Martin Helme

Tegin täna erandi ja lasin hommikul Eesti peavoolumeediast silmad üle ja sain kõvasti naeru pugistada. Ma lihtsalt pidin nautima seda ulgumist ja hammaste kiristamist. Sallivuslased on korraga ahastuses ja raevus! Üks ütleb, et palvetaks, kui oskaks. Hilja, Fedja! need, kes oskasid, palvetasid juba kuude kaupa ja teevad seda praegugi, aga mitte Kanadasse emigreerumise toetuseks vaid kümnete tuhandete majandusemigrantide kodumaale tagasi tulemiseks.

Postimehe troll ehk keegi anonüümne ajakirjanik kirjutab midagi segast Rahvaliidu programmist ja näitab üles klassikalist psühholoogilist kaitserefleksi, veendes ennast, et see kõik ei ole nii ja küllap Isamaa teeb lihtsalt pulli.

Siis muidugi spinn, nagu oleks paar valimisõhtul tehtud telefonikõnet ja seisukohtade kompimist olnud juba nurjatu ja salakaval topeltmäng, nii avalikkuse kui partnerite petmine.
Jüri Ratas on tehtud mingiks võimuhulluks illiberaaliks, natsimahitaja, kes ei raatsi peaministri toolist lahti lasta. Tõsiselt või? Ise ka usute jätkuvalt oma natsilalinat või? Kõigi poliitikute ja erakondade eesmärk on võimul olla, kas mitte ei püüa sellele toolile kangesti ennast istutada ka Postimehe poolt juba ära kroonitud proua peaminister? Kas tema on ka võimuhull? Aee, ahastajad, äsja olid valimised, kus - jättes korraks kõrvale e-valimiste mitteusutava tulemuse - rahvas tegi sellise parlamendi, nagu tegi. Selles parlamendis on neli koalitsiooni kombinatsiooni. Paduvasakpoolsele ja sõgeliberaalsele ajakirjandusele võib ju mõni kombinatsioon meeldida rohkem kui teine, aga ükski neist ei ole ohtlik demokraatiale, sest kõik nad on demokraatia otsesed viljad.
Ükskõik, millise valitsuse Eesti saab, on see ikkagi legitiimne ja selge mandaadiga. Olge valmis muidugi meedia vastupidiseks trummitagumiseks!

Aga põhirõhk on ikkagi sellel, et kütta üles vaenu ja umbusku Keskerakonna venelaste ja Konservatiivse Rahvaerakonna vahel. Selleni olete siis jõudnud, haledad läänemeelsed liberaalid: teie viimane õlekõrs on härdalt kaasa tunda, kui kurb ja raske on täna olla Yana Toom või Mihhail Kõlvart. Teate, ma olen nende mõlemaga piisavalt kokku puutunud, et teie meeleheitefantaasiat Keskerakonna lõhenemisest jahutada. Nad mõlemad on väga külma kõhuga ja ratsionaalsed ning professionaalsed poliitikud, kes oskavad arvutada ja enda ja oma valijate eest seista. Oskame meie ka ja kuigi suurem osa liberaalse demokraatia eestkõnelejatest paistab täitsa otse ütlevat, et 100 000 valijaga üks parlamendipartei ei tohi kunagi valitsuses olla, sest neile see ei sobi, siis õnneks ei ole see punases mullis elavate ajakirjanike otsus, vaid eesti valija otsus, kes muide just nädal tagasi oma eelistusi väljendas. Harjuge ära

Märkmed: