Tavanähtus Tallinna vanalinnas. Kaunis, aga inimesi ja autosid ähvardav jääpurikas. Foto: Egert Kamenik
On kätte saabunud see aeg Eestis (pigem suurlinnades, kus ka suuremad majad), kui kõnniteedel käies tulevad ette hoiatavad piirded: latid ja kilest lindid, mõnel pool ka silt VARISEMISOHT.
Silm otsis vanalt majalt kahtlasi krohvilaike; siis meenus nähtus, mida Torontos eriti ei kohta – jääpurikad ja tagajärjed võivad olla väga tõsised. Jaanuaris välksas uudistest läbi noore Moskva mehe surmajuhtum pähe langenud purika läbi. Riias ja Eestiski on aastate jooksul olnud omajagu surmajuhtumeid.
Vastavalt Tallinna heakorraeeskirjale tuleb majaomanikel koristada jääpurikad ja lumevallid katuseäärtelt nagu ka varisemisohtlikud kivid, plaadid jms. ning tagama tööde ajal tänaval ohutu liikluse. Vastasel korral ootab majaomanikku puhastusnõuete eiramise eest trahv kuni 500 krooni. Lisaks sellele jäävad kõik purikatest tekitatud kahjud maja omanike või haldajate kanda.
Mõnele võib olla uudiseks, et eesti lehti internetis lugedes on võimalik ka oma arvamus lisada kommentaari näol. Igas vanuses eestlased on hakanud sel teel ennast välja elama. Kirjutatakse palju (mõnel artiklil vahel mitusada kommentaari), tihti varjunimesid kasutades. 500-kroonise trahvi puhul kirjutati muuseas: “See ka mingi trahv!!! Zero tolerance tuleb näidata. Jääpurikad räästas – trahv 10.000-50.000 kr esmalt, järgmisel korral juba heakorra eest vastutajale haldusarest.” (Allvee kalamees); “Tegelikult näitab purika teke juba iseenesest, et tegu on halva omanikuga, sest seda põhjustab peaasjalikult halvasti soojustatud või sootuks soojustamata katus :( “ (Tark); “Kesklinna maja jõudis osta – vihmaveerenni küttekaablit enam ei jõua...“ (Keemik); “Kui leiate mu ajud kõnniteelt, kas siis on ka trahv 500 EEK-i?” (Jalakäija). Kommentaarid võivad olla karmid, lausa piinlikult rumalad, aga ka mõtlemapanevad.
Aga purikatest veel nii palju, et nendest fotot ei ole teps mitte kerge saada. Keegi ei julge neile vist läheneda. Ise nägin küll, kuidas Raekoja veesülititel, uhketel lohedel, olid kõrid lootusetult kinni külmunud, särav jäätulv rippumas uhkelt avatud lõugade vahelt, aga fotot aegsasti tegema ei jõudnud. Tuttavate klõpsumeistrite seas ei ühtegi vastavat ülesvõtet, kuni soovitati Postimehe fotograafi, samal ajal ka FIE-na (füüsilisest isikust ettevõtjana) töötav ehk siis ka omaperemehelike kalduvustega töövõtja, kes asus teole oma digifotokaga (ehk digitaalse fotoaparaadiga). NB – kaameraks nimetatakse siin seda suurt õlal kantavat riista, mille kaudu telesse saab.
Lühikese Jala alguses ähvardab purikas autot ja tema omanikku. Hetk hiljem hakkas auto jäisetel munakividel tagurpidi, Rüütli ja Niguliste tänavanurga poole libisema. Foto: Egert Kamenik
Tekikott puutub asjasse sedavõrd, et see oli minu jaoks ka üks n-ö Eesti avastus. (Ei mingit sasipuntras ärkamist.) See on ju Põhja-Ameerika nüüdisaegse udusuleteki- ehk duvet katte ammune euro eelkäija. Nii armas ja praktiline nähtus!
Ja kui New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel mängisid Linnateatri omad 2001.a. Jaan Tätte näidendit “Sild”, tuli ette hetk, kus publik ei reageerinud pekitüki akna taha paneku jutu peale äratuntavalt... (nii rääkisid näitlejad). Minu köögiakna taga ripub nüüd konksu otsas pekikott. Kajakad enam ei tülita ja esimene sinitihane oli kohal 41 minutit peale päiksetõusu.
Viimane sõna on viisakas anda Linnapolitsei juhile Tiit Kivikasele: “Linnakodanikel soovitame kõnniteedel käies katuseräästaid jälgida ja autoomanikel ei maksa autosid jääpurikate alla parkida.”
.
Siit purika alt käivad inimesed Lühikese Jala treppe mööda Toompeale. Ülal paistavad Soome suursaatkonna rõdu ja aknad Toompea nõlval. Foto: Egert Kamenik
