Õieti pole ma kellegi sügavusklik. Ristimisveega küll maailma vastu võetud, õpetaja poolt laulatatud, kirikus käin. Aga teoloogia käib üle pea. Piiblit loen vahel küll, see ju inimkonna esimene ajaloo raamat. Päris põnevat, õpetlikku on sealt leida, isegi erutavat, kui Saalomoni ülemlaulu kaaluda.
Kuid selline ma põle, et igat asja alla neelaks. Kena on küll loota, et pärast maist teekonda on olemas kutse Isa juurde alatiseks. Sama tore on arvata, et kusagil väävlisuitsus mulksuvad põrguisanda katlad. Tahaks nii mõndagi näha neis, kui ise peaks sinna sattuma.
Heietan selliseid mõtteid, kuna ikka jahuvad konservatiivid seitungites sellest, et paavst olla põrgu olemasolu eitanud. Seda intervjuus Vaiksel Nädalal. Et surmaga patused lihtsalt kaovad.
Too internet lubab muidugi selliseid narruseid. Vatikan väidab, et Franciscus põle nii lausunud – et ajakirjanik, vana inime, ei saanud ta mõttekäigust aru.
Aga vaat, loomingulisele inimesele on põrgut vaja. Ma põle sugugi kõrge haridusega, aga olen Põrgupõhja Vanapaganat lugenud, tean, kuidas Jürka tahtis õndsaks saada. Kunstiraamatutest olen näinud kuulsate kunstnike nigu Hieronymous Boschi põrgupilte. Ja kuigi Rubensi maalid meeldivad just matsakate mammade tõttu, oskas temagi ilmekalt Hadesi ette kujutada. Dante Jumalikku Komöödiat ei suutnud lõpuni lugeda, aga talle oli põrgu täiesti olemas. Väraval silt, tühistage kõik lootus.
No miks ta siis ei peaks olema, kui maist elu vaadata? Ole vaga, töökas ja tubli, sellest ei aita, ikka kupatavad kommunistid sind külmale maale. Aastasajade eest võisid tuleriita sattuda – kas sealt taeva tõusta nigu suits ei tea keegi. Ning selles ongi pähkel, mida väidetavalt isegi paavst järab.
Vilusohveerimine ei sobi pimeduse, kus on ainult ulgumine ja hammaste kiristamine, seletamiseks. See on nigu küsida, kas null on number. Kuna teda ju ei ole olemas. Aga nullita ei saaks rehkendada. Ega aega mõõta.
Fantaasia on osa elust. Ju põrgu kuulub sinna ka. Kui näen kunagi teisiti, annan teada, saadan teile teisest ilmast kirja kah.