Veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel oli rahvusvahelise kaubanduse probleemiks dollaripuudus. USA soosis importi, välisturismi, välismaiseid investeeringuid. Kõik selleks, et turgutada sõjast räsitud riikide majanduse arengut ning ühiskondlikku stabiilsust. Eesmärk saavutati. Ja rikkalikult. Juba kuuekümnendate alguseks oli olukord muutunud. Import ületas ekspordi, kapital voolas välismaale. USA oli muutumas võlaandjast rahvusvaheliseks võlgnikuks. Mure muutus.

Aastal 1968 asutati föderaalvalitsuses rahvusvahelise investeeringu büroo, mille ülesandeks oli vältida USA kapitali massilist voolu välismaale. Ameerika firmadele, kes tahtsid osaleda õitsema puhkevates majandustes, õpetati et tulusam on hankida kapital seal, kuhu tahetakse investeerida, selmet panustada USA dollareid. Ühesõnaga, teiste firmade ostmiseks kasuta teiste enda raha. Ameerika firmad olid varmad õppima, peagi kadus valitsuse asutuste nimistust ka rahvusvahelise investeeringu büroo.
Teiste raha kasutamise printsiipi rakendati USA enda majanduses.

Soliidseid firmasid süüdistati liigses konservatiivsuses. Kerkisid esile firmade ründajad – corporate raiders—kelle siht oli saada firma oma kontrolli alla, mis võimaldas firmast välja pressida kasumit, mis pikemas perspektiivis mõjus pahatihti hukutavalt. Klassikaline näide on Albert J. Dunlap, tuntud kui Chainsaw Al, kes kriminaalselt ruineeris soliidseid firmasid nagu näiteks Scott Paper ja Sunbeam-Oster. Kui individuaalsete ründajate hiilgeaeg sai ümber, ilmusid areenile eriotstarbelised investeerimisfirmad.

Tänu presidendivalimise kampaaniale USAs on tulipunktis investeerimisfirmad, privaatkapitali fondid (private equity funds), kelle siht on saada oma kontrolli alla keskmise suurusega firmad, teha nendest eraomandus, mida ratsionaliseerida ja ümberorganiseerida, nii et nende profitaablus tõuseks. See protsess kulmineerub sageli firma uuestisünniga börsil, märgatavalt kõrgema hinnaga aktsiatega. Firmale viletsam variant on, kui fond suurendab laenukoormust ning tõmbab firmast raha välja dividendidena. Raha võetakse firmalt ka lõivuna juhtimise eest. Juhul, kui firma pankrotistub, on fond oma kasu saanud.

Fondid saavad algkapitalile lisa suurtelt investoritelt: ametiühingute pensionifondidelt, eraülikoolidele annetatud kapitalist, ülirikastelt isikutelt. Samuti kasutavad fondid ohtralt krediiti. Fondid võtavad kasumist 20 protsenti, pluss veel kaks protsenti investeeritud kapitalist. Konsultatsiooni- ja juhtimise lõivud annavad märgatavalt lisatulu. Väidetavalt moodustavad lõivud kaks kolmandikku fondide kasumist. Republikaanide juhtiv presidendikandidaat Mitt Romney oli asutajapartner Bain Capital’i nimelises fondis.

Valimiskampaania raames püüavad rivaalid juhtivat kandidaati iga hinna eest maha teha. Kui Romney väidab, et tal on suured kogemused eramajanduses, mis aitaksid tal presidendina lahendada tööpuudusega seotud probleeme, siis kandidaadid Rick Perry ja Newt Gingrich tõstavad esile privaatkapitali fondide negatiivsed aspektid: fondi juhtide suured sissetulekud ja nende erakordselt soodne tulumaks. Märgitakse, et fondide siht on kasum, mille suurendamiseks tuleb sageli töökohti koondada. Samuti vihjatakse operatsioonidele, mis tähendasid firmadele kadu, kuid ikkagi kasu fondidele ja investoritele. Kandidaat Perry väitis, et tegu on raisakullikapitalismiga (vulture capitalism). Newt Gingrich pani tähele Romney madalat tulumaksu, 21 miljoni pealt ainult 13.9 protsenti. Olgugi, et Romney ei osale enam aastaid Bain Capitali juhtimises, osaleb ta ikka selle tuludes. Kui tema sissetulek oleks töötasu, siis oleks tema maksumäär tublisti kõrgem. Omal ajal tegid privaatkapitali fondide juhid mõjuvat lobbytööd, et nende töötasu maksustada madala tariifiga.
Presidendikampaanias esile kerkinud kriitika Wall Streeti ahnuse ja tulumaksupoliitika ebaõigluse kohta on eriti märkimisväärne, et selle tõstatasid ultrakonservatiivsed kandidaadid, kes nii mõneski olulises aspektis on jõudnud ühisele arusaamisele Occupy Wall Street liikumisega.

Märkmed: