Mardisantidena jooksmine Tallinna Pelgulinnas andis meie lastele sellise tulemuse. Veidikene teistsugune kui Kanadas. Pildil on vasakult päripäeva: värske juustusai Ristikheina kohvikust, purk marineeritud Muhu puravikke, igat masti õunu, uusi keefiri- ehk kefiirijooke (mustika ja cappuccino maitselised), kohukesi, komme, kuivatatud saia rõngikuid ehk barankasid, kodutehtud kaeraküpsiseid ja ka esimesi ahjust tulnud ja lausa glasuuriga kaunistatud piparkooke. (Viimased pandi kohapeal nahka.) Puravikud olid küll tuttavatelt, aga muu kraam võõrastelt. Usaldusväärsetelt ja lahketelt võõrastelt, kes meile uksed lahti tegid ja meie laulu kuulasid. Neid uksi oli 7 ja üks naine tuli isegi hommikumantlis rõõmsalt vastu. Foto: Riina Kindlam, Tallinn
Hallowe’en on teie maal juba ammune virvendus, mis kipub läheneva pühademeeleolu varju jääma. Kuid Eestis on teema veel üleval, kuna oleme alles kahe sügisese rahvusliku püha – mardi- ja kadripäeva vahel. Marti jooksime hõlmad lahti soojal 9. nov. õhtul ehk mardilaupäeval (õhtu enne mardipäeva) ja kadridena jooksmine seisab ees kadrilaupäeval esmap., 24. nov. Mardid on valdavalt veidi kriimud: tumedavõidu kasimata “boheemlastest” poiss-tegelased, kadrid aga puhtuse, valguse ja õnne toojad “naised”. Need toonid peegeldavad ka loodust, kuna kadripäeval on tõenäolisem, et valge kirme juba katab maad, seda ka tänavu. Veel ei ole, aga leheilmumise päeval lubatakse.
Mardisantidena jooksmine Tallinnas Pelgulinnas andis fotol jäädvustatud tulemuse. Meile avanesid 7 ust, mille ees, aga ka esikutes (Eestis kutsutakse ikka tuppa) laulsime, esitasime mõistatusi, loopisime kuivatatud herneid (viljaõnneks) ja tundsime huvi pererahva talvevarude seisu vastu, et “kas salved täis?” Ühes peres loodeti meie tantsuoskusele. Järgmiseks aastaks valmistame ka selle ette.
Niisiis esmasp. õhtul valged riided, sallid, hõlstid selga. Põhiasi, et sant oleks karjaõnne tuues valge, kenake. Peale kadripäeva algaski jõuluootuse aeg.
Riina Kindlam, Tallinn
