Postimehe ajakirjanik Hille Tänavsuu tegi 24. septembri lehes intervjuu Isamaaliidu aseesimehe Andres Herkeliga, milles viimane selgitas ideed kuulutada 22. september teiseks leinapäevaks. Seda siis lisaks praegu tähistatavale 14. juunile, mil meenutame küüditatuid ja muude repressioonide ohvriks langenuid.
Vastav seaduseparandus on juba esitatud riigikogule. Isamaaliit loodab, et punaveteranid loobuksid ehk Tallinna „vabastamispidustustest“, kui Riigikogu määraks 22. septembri Otto Tiefi valitsuse mälestuspäevaks.
Kas teisest leinapäevast oleks kasu?
Eestlastele võiks see ehk tõesti mõjuda. Kes meist läheks mõne ausamba juurde trallitama, kui riigi põhirahvas on leinas? Raske, õigemini võimatu on aga uskuda, et see ka venelaste puhul toimiks. Lubatagu siis selle abinõu tõhususes kahelda kahel põhjusel. Kõigepealt — 9. mail, nn Võidupühal tulevad ju endised punaveteranid (ja nende järeltulijad) ikkagi pronkssõdurit kummardama ja sellele lilli tooma. Teiseks — kui paljud Eestis elavad muulased on üldse teadlikud Otto Tiefist ja tema valitsusest? Kui palju nad sellest Eesti ajaloo ühest kurvemast seigast hooliksidki, ükskõik kui jõuliselt seda neile ka püütaks selgeks teha ja teadvustada?
Nende kontseptsiooni kohaselt vabastas punaarmee 22. septembril 1944 Tallinna. Kes suudaks neid vastupidises veenda, kui Moskvast just seda järjekindlalt korratakse? Pole kuigi tõenäoline, et Tiefi mälestuspäev — nii oluline ja leinaline kui see meile ka on — sunniks venelasi pronkssoldati juurde minekust 22. septembril loobuma.
Taluvuspiir on ületatud
Sadu kui mitte tuhandeid kordi on tehtud ettepanekuid oma aja ära elanud mälestusmärk Tõnismäelt eemaldada. Kõik need üleskutsed on jäänud viljatuks. Punasõdur troonib Tallinna kesklinnas tänagi, hõivates seal ühe kesksema koha. Selle ajaloolise anakronismi vastu on astutud välja nii leebete vahenditega nagu allkirjade kogumisega, kilomeetritepikkuste küünlakettide süütamisega või teiste ausammaste püstitamisega, aga miski pole aidanud. Kui paljud meist teavad, et pronkssõduri lähedusse rajatud okupatsioonimuuseum on tegelikult mõeldud vaikseks protestiks punamonumendi vastu?
Eestlased on rahvusvahelisele üldsusele demonstreerinud harvanähtavat kannatlikkust ja sallivust, aga kas seda on märgatud? Et igal asjal, ka taluvusel on oma piirid, siis tuleb nõustuda Sõltumatu Infokeskuse portaalis ilmunud pressiteate autoritega, kes ütlevad: „Inimeste õiglustunne on pärast seda, kui Juhan Partsi valitsus ründas aasta tagasi vabadusmonumenti Lihulas, kiiresti ületamas viimast taluvuspiiri ja N Liidu okupatsiooni sümbol pronkssõdur peab Tallinna kesklinnast lahkuma.“
Eesti valitsused tulevad ja lähevad; nad kõiguvad, tõusevad ja vajuvad, aga jäävad ühtviisi pronks monstrumile alla. Miks?
Ülalmainitud intervjuus küsis pr. Tänavsuu Andres Herkelilt, miks Isamaaliit, kui ta võimul oli ja selleks võimalust omas, ei toimetanud pronkssõdurit mujale. Herkeli hinnangul oleks sellisele radikaalsele sammule järgnenud valitsuskoalitsiooni lagunemine. Veel üks märk ülimast ettevaatlikkusest ja tolerantsusest.
Herkelil on õigus, kui ta ütleb, et „Otto Tiefi valitsuse lühikese, kuid väärika episoodi teadvustamine pole väga tähtis mitte üksnes siin, kodus, vaid ka välispoliitiliselt, et mõista Eesti ja teiste Balti riikide ajaloo keerdkäike“. Küsigem, kuivõrd muulased on valmis seda kõike tunnustama? Muidugi mitte, sest isegi Venemaa suursaadik Eestis asetas 22. septembril Tõnismäe pronkssõduri jalgele pärja.
Üks värske idee
Mida siis ikkagi teha „Vabastajate monumendiks“ tituleeritud pronkssoldatiga? Selle kohta on samuti hulgaliselt ettepanekuid tehtud, aga ükski neist pole sobivaks osutunud. Nüüd on ühel mehel välja pakkuda uudne ja arukas idee.
Ülalmainitud pressiteates vihjatakse ajakirjas Kultuur ja Elu (2004, # 2, lk 43) ilmunud Valdeko Potisepa artiklile „„Vabastajate“ monumendist“.
Nentinud, et tavapäraselt rajatakse sõjaohvrite mälestusmärgid raskemate lahingute paikadele ja et pronkssõdur Tallinnas tähistab vaid kaheksa vene ohvitseri ja kahe tundmatu punaväelase matmiskohta, leiab Potisep, et kuju õige asukoht võiks olla Virumaal Metskülas — ühes Sinimägede võsastunud lahingupaikadest. Miks just seal?
„Teada-tuntud lahingupaikadest ca 10 km Peipsi suunas oli Vaivara sovhoosile eraldatud väike lahusmaatükk — Metsküla. Mõõdistamise käigus sattusin sellel tõngermaal mitmele ühishauale. Metsküla matmispaikades olid säilinud Nõukogude armeele iseloomulikud mälestusmärgid — ca meetrikõrgused vineerist püramiidid, punaseks värvitud ja tipus viisnurk. Seetõttu torkasid nad rohu seest silma.
Eriliselt on mällu sööbinud tagasihoidlikud tsinkplekist tahvlikesed nelitahukatel, igaühel lühike tekst trafaretse teatega, mis eesti keelde tõlgitult kõlaks ligikaudu nii: siia on maetud vanemleitnant I. P. Petrov, leitnant A. K. Sidorov ja 477 tundmatut sõdurit. Ühegi viisnurga all polnud vähem kui 300, kõige suuremas hauas oli langenuid üle 500. Niisugune oli hind, mis maksti ühe väikese eesti külakese eest. Kui rängad võisid siis kaotused olla kogu Sinimäe tandril? Räägitakse viie nulliga arvust.“
Sinna, Metskülla sobiks pronkssõdur kohe kindlasti! Kellel on aga julgust seda Tõnismäel aluselt lahti kangutada ja Metskülla viia? Ega seda ilma Eesti Vabariigi valitsuse loata teha ju tohigi. Nii et — back to square one! Muide, Metsküla asukoha koordinaadid on 59 17' põhjalaiust ja 27 51' idapikkust.
Teise leinapäevaga pronksmehe vastu (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Fakt on see, et see pronksmees peab kaduma. Miks peab selline koledus olema kesklinnas?
Minu vanavanemad saadeti siberisse, seal nad ka surid. Järgi jäi ainult vanaisa kes ka ise tänu sellele küüditamisele oma tervise kaotas.
Ma pole ainuke. Venelaste sissetulek Eestisse oli meie koduvabariigi ajaloo üks suuremaid tagasilööke. Milline oleks meie elu ilma venelaste sissemarssimiseta? nagu Soomes või Rootsis?
Kes maksab kinni meile need kahjud? Kes maksab kinni meile meie esivanemate kahjud?
Praegusel hetkel käivad poliitikud meie seljataga venelaste varbaid lakkumas ning paistab, et seda sõdurikuju sealt niipea ei liigutata.
Lahendus oleks ka konkreetne kuju kaodata ning asendada see KÕIKIDELE mõeldud tundmatu sõduri hauaga. Kus siis saaksid KÕIK oma sõdureid leinata.
Inimene on inimene. .
Minu vanavanemad saadeti siberisse, seal nad ka surid. Järgi jäi ainult vanaisa kes ka ise tänu sellele küüditamisele oma tervise kaotas.
Ma pole ainuke. Venelaste sissetulek Eestisse oli meie koduvabariigi ajaloo üks suuremaid tagasilööke. Milline oleks meie elu ilma venelaste sissemarssimiseta? nagu Soomes või Rootsis?
Kes maksab kinni meile need kahjud? Kes maksab kinni meile meie esivanemate kahjud?
Praegusel hetkel käivad poliitikud meie seljataga venelaste varbaid lakkumas ning paistab, et seda sõdurikuju sealt niipea ei liigutata.
Lahendus oleks ka konkreetne kuju kaodata ning asendada see KÕIKIDELE mõeldud tundmatu sõduri hauaga. Kus siis saaksid KÕIK oma sõdureid leinata.
Inimene on inimene. .
Isegi 10 leinapaeva ei aitaks. Ainuke asi - viige see pronksmees ometi kord minema. Saate ometi kord rahu ja paranoia selle umber lopeb.
Arvamus
TRENDING
