Oto Tuul -
18. november 2019
Foto: bigstockphoto.com
Eesti koolinoorte seas on levinud praktika internetis varateismelistelt tüdrukutelt välja pressitud alastipilte vahendada. Õõvastava olukorrani on viinud piiramata ligipääs pornograafiale juba alaealiste hulgas, mis on probleem, millega peavad tegelema nii lapsevanemad kui riik, kirjutab Oto Tuul.
https://objektiiv.ee/teismelis...Kohus mõistis hiljuti aastase tingimisi vangistuse 15-aastasele Eesti poisile, kes on veel noorematelt Eesti tüdrukutest internetituttavatelt välja pressinud alastipilte, neid kogunud ja vahendanud. Mitmete ohvritega ei olnud ta kohtunud, suheldi vaid interneti teel. Piltide saamiseks veenis ta tüdrukuid selles, et selliste piltide saatmine on täiesti normaalne, kuidas tüdruku sõbrannad on talle juba pilte saatnud ja kuidas ta ei saada neid kellelegi edasi. Kui sellest väheks jäi, jõudis asi väljapressimiseni – poiss ähvardas tüdruku sõpradele saata alastipilte ja väita, et need on temast. Paljud tüdrukud allusidki väljapressimisele.
. . . mille järgi on igalt kolmandalt 11–17-aastaselt tüdrukult alastifotot küsitud ja iga viies on sellise ka saatnud.
Kohtus käitus poiss süüdimatult ja ülbelt, teatades et pildid on talle saadetud vabatahtlikult ja käskis prokuröril vait olla. Alastifotode saatmine on eakaaslaste seas tema sõnul „täiesti tavaline” ja „üle-eestiline”. Poisi sõnu kinnitab ka Tartu Ülikooli sotsiaalteadlaste uuring 2015. aastast, mille järgi on igalt kolmandalt 11–17-aastaselt tüdrukult alastifotot küsitud ja iga viies on sellise ka saatnud. Tegemist ei ole üksikjuhtumi, vaid Eesti koolides massiliselt levinud (laps-)pornograafiaepideemiaga, milles kannatajaks on eelkõige selles osalevad lapseeas poisid ja tüdrukud ise.
Selline olukord ei teki tühjalt kohalt. Loomulikult on oma osa tehnoloogial, mida varasematel põlvkondadel pole olnud. Vahendid nagu nutitelefonid, mobiilne internet ja sotsiaalmeedia on piltide tegemise ja jagamise enneolematult lihtsaks teinud. Ent samamoodi nagu naelapea tabamise põhjustab lööja, mitte haamer, ja mõrvas on süüdi mõrvar, mitte revolver, pole ka pornograafiaepideemias süüdi nutitelefonid. See annab vahendi, aga mitte motiivi.
On süüdi siis teismelised pornograafid ise? Otsesel tasandil küll, selles eas on nad juba oma tegude eest vastutavad ja ei peaks pääsema ka kohtulikust karistusest. Samas oleks ebaõiglane impulsiivsetele puberteetikutele omistada kogu süüd, sest kust viimaks võtab üks teismeline poiss idee, et on „täiesti tavaline“ eakaaslastest tüdrukutelt välja pressida alastipilte ja siis neid vahendada kui iselaadi valuutat?
Kuidas on teismelised eesti poisid õppinud tüdrukuid objektistama?
Tärkav huvi vastassoo, tema keha ja seksuaalsuse vastu on selles eas loomulik. Mis ei ole loomulik, on teha vastassoo esindajast pildi või video kujul objekt, asi mida tarbida ja vahendada. Objektistamine on teguviis, mis ei kujune loomuliku arengu teel. Vastupidi, teha iseloomu ja omaette siseilmaga subjektist tarbimisobjekt on silmatorkavalt ebaloomulik. Objektistamine on õpitud. Kuidas on teismelised eesti poisid õppinud tüdrukuid objektistama?
Nad on seda õppinud pornograafiast. Aastatepikkune, regulaarne ja pühendunud pornograafiatarbimine on läbinisti väärastanud noorte poiste arusaamise ja suhtumise seksuaalsusesse ja vastassukku. New Hampshire Ülikooli uuringute järgi on:
93 % alaealistest poistest pornograafiat näinud, sh 26 % enne 14-ndat eluaastat,
15 % on näinud vägistamist või lapspornograafiat,
keskmine kokku puutumise iga on 14,
vanuses 10–11 puutub pornograafiaga tahtmatult kokku 18 % ja vanuses 12–13 tahtlikult 10 % poistest ja
pornograafia tarbimine alaealistel on seotud seadusrikkumiste ja meelemürkide tarbimisega.
Austraalia, La Trobe’i Ülikooli uurimuse järgi on varajane kokkupuude pornograafiaga seotud stereotüüpselt seksistliku suhtumisega naistesse, objektistamise, seksuaalse vägivalla, varajase seksuaalelu alguse ja hälbelise seksuaalkäitumisega. Pole põhjust arvata, et e-riik Eesti oleks selles osas erand.
Pornograafia mürgitab ulatuslikult meie ühiskonda soodustades seksuaalset lodevust, rikkudes sugudevahelised suhted alandades naised objektideks ja tehes meestest tahtejõuetud väärastunud maailmapildiga sõltlased.
Erinevalt maskuliinsusest on pornograafia tõepoolest midagi, mida tuleb pidada „toksiliseks“. Pornograafia mürgitab ulatuslikult meie ühiskonda, soodustades seksuaalset lodevust, rikkudes sugudevahelised suhted alandades naised objektideks ja tehes meestest tahtejõuetud väärastunud maailmapildiga sõltlased.
Samas on Eesti avalikkuses kriitiline arutelu pornograafiakasutuse üle sisuliselt puudunud, peamiselt leiab teema mainimist kurioosse klikimagnetina rubriikides á la Elu24. Aeg oleks esitada küsimusi – kas pornograafial võib olla oma osa seksuaalses väärkohtlemises, koduvägivallas, madalas iibes, abielukultuuri lagunemises, suitsiidimääras, sõltuvuskäitumistes? Kas pornograafia on ohutu ajaviide või raskelt sõltuvust tekitav hälbimus? Kas naise keha objektistamine ja sellisena tarbimine on üleüldse moraalne?
Vastused neile küsimustele ei näita pornograafiat heas valguses. Selle mitmekesised laastavad mõjud on laialdaselt tõestust leidnud. See on mürk, mis tuleb meie ühiskonnast suurimal võimalikul määral kõrvaldada eraelu puutumatust rikkumata. Neurokeemiliselt on pornograafia sõltuvust tekitav mõju võrreldav kokaiini või heroiiniga. Viimaste kasutamist piirame kogu seaduse jõuga, ent esimest on igal varateismelisel voli piiramatutes kogustes tarbida.
Siit ka ettepanek: ka Eesti peaks Suurbritannia ja Venemaa eeskujul viima sisse rangemad piirangud internetipornograafiale. Näiteks kohustusliku internetiteenusepakkuja tasemel filtriga, mis vaikimisi blokeerib ligipääsu pornograafilise sisuga veebilehtedele, kuid millest täisealisel teenusetellijal on võimalik kirjaliku sooviavalduse kaudu loobuda.
Seni kuni aga laste seksuaalne perverteerimine ei ole poliitikuile piisavalt tõsine probleem, on igal lapsevanemal esmane kohustus oma lapsi pornograafia väärastava mõju eest kaitsta ja nende küsimustele ennetavalt aegsasti rahuldavad vastused anda.
