Eile tegi Ukraina president teoks selle, millest viimastel päevadel räägiti kui kindlasti juhtuvast asjast – Zalužnõi asemel on uus Ukraina kaitseväe juhataja Aleksander Sõrski. Kaitseväe juhataja planeeritavast vahetusest informeeriti aegsasti USA-d ja sealt liikus info kohalikku meediasse.

Eemalt vaadates võisid tunduda Zelenski ja Zalužnõi omavahelised suhted kui mitte pilvitud, siis vähemalt poolpilves, millest ka päikest tihtipeale läbi paistab, aga reaalsus paraku erines sellest oluliselt. Zalužnõi tugevus on strateegilise mõtlemise võime sõjalises plaanis, seda on antud vähestele. Ta õppis Suurbritannias ja sai hariduse, mis erines tuntavalt nõukogude omast, aga paljud Ukraina armee ohvitserid olid ja on nö nõukogude kooliga. Sõja esimesel aastal Ukraina presidendil probleeme eriti ei olnud, sest ta sai välismaal särada ning mitmed edukad sõjalised operatsioonid tõstsid ootused-lootused väga kõrgele. Nagu öeldakse, et võidul on alati palju vanemaid ning positiivne meeleolu valitses 2023 aasta osas nii presidendi kui kõrgemate sõjaväelaste hulgas.

Esimene suurem lahkarvamus tuli Bahmuti kaitsmise ajal, kui Venemaa armee jõudis linna ning Ukraina kontrolli alla jäi järjest väiksem osa linnast. Ukraina armee oli sinna viinud oma parimad sõjamehed, kes kandsid järjest suuremaid kaotusi. Kui Bahmutist jäi Ukraina kontrolli alla vähem kui 20%, olevat Zalužnõi soovinud linnast taanduda, aga väidetavalt läks Zelenski sellest soovist mööda ning Bahmuti kaitsmist juhtis ei keegi muu kui Sõrski. See oli juba poliitilise otsuse alusel jätkunud sõjaline tegevus, kus Ukraina kaotas palju oma parimaid sõdureid. Samas ei saa Sõrskile midagi ette heita, sest ta täitis kõrgemalt poolt tulnud käsku ja nii need asjad sõjaväes kord juba on.

Bahmuti lahingutega paralleelselt loodi peamiselt läänes väljaõppe saanud sõduritest uusi üksusi, kes pidid 2023. aastal pealetungile minema. Zalužnõi oli esitanud arvud, et kui palju rasketehnikat peaks Ukraina armee saama, et edukas olla ning partnerriigid tegutsesid selle nimel. Samas ei maganud ka Venemaa ning strateegiliselt tasemelt kaarti vaadates oli selge, et Ukraina üritab lõunarindelt läbi murda ning nad hakkasid rajama korralikke kaitseliine, lisaks pandi nii palju miine, et sellist kogus miine nii väikesel alal polnud väidetavalt varem sõdade ajaloos nähtud.

Ukrainal ei olnud vasturohtu Venemaa KA-52 ründehelikopteritelt lastavate täppisrakettide Vihr vastu, mis tegid omajagu pahandust ka aasta varem Hersoni rindel, aga sellest ei armastanud Ukraina meedia rääkida. Venemaa moodsamad lennukid Su-34 ja Su-35 olid palju paremad kui Ukraina armee käsutuses olnud lennukid. Zalužnõi tahtis väidetavalt pealetungile pidurit tõmmata, aga et välisriikidest oli Zelenskile surve pealetungile minemiseks suur, siis lõpuks läkski Ukraina rünnakule suurte soomuskolonnidega ja lõppes see neile nukralt – soomuskolonnides olev tehnika muudeti suures osas liikumisvõimetuks ning sai selgeks, et olukorras, kus vastane omas ülekaalu õhus ja mineeritud alad ei võimaldanud lääne tehnikaga piisavalt manööverdada, ei ole võimalik kiirelt soovitud eesmärke saavutada.

Zalužnõi otsustas meeste ja tehnika säästmiseks taktikat muuta, edaspidi hakati ründama väiksemate jalaväegruppidega, samal ajal pidades jahti Venemaa suurtükkidele. Selleks hetkeks oli selge, et suurt võitu ei tule ning pettumus lääne pool oli suur, kuigi läänes teati suurepäraselt, et ilma ülekaaluta õhus on äärmiselt keeruline tugevalt kindlustatud kaitsepositsioonidel oleva vastase vastu minna. Venemaa oli samal ajal suurendanud oma armeed, õppinud varem tehtud vigadest ning pikaajaliselt säilitamiselt võeti ja tehti lahingukõlbulikuks palju tehnikat.

Zelenski sattus keerulisse olukorda, sest läänes armastatakse ainult võitjaid ja temas lubas võitu (mida omakorda lubasid talle kindralid), aga Zalužnõi vaatas arenguid nii Venemaa poolel kui ka probleeme laskemoonaga ja konstateeris, et lahinguväljal on tekkimas omamoodi patiseis, kus kummalgi poolel ei ole jõudu otsustava ülekaalu saavutamiseks, aga sealjuures peaks Ukraina hakkama kiirelt rajama korralikke kaitseliine.

Zelenski aga mõistis, et sellist sõnumit on keeruline abistajatele nö maha müüa, sest sõjapidamine on väga kallis ja kui see ähvardab kujuneda aastatepikkuseks positsioonisõjaks, siis võib partnerite abistamise jätkumine sellisel kujul löögi alla sattuda. Zalužnõi otsustas lääne meedias avaldada teksti, kus ta kirjeldas kujunenud olukorda ning pole vist liigne lisada, et meeste omavahelist läbisaamist see paremaks ei teinud.

Aga oli ka muid probleeme. Mobilisatsioon. Zalužnõi kritiseeris kõigi sõjaväkke värbamisega tegelenud professionaalide üheaegset väljavahetamist, sest kuigi osade väljavahetatud inimeste osas olid selged korruptsioonijuhtumid, siis nende asemele pandud tegevsõjaväelased ei suutnud endises mahus inimesi sõjaväkke juurde tuua. Kui 2022. aasta teise poole edu tuli paljuski tänu ülekaalule elavjõus, siis nüüd selles osas pooled vahetusid ning tuli hakata ühiskonnale selgitama äärmiselt ebameeldivat teemat – et me ei räägi enam võidust, vaid sellest, et võime kaotada, kui ei suuda rohkem inimesi sõjaväkke mobiliseerida. Samal ajal ei suutnud ka Ukraina raada kiirelt mobilisatsiooniga seotud seaduseid vastu võtta, sest tegemist on poliitiliselt äärmiselt tundliku ja ebapopulaarse teemaga ning presidendil oli ja on äärmiselt keeruline rahvale selgitada, et meie ainuke võimalus on olla pikaajaliselt kaitses, lootuseta lähiaastatel lahinguväljal suuremat edu saavutada.

Lisandus veel üks äärmiselt ebameeldiv teema – suured korruptsiooniskandaalid Ukraina kaitseministeeriumis. Ei ole vist vaja selgitada, mida tundsid Ukraina sõjaväelased, kui said teada, et näiteks kuulivestide pealt on nö soomust tehtud, kus rindele saadeti kehvema kvaliteediga kuulivestid, samas paberite järgi osteti kallimad ja näpud said rasvasteks nii mitmetelgi inimestel. Mitmete lepingutega maksti laskemoona ostmiseks kogu summa ette, aga lubatud laskemoon kohale ei jõudnuki. Sõjaväelaste pilgud oli küsivalt pikema aja jooksul presidendile suunatud, aga kaitseministri väljavahetamine võttis aega. Kaitseministri, kes küllaltki üleolevalt rääkis laiatarbedroonidest veel hetkel, kui nad olid juba Ukraina armees laialdaselt kasutusel ja seda peamiselt vabatahtlike poolt ostetud vahendite eest.

Ja jõuame otsapidi tänasesse päeva, kus enam ei räägita mitte niivõrd raske raua sõjast, vaid räägitakse droonide sõjast. Zalužõi kirjutas CNN-i artikli, kus tõi välja, et Ukraina ainuke võimalik tee võidule on üleolek kõrgtehnoloogilistes lahendustes, eeskätt erinevate droonide arendamisel. Suurtükimoona puuduse tingimustes (mis oli juba eelmisel suvel ja ainult seetõttu nõustus USA andma ladudest kassettmoona) on sõja praeguses faasis droonide ajastu, mis võib siiski lõppeda sellega, et tulevikus on mõlemalt poolelt ülimalt keeruline pealetungile minna ning pigem saab määravaks, kuivõrd suudab Ukraina oma droonirünnakutega Venemaal asuvate objektide pihta Venemaa juhtkonna elu kibedaks teha, aga Putin on juba ohverdanud sadu tuhandeid inimesi ja kuni ta on võimul, vaevalt midagi muutub. Aga väidetavalt sai Zalužnõi väljavahetamisel lõplikult määravaks sündmused Avdiijivkas, kus ta eelistaks pigem linnast taanduda, et hoida sõjamehi, aga nüüd ei ole välistatud, et kordub Bahmuti kurbmäng.

Kindral-polkovnik Sõrski on pigem tegude inimene kui strateeg, talle meeldib pigem aktiivselt nö põllul olla kui et staabis istuda. Suure tõenäosusega on edaspidi strateegi roll suures osas presidendi enda õlul ja eks siis paistab, kuidas asjad edasi arenevad. Muuseas on Sõrski ise pärit Venemaalt ja seal elab hetkel ka ta ema.

Aga Zalužnõi lahkus tema jaoks õigel hetkel, kui ta populaarsus oli küsitluste järgi 30% kõrgem kui Zelenskil ning see on hea positsioon tulevikus ka poliitikas suurte tegude tegemiseks, samas kui Zelenski õlgadel on nüüd kogu vastutus sõja edasise käigu eest. Tuleb olla optimist ja loota, et järgnevad arengud on positiivsed.

Natuke ka olukorrast rinnetel. Venemaa on kontsentreerinud kogu oma tähelepanu Avdiijivka põhjaosale, kus nad varem suutsid keerukate ilmastikuolude abil ületada nö Surmaoru (mineeritud ja külgedest veetakistustega kaetud ala) ning nad ründavad tõesti väga suurte jõududega kitsa lõigul, lisaks massiivne liugpommide kasutamine ja palju laske suurtükkidest. Väidetavalt on Venemaa kontrolli all hetkel suurusjärgus 20% Avdiijivkast ning linna ainsast korralikust varustusteest ollakse veel 800 meetri kaugusel.

Nädalavahetus näitab, kas ukrainlastel õnnestub vastane pidama saada või mitte, aga Venemaa on seal lõigul pokkerikeeles öeldes läinud all-in (kõik mängus). Seda iseloomustab ka infokild, et mobiilse õhukaitsekompleksiga võeti alla Venemaa ründekopter KA-52, mis pidi mingil põhjusel väga suure riski võtma. Avdiijivka põhjaosast tuli ka Ukraina sõjaväelastelt informatsioon, et Venemaa kasutavat seal Araabia Ühendemiraatidest ostetud Starlinki komplekse, mis pidavat ka töötama ning et Ukraina kasutuses olevate Starlinkide internetiühenduse kiirus olevat langenud lahingute ajal kõigest 0,3 Mbit/sekundis, millest ei piisa luuredroonide tööks. Putin igatahes kiitis oma intervjuus Muski ning X-s (endise nimega Twitter) oli Muski kontol olnud märge, et ta vaatas intervjuud. Ehk toovad lähipäevad selles osas rohkem infot.

Mujal rindelõikudes on Ukraina suutnud omakorda natuke maad tagasi võtta kohe mitmes kohas, nii Robotine, Vugledari, Novomihhailivka ja Terni suundadel, lisaks edenemine Kreminnast edela pool metsas. Ukraina vasturünnakute aktiivsuse kasv on praegusel hetkel mõistetav, sest nii tahetakse sundida vastast vähendama survet Avdiijivkale või vähemalt muuta meediakajastuse fooni positiivsemaks.

Ukrainlased sundisid jaanuaris elektroonilise sõjapidamise vahenditega maanduma Iraani drooni Shahed-238, mis on turbomootoriga droon ja lendab kiirusega kuni 520 kilomeetrit tunnis. Drooni lähemal uurimisel selgus, et 18,9 kilo kaaluv mootor on pärit Tšehhist, tegemist mudeliga PBS TJ150 ja tootjaks Velka Bites. Elektroonikakomponendid on kõik arenenud maadest, peamiselt USA-st, aga ka Kanadast ja mujalt. Droonil on nii inertsiaalne kui satelliitide järgi juhtimine. Sanktsioonid, sanktsioonid, sanktsioonid….

Ukraina sõjaväelane Kirill Sazonov kirjutas lahinguülesannete täitmisest droonide ajastul. Kõigepealt valik, mida selga panna, sest lumi sulab ja on nii lund kui paljast maad ja siis on arutelu, et missugust vormi on droonilt keerukam näha. Järgmine on oskus jääda droonidele märkamatuks - tuleb enda peale võtta oksi, kaotada enda ümbert kõik märgid ja jäljed, mis võivad sind reeta. Liikuda võimalikult vähe, sest liikumist on droonidelt võrratult parem fikseerida kui leida tihtipeale odavama otsa kaameraga saadud pildilt maapinnal maskeerunud inimest. Kui aga oled sunnitud rühmaga liikuma, siis võimalikult hargnenult ja puudega piirkonnas, sest sinna droonidelt visatud granaadid ei ole efektiivsed, puud kaitsevad. Kui sina näed-kuuled drooni, pead arvestama, et droon on väga suure tõenäosusega sind varem näinud. Kaasas on gaasimask juhuks, kui sellises olukorras visatakse keemilisi aineid sisaldav granaat. Ja ei ole muud varianti kui oodata, kuni droon lahkub, sest ta lahkub varem või hiljem, sest akud ülemäära pikalt ei kesta. Igapäevane sõjaväelaste reaalsus.
Kuigi Ukraina kaitseväge juhatab uus inimene, on tegemist juba imesid korda saatnud armeega ja väga loodan, et neid tuleb veel. Lootus sureb viimasena.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING