Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus Brisbane´is võistlevale parimale eesti tennisistile Kaia Kanepile platsi ääres kaasa elamas käia. Kogemus oli seda erakordsem, et esmakordselt ajaloos võitis Kaia Brisbane´i võistlused, saades auhinnaks 110 000 dollarit.
Mõned mõtted tagantjärele sellest vahvast ja pingelisest üritusest.
Pääs veerandfinaali: 6-0, 6-3Peab tunnistama, et mul on tagantjärele ikka tohutult hea meel, et just sellele võistlusele jõudsin. Kuigi olen aastaid tennisega tegelenud, olen seni igasugu jõukatsumistele vaid teleekraanilt kaasa elanud. Nii uhkele ja puhtale mängule, nagu mängis Kaia täna endast WTA edetabelis 18 kohta kõrgemal asuva venelanna Anastassija Pavljutšenkova vastu, pole ikka tükk aega peale sattunud.
Õnneks kohtasin tuttavat mängule kaasa elama tulnud eestlast juba sissekäigu kõrval poekeses. Õnneks seepärast, et mängu algul tundusime me peale sügavalt mängu süvenenud treeneri Silver Karjuse olevat ainsad eestlased, kes Kaiale kohapeal pöialt peavad. Kohalikud plaksutasid vaid väga heade löökide puhul ning kui Anastassia, nii palju kui Kaia talle võimalust andis, mõne hiilgava liigutuse tegi, puhkes tohutu aplaus. "Mis sa arvad, kui palju siin Brisbane´is neid venelasi ongi?" uuris eesti poiss Riho ühel vaiksemal hetkel, kui me just jälle parasjagu ei kisanud üle vaikiva publiku platsi suunas "tubli", "hea töö" või "jätka samas vaimus".
Loe edasi Meie Kodu kodulehelt
