuma kohustuslik õppeaine, mis oma olemuselt olevat sarnane nõukogude okupatsiooniaegse teadusliku kommunismiga. Tegemist oleks siis püüdega anda rašismile ideoloogiline mõõde ning kokku pidavat tulema neli blokki – ajalooline, Venemaa nö kultuurikoodi oma, Venemaa roll maailmas ja tulevikuvaade, mille järgi lääs manduvat-mädanevat, aga Venemaa tõusvat õitsvaks maaks. Sest nad olevat NII erilised, vaat et äravalitud ja sellest piisavat, et olla tulevikus maailmas vaimseks liidriks. Selle kursuse sisseviimisel nähakse varjatud eesmärgina ka liberaalsemalt meelestatud õppejõududest lahtisaamist, sest teadlased peavad hakkama läbima selles aines atesteerimisi ning nii loodetakse juurida ülikoolidest välja veel sellegi vähese vabama mõtlemise, mis sinna on jäänud. Ega suurt vahet Iraaniga enam siis ei olekski ja selles kontekstis on ka mõistetav nende riikide omavaheline tihe koostöö – nad on sarnasemad, kui esmapilgul tunduda võibki.
Mõned päevad tagasi põhjustas ka Venemaal omajagu emotsioone propagandist Anton Krassovski esinemine, kus ta soovitas Ukraina lapsi nii uputada kui põletada. Selgus, et tegemist ei olnud otsesaatega, vaid kolm päeva varem salvestatud saatega, mis vähemalt teoorias oleks pidanud läbima mingil kujul materjali ülevaatuse. Saade oli eetris ära ja Venemaa propagandistid ärkasid alles peale seda, kui saatelõik hakkas internetiavarustel liikuma. Kui alguses isegi tuli Krassovski suunal hukkamõistu, siis paari päeva pärast hakati mehe käitumist õigustama ja eks ole ju Venemaa propagandistid läbi pika aja sisuliselt täpselt samasugust inimvihkajalikkust propageerinud, aga lihtsalt nii otse pole asju välja öeldud. Mõne nädala pärast arvatavasti on Krassovkski tagasi tegutsemas, sest Venemaa jaoks pole häid propagandiste kunagi liiga palju, praegusi arenguid arvestades saab sealse propaganda agressiivsus ja inimvihkajalikkus ainult kasvada.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
