Mingi aeg tagasi tegid kaks wagnerlast video, kus nad kurtsid mürskude ebapiisavuse üle ning oma pahameele suunasid nad Venemaa kindralstaabi juhi Gerassimovi suunas, nimetades teda sõnadega, mis Venemaa kultuuriruumis on äärmiselt solvavad. See rünnak oli kummaline, sest Gerassimov ei vastuta laskemoona tarnete eest, küll aga nähti selles Prigožini varjatud jõu näitamist Venemaa kaitseminister Šoigu ja Gerassimovi suunal. Šoigut aga ei tohi kunagi alahinnata, sest see mees on osanud aastakümneid süsteemis ellu jääda ja ta demonstreeris neid oskusi ka nüüd. Kõigepealt ilmus pildile taas kindral-polkovnik Aleksandr Lapin, keda wagnerlased varem mõnitasid ja kellel soovitati automaadiga eesliinile minna. Nüüd on ta aga Venemaa maavägede kindralstaabi juht ja sellel ametikohal oleval inimesel on juba palju suurem sõnaõigus selle üle, et mis üksused kui palju laskemoona saavad.
See oli alles soojendus, sest järgenes palju ootamatum käik – sõja alguses oma tööga mitte hakkama saanud armeekindral Gerassimov hakkas taas Venemaa väeüksusi Ukrainas juhtima ning senine juht, armeekindral Surovikin, on nüüd üks Gerassimovi kolmest asetäitjast. Erinevalt Gerassimovist sai Surovikin oma tööga paremini hakkama, Dnepri läänekaldalt lahkumine oli ebapopulaarne, aga sõjalises mõttes vältimatu samm ja see viidi läbi professionaalselt ja nüüd on seal väljatoodud Venemaa dessantväelased Soledari lahingutes tähtsas rollis. Küll aga olid tal väidetavalt viimasel ajal kaks suurt probleemi tekkinud. Prigožin, kes varjamatult esines nn Surovikini inimesena, hakkas Putinil nö üle pea kasvama, aga põhiline põhjus oli olnud teine. Nimelt rääkinud Surovikin Putinile asjadest nii, nagu nad on. Ilustamata. Et strateegilises plaanis on asjad sõjas halvasti ja midagi head ei paista ka tulevikus. Putin olevat aga hetkel nagu Aadu oli II maailmasõja lõpuperioodil ja ta tahtvat kuulda ainult häid uudiseid. Šoigu teab seda ja tal õnnestus Putinit veenda, et sõjas juba korra läbi kukkunud Gerassimov on just see mees, kes võidu Venemaale toob.
Sündmuste selline areng oli ootamatu Prigožini jaoks ja ühtäkki oli tal valik – kas ta võtab ära Soledari või riskib sellega, et edaspidi võivad wagnerlased relvastuse osa üldse näljapajukile jääda. Wagnerlased, kes seni ründasid 10-15 meheliste gruppidega, hakkasid ründama kuni 50 meheliste gruppidega. Ukrainlaste jaoks oli see ootamatu ja kuigi wagnerlasi võeti massiliselt maha nii miinipildujate kui suurtükkidega, siis nii suurest massist osad ikka jõudsid ukrainlaste positsioonidele. Wagnerlaste rünnakuid julgestasid Venemaa dessantväelased, surma tormasid peamiselt kinnipeetud. Ameerika sõjaväeliste ekspertide hinnangul tuli aga wagnerlaste edu Soledaris väga suurte kaotuste hinnaga, nii olevat nad kaotanud haavatute ja surnutena kokku suurusjärgus 30% isikukoosseisust ja lahingud jätkuvad. Lisaks kinnipeetutele ka tuhandeid nende kogenud võitlejaid.
Ja nüüd ongi wagnerlaste osas küsimus, et mis saab edasi? Nii suured kaotused isikkooseisu osas kindlasti kajastuvad wagnerlaste edasises võitlusvõimes. Aga mitte ainult. Wagnerlaste edu on tulnud tänu kinnipeetute surmasaatmisele, aga see ressurss on nüüd ammendumas, samas ei Venemaa armee tšmobikud ega lepingulised sõjaväelased ei ole tänasel päeval nii nõus sõdima. Võimsa tulevalli taktika jaoks laskemoona ei jätku, surmaminejad on otsas – kuidas edasi? Tšmobikute tase on kaitselahingute pidamine, dessantväelasi on Venemaal vähe järgi suuremate operatsioonide läbiviimiseks, lisaks on taas ees raputitsa ehk põllud muutuvad rasketehnikale läbimatuteks. Kui Venemaa loobub suurematest rünnakutest ja keskendub kaitsele, siis töötavad HIMARSid. Kui üritatakse II maailmasõja vaimus jalaväelaste massiga rünnates võita, siis väikest ajutist edu võib isegi saavutada, aga see eeldaks pidevat sadade tuhandete meeste ehk kahuriliha katkematut rindelesaatmist ja peamine küsimus on ikkagi see, et kuidas sundida tšmobikuid surma minema, reaalses elus tähendaks see karistussalkade süsteemi sisseviimist. Süsteemi, mis on olemas wagnerlastel, aga kinnipeetud on Prigožini jaoks kulumaterjal, tšmobikud hetkel Venemaa armee jaoks aga veel mitte.
Omad suured probleemid olid Soledaris ka ukrainlastel. Suures arvulises ülekaalus vastase vastu võideldes hakkas energia otsa saama sõduritel, kes olid seal ilma rotatsioonita olnud pika perioodi vältel, nad ütlesid selle välja ka videotes, mis on märk meeleheitest. Osad sõdurid tundsid ennast mahajäetuna, ka olevat Venemaal õnnestunud Soledaris edukalt häirida ukrainlaste omavahelist sidet ja nii pidid eesliinil olevad sõdurid otsustama olukorra üle ainult selle järgi, et kas teatud suundadest veel on kuulda ukrainlaste lahingtegevust või mitte. Soledarist taandumine ei ole midagi katastroofilist, pisike linn on sisuliselt maatasa pommitatud, nii et raske on kaitses varjuda ja et see viib suurte kaotusteni elavjõus, siis on alati mõistlikum sellises olukorras taanduda, samal ajal põhjustades vastasele suuri kaotusi. Soledarist taandumine tähendab Bahmuti jaoks seda, et linna kolmest varustusteest kaks on nüüdsest Venemaa suurtükitule ulatuses ja kindlasti muudab see olukorda keerukamaks linna kaitsmisel, aga hetkel on veel kõik seal Ukraina vägede kontrolli all.
Mujal rinnetel suuremaid liikumisi ei olnud, Venemaa viivat iga päev vähemalt ühe pataljon-taktikalise grupi jagu tšmobikuid lõunarinde tagalasse, nii et Venemaa vägede tihedus seal kasvab pidevalt. Ilmaennustus lubab nüüd pikaajalist soojalainet, mis sisuliselt välistab võimaluse rünnata lähikuudel Ukrainat Valgevenest. Samas on lähikuudel ka keeruline näha Ukraina suuremat vasturünnakut, aega kulub uue tehnika tundmaõppimisele, millest neli Bradley jalaväe lahingmasinat olevat aga Venemaa juba suutnud ära hävitada, kuigi nad pole veel Ukrainasse jõudnudki. Selline on Venemaa kaitseministeeriumi uudiste tase.
Ukraina kasutab lahingutes Bahmuti ja Soledari all kassettmoona, aga ükski riik ei taha seda enda omaks tunnistada. Saksamaalt tulnud info kohaselt võivat nad lähipäevadel kiita heaks tankide üleandmise Ukrainale kujul, kui teised riigid annavad Ukrainale Leopard 2 tanke. Kokku on neid tanke Euroopas 14-l riigil, kui igaüks annab natuke, siis saab kokku juba arvestatav kogus. Ja veelgi tähtsam on psühholoogiline moment, nii Ukraina sõdurite kui Venemaa jaoks.
Venemaa majandusest ka. Päris palju on juttu olnud sellest, et kuivõrd sanktsioonid mõjutavad Venemaa majandust . Et kas mõju võib olla nii suur, et see sunniks lähiajal Venemaa sõjapidamise lõpetama. Selles osas paraku midagi rõõmustavat öelda ei ole. EL-i embargo Venemaa meritsi veetavalt naftale ja veebruaris käivituv EL-i embargo naftatoodetele küll vähendavad väga oluliselt Venemaa riigi tulusid, Mihhail Krutihhin räägib suurusjärgust 30% eelarvetuludest, aga väga suured tulud energiakandjate müügist 2022. esimesel poolel (majandusteadlase Natalja Zubarevitši andmetel lausa 2,6 korda rohkem kui aasta varem samal perioodil) lõid suure padja, millele oli Venemaa majandusel küllaltki pehme maanduda. Nii hakkab Venemaa võtma raha Rahvusliku Heaolu Fondist, müües seal olevad jüaane, riiklikest ettevõtetest võetakse täiendavaid dividende, plaanitakse tooraineid eksportivaid ettevõtteid täiendavalt nö pigistada. Vähendatakse tervishoiu, kultuuri ja hariduse rahastamist. Suurendatakse raudteevedude tariife, kommunaalteenused tõusevad 10%. Lisaks võib riik hakata ka sõjaobligatsioone müüma, esialgu ettevõtetele (mida need muidugi lausa peavad ostma) ja hiljem eraisikutele. Nii Natalja Zubarevitš kui majandusekspert Sergei Aleksašenko on nende andmete valguses veendunud, et Venemaa suudab käesoleval aastal probleemideta nii sõjapidamist rahastada kui ka teha väljamakseid sotsiaalsfääris, et mitte lasta pingetel ühiskonnas väga suurteks kasvada. Natalja Zubarevitši sõnul ei ole venemaalaste elatustase tõusnud alates aastast 2014 ja venemaalased on harjunud kannatama.
Natalja Zubarevitši sõnul tuleb Venemaa puhul arvestada sellega, et ääremaal on elu äärmisel vaene ja perspektiivitu, mistõttu ei kehti seal samad arusaamised nagu näiteks on suurlinnades Moskvas ja Peterburis. Elu väärtus on seal tema sõnul väiksem ja ta tõi välja kolm aspekti, miks sõttaminejad ei tekita Venemaa ääremaadel suuremaid probleeme Putini jaoks:
1. Raha surma (5 miljonit rubla) või haavatasaamise eest (3 miljonit rubla) on vaeste inimeste jaoks väga suur summa. Nii oli Venemaa telekanalites lõik naisest, nelja lapse emast (väikseim laps 2-kuune), kelle mees sai sõjas surma ja ta oli siiralt õnnelik, kui tema laps sai riigilt kingituseks Hiina nutikella. Ei olnud mingit märki sellest, et mehe surm oleks probleemiks.
2. Suured toetused ja soodustused nendele perekondadele, kus mees on kas sõjas või on seal osalenud (või ka surma saanud). Näiteks saavad nende perede lapsed nüüd eelisjärjekorras ülikoolidesse õppima minna.
3. Venemaa propaganda on nende arusaamasid niipalju suutnud mõjutada, et paljudel ääremaa elanikel ongi siiras usk, et sõdurite surmad ei olnud asjatud, nad langesid nende nägemuses kodumaa eest ja on kangelased.
Majandusteemadel jätkan esmaspäeval. Ahjaa, kui meil siin Eestis kipuvad osad inimesed kurtma kalliste küttepuude üle, siis tuleb välja, et samad probleemid on ka Venemaal. Nii kurtis üks Altai krai elanik, et lühikese ajaga on küttepuude hinnad kasvanud seal piirkonnas kaks korda. Kui lisada, et eelmisel aastal oli elektri hind Eestis üks Euroopa odavamaid, siis kurtjate pead vist plahvatavad. Venemaa algatatud sõja mõjud on tuntavad kõikjal Euroopas, meie ei ole selles mõttes mingiks erandiks.
Au Ukrainale!
{lalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
