Prof. Peeter Järvelaid
Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused. Koostanud Mai Maddisson. Toimetanud ja kujundanud Priit Vesilind. Tallinn: OÜ Hea Lugu, 2013, 245 lk.
22. augustil 2013 esitleti Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis üht huvitavat raamatut. Tänapäeval on meedial selline võim, et sageli annavad produtsendid-režissöörid kuulsates filmistuudiotes suuna teemadele, mis maailma jaoks (näiteks sõdadest) „moodsaks“ saavad. Sel foonil võib neil, kel endal teatud traagiliste sündmuste vahetu kogemus, olla raske oma arvamust avaldada, sest neile võib paista, et kõik nende ümber teavad neist sündmusest paremini.
Filmitegijaid huvitasid pikka aega vaid mehed sõjas, siis hakkas huvitama vägivald naiste kallal sõjas, aga samas pole jõutud emade ja laste teema juurde sõjas. Laste teema juurde sõjajärgsel Saksamaal viis mind uurimistöö ja üks kohtumine paruness von Sassiga Berliinis, kes oli väikese lapsena 1939. a Poolasse viidud ning kes pärast suure sõja lõppu elas emaga purustatud Berliinis, sest ilma sõjalise ettevalmistuseta isa oli viimastel sõjakuudel viidud Reichi pealinna kaitsjate hulka ja hukkunud. Kui küsisin parunessilt, mis oli tema mälestus sõjajärgsest Berliinist, ei hakanud ta pikalt selgitama, vaid kirjeldas üht lapsena ajju sööbinud mälestust. Näljased ja kurjad inimesed leivasabas, kus keegi järjekorras kannatuse kaotanu hakanud neid baltisakslasi mingi berliinlastele tundunud eripära tõttu, mis neid teistest järjekorras seisjatest eristas, „kuradi venelasteks“ sõimama... Laps, kes alles hakkas endale oma baltisaksa identiteeti omandama (aadlik, kultuuritooja? kõrgem seisus?, loomulikult sakslane jne) tambiti Berliini tänaval sõna otseses mõttes verbaalselt mudasse.
Taolise ajalookillu võrra rikkamana, oli mulle väga huvitav lugeda mälestusi eestlastelt, kes olid Teise maailmasõja järel samuti lapsena (nagu raamatu koostajad rõhutavad - mudilasena) samuti rusudes Saksamaal kasvanud.
Eesti ajaloolastel on vedanud, et Austraalias Victoria osariigis tegutseb juba neli aastakümmet perearstina dr Mai Maddisson, kes kuulub sõjaaja mudilaste hulka. Mai Maddisson on ise kirjutanud, et tema perearstitöö on aastatega üha enam kaldunud psühhoteraapia poole, kus erihuviks just traumadega seotud selektiivse mälu, varase lapsepõlve mälestuste ja sotsiaalse marginaliseerumise juhud. Maddissoni erialane huvi viis koostööle mitme rahvusvahelise keskusega, kus uuritakse laste mälestusi sõjast, samuti uurimisrühmadesse, kus uurimise all nt Saksa sõdurite laste saatus peale suurt sõda.
(Edasi loe 1. nov. EE paberlehest)
TEISE MAAILMASÕJA JÄRGSE AJA MÄLESTUSED LASTE SÜDAMETES (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Geislingenis oli nii, et USA okupatsioonivõimud lõid eramajadest sakslased välja ning eestlased pandi sinna elama ja laiama.
Kultuur
TRENDING
