Teele Üprus, Kajaka tantsija

Üle kolme nädala tagasi alustasid Pärnu rahvatantsuansambli Kajakas 16 tantsijat ligemale 35tunnist teekonda Ameerika Ühendriikidesse Portlandi, et esineda 30. lääneranniku Eesti päevadel.

Kajakaga olid kaasas loomulikult juhendaja Rita Mändla ning muusikud Tallinnast Ahto Nurk ja Virve Lääne. Sama teekonna läbisid päev hiljem Kihnu Poisid.

Portlandi jõudnud, oli külalistele mõeldud kolm peaaegu vaba päeva (ühel päeval toimus proov), millest piisas ajavahega harjumiseks. Nimelt elasime kümme tundi Eesti ajast taga. 3. augustil algas viiepäevane festival, kuhu meidki kutsutud oli: lääneranniku Eesti päevad.

Üritust on korraldatud juba 60 aastat iga kahe aasta tagant, seekord tähistati 30 aasta juubelit. Eesti päevadele sõitis umbkaudu 450 eestlast Põhja-Ameerika läänerannikult, mõni kaugemaltki. Peamiselt olid inimesed tulnud Portlandist, Seattle’ist, San Franciscost, Los Angelesest, Vancouverist, aga ka Kanadast Torontost. Meid, kodueestlasi, pani imestama, kui palju elab USA läänerannikul eestlasi ning kui hoolsalt hoitakse elus eestlust ja oma tavasid.

Suur hulk osalejatest mõistis ja rääkis eesti keelt. Siiski leidus neid, kelle poole pidi pöörduma inglise keeles. Enamjaolt oli see põhjendatav sellega, et vaid üks vanematest on eestlane, mistõttu kodune keel pole ainult eesti keel. Kuid ingliskeelses õhustikuski oli tunda eesti hingamist.

Ebaeestlaslikud kiitusavaldused

Festivalil toimus palju koosviibimisi, näiteks ühislaulmised, maleturniir, linnaekskursioonid ja kontserdid. Kajakas andis Eesti päevadel kaks kontserti, Kihnu Poisid esinesid õhtuti festivalikõrtsis Kuld Lõvi.

Kui Eestis tullakse heal juhul mõnikord harva pärast kontserti ütlema, et olite tublid, siis väliseestlaste ja põlisameeriklaste komplimendid ja tunnustusavaldused panid esialgu imestama.

„Nii kaunis, suurepärane“, „te olete väga kenad“, „vaimustav ühtlus ja koostöö“, „kohe näha, et Pärnumaa tantsijad, mina olen ka Pärnumaa juurtega“, „tahaks teid veel ja veel näha“ olid vaid osa kiidusõnadest, mis tantsijaile lausuti. Kihnu Poisse kiideti samuti, nendega koos lasti end pildistada, osteti ansambli plaate.

Oli tunda, et väliseestlastele on Eesti rahvatants ja -muusika oluline. Mitmes linnas üritatakse koos hoida oma rahvatantsurühma, näiteks Portlandis võttis meid vastu kohalik rühm Tulehoidjad. Toronto rahvatantsurühm Kungla esines koos Kajakaga kontserdil.

Pärast festivali võõrustati külalisi veel poolteist nädalat, mil tutvusime Oregoni osariigi loodusimedega. Näiteks käisime kõrgel mägedes, kus leidus lund. Samal päeval jõudsime kõrbesse, kus loodus oli kidur ja õhusooja pea 35 kraadi. Peale mägede nägime koski, üks suurimaid neist oli Multnomah’ kosk, kus on filmitud filmi „Videvik“ üks kaadreid. Avanes võimalus varbaga katsuda Vaikse ookeani vett, julgemad käisid ujumaski, kuigi veesoojus jäi ilmselt alla 15 kraadi. Liigutav oli sõit St. Helensi vulkaani juurde, mis viimati purskas 31 aastat tagasi, selle jäljed on endiselt näha.

Peale vaatamisväärsustega tutvumise saime väga palju suhelda Ameerikas elavate eestlastega ja kuulda nende lugusid.

Enamik vanemaid inimesi on kodumaalt lahkunud juba lapseeas, sõjapõgenikena. Mõni neist ei olegi pärast seda Eestit külastanud, kuna nõukogude ajal oli see keeruline ja nüüd ei luba tervis.

Ent leidub vastupidiseid näiteidki. Lääneranniku Eesti päevade üks elushoidjaid Lehti Merilo, kel vanust 82 aastat, on tänavu kaks korda Eestit väisanud.

Muidugi kohtasime Eesti riigi taasiseseisvumise algul ära läinud eestlasi.

Näiteks perekond Sepp on USAs elanud pea 15 aastat. Kui küsisin pereema Jannelt, kus siis parem on, vastas ta eelnimetatud Lehti Merilo sõnadega: „See on nagu kahe tooliga. Kui istud ühe peal, mõtled, et teise peal on parem. Ja kui istud teisele, mõtled, et eelmise peal oli ikka parem.“

Üldiselt ollakse eluga USAs ikkagi rahul. Kui mõelda väliseestlastest vestluskaaslaste peale, võib kokkuvõtvalt öelda, et eestlased on võõrsil väga tublid ja edukad olnud ja kaugele jõudnud.

Näiteks Texase osariigis elav 78aastane Arved Plaks on pikka aega töötanud Boeingu tehases insenerina, tegeldes peamiselt kosmoseseadmetega.

Üks põhjusi, miks festivalile kutsuti esinema Kajakas ja Kihnu Poisid, oli meie noorus. Nimelt soovisid väliseestlased, et me suhtleks sealsete noortega eesti keeles ja sõbruneks. Nii saigi tehtud.

Osa kohalike noorte eesti keel oli väga puhas, ent leidus vähem oskajaidki. „Küll on alles ilusad sõnad, kuigi ma midagi aru ei saa,“ ohkas ühes üpris argikeelses vestlusringis Alar Teose, kes üldiselt mõistis eesti keelt hästi.

Globaalne Eesti

Vaadates Ameerikas elavatest eestlastest kaugemale, kohalikku ühiskonda, kohtab kõikjal meeletut viisakust. Ühe poeskäigu jooksul jõuavad teenindajad kindlasti kolm korda küsida, kuidas läheb. Tusase teeninduse osaliseks ei saa seal ilmselt keegi.

Väga sageli küsiti (isegi kauplustes), kust me pärit oleme. Kuulnud, et Eestist, siis noogutati ja naeratati. Kui alustada Euroopast ja lisada seejärel “Eesti”, noogutati veel rohkem, naeratati ja öeldi, et “ma tean küll”.

Küsides, kus Eesti siis asub, tuli igasuguseid variante, näiteks Rumeenia, Venemaa või koguni tobedalt naeratav nägu.

Ühel festivalivälisel kontserdil räägiti pikalt, kust ja kes me oleme. Pärast tuldi ikka küsima, kas me oleme mõne lähedal asuva kolledži õpilased. Ei hoomata, et nii väikesest ja kaugest kohast võiks keegi USAsse sõita.

Eestlaste kogukonda kuulub Portlandi ümbruses umbes 150 inimest. Aktiivselt võtab üritustest osa 50–100 inimest. Igal pühapäeval saadakse kokku, mängitakse võrkpalli, tantsitakse, kord kuus vaadatakse mõnd Eesti filmi.

Paljude sealsete eestlaste sõpruskonna moodustavadki just eestlased. „On kaks Eestit. Üks, see päris Eesti, kus elate teie, ja teine, globaalne, kus elame meie. Meil on siin Portlandi-nimeline Eesti küla,“ lausus Portlandi eestlane Kalle Merilo meid ära saates. Need olid hingeminevad sõnad, mis annavad suure tähenduse eestlusele ja selle hoidmisele laias maailmas.

Arvamus

TRENDING