Lepo Sumera — Kammermusik. Bella Musica Edition 2002. Salvestus — Eesti Raadio. Kaastegevad: Kadri-Ann Sumera ja Peep Lassmann — klaver; Niina Murdvee — viiul; Henri-David Varema — tshello; Janika Lentsius ja Jaan Õun — flööt; Toomas Vavilov ja Meelis Vind — klarnet; Boris Björn Bagger ja Heiki Mätlik — kitarr; Tallinna saksofonikvartett. Mängukestvus 71,21 minutit.
Nagu iga uue ja tundmatu asja hindamisele asudes, valdab mind teatud kõhklus. Lepo Sumera nimi on tuttav, samuti tema reputatsioon modernistina, kuid mitte muusika ise. Kammermuusika nimetus viib mõtted kohe Mozarti-aega, tunnen pisikest eelrõõmu klassikalisest helipuhtusest ja sellesse suletud silmi sukeldumisest. Samas vaatan helilooja deemonlikult irvitavat profiili ja kohe lehvitan Mozartile ja ta kaasaegsetele jumalagajätuks. Kavaleht süvendab seda meeleolu veelgi, märgates omapäraseid instrumendikombinatsioone: flööt-kitarr, flööt-kitarr-tshello, sooloviiul, sooloflööt, sooloklarnet. Ja siis turtsatan naerma, sest varasest noorusest meenub jutuajamine Eerik Laidsaarega, kes kirjeldas vana kokaraamatut, mille autoriks oli märgitud „Neiu Heleene“. See oli veel pärit ajastust, kus naisterahva jaoks oli raamatu (olgugi kokaraamatu) kirjutamine ennekuulmatu kõlvatus, mida võis kõvasti riskides teha ainult varjunime all. Retseptideks olid „Kartohvli supp; Kartohvli supp teist moodi; Kartohvli supp kolmandat moodi jne.“ Seda analoogiat kammermuusikale üle kanda üritades panen plaadi mängima ja asun „surm siin või Siberis“- meeleolus kuulama.
Kohe esimeset palast peale valmistab kuulamine erakordselt meeldiva pettumuse. Moodne on see muusika tõepoolest, seda tunneb igal sammul, kuid mitte häiriv, pigem rabav oma uudsuses. Kutsub tähelepanuga jälgima, kuid samas on selgelt tunda, et võib ka vabalt sinna helidejõkke kaelani sukelduda ja lasta end voolul kanda, kuhu tahab. Kaks asja ilmnevad varsti: Sumera on haruldaselt hea instrumenditundja, kes oskab igast pillist välja võtta kõike, mida võtta annab. Teiseks on ta tohutult leidlik uute kõlavärvide otsinguil. Kuulates on hetki, kus paratamatult tuleb pilk heita kavalehele, et kindel olla, millise kombinatsiooniga parajasti tegemist. Tal puudub kindel isikupärane stiil, ta on lihtsalt pidevalt avali kõigele uuele, ikka ja jälle üllatades. Üks ta paladest kannab nimetust BBB, alapealkirjaga ‘Boris Björn Baggerile ja ta sõbrale’. See on veidravõitu kassi-hiire mäng kitarrivirtuoosi ja ta flöödimängijast sõbra vahel, kelleks plaadil on nüüdseks juba lahkunud Jaan Õun. Niina Murdvee ja Kadri-Ann Sumera kahekõne „Valsis“ on kerge ja õrn, jäädes kaugele sinisest Doonaust ja mitte ahvatledes parketile keerutama, kuid ometi on ta valss. Omapärane on odaliskide-tsükkel, kus haaremineiud marulises balletis tantsisklevad, tshello kehastuses laulavad, kitarri najal nukrutsevad ja lõpuks sooloflöödi esituses vaikivad. Uskumatu, kuid ka vaikust on võimalik helidesse panna. Laste jaoks kirjutatud „Nukker toreadoor“ klaveri esituses on armsalt groteskne. Bizet’ „Carmeni“ härjavõitleja uhkus on nii osavalt kurbuseks taandatud, et võtab tahtmatult muhelema. Seitsmeosaline „Lupus in fabula“ neljale saksofonile, mida esitab Tallinna saksofonikvartett (Olavi Kasemaa, Villu Veski, Valdur Neumann, Hendrik Nagla) on üks neist paladest, mis paneb ikka ja uuesti kavalehte uurima veendumaks, et pole lisatud ühtki muud instrumenti.
Tehniliselt on plaat laitmatu, kui maha arvata mõned lühikesed helikatkestused, mis meenutavad grammofoninõela libisemist üle mõranenud plaadi. Eriti segavad need muusika nautimisel ei ole.
Teistmoodi kammermuusika
Kultuur
TRENDING
