„Eesti ja maailm — XX sajandi kroonika II osa, 1940-1961“, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2004; 591 lk.
Hiljuti ilmus Eestis koguteose „Eesti ja maailm — XX sajandi kroonika“ II köide, mis käsitleb ajastut 17. juunist 1940 kuni 31. oktoobrini 1961. Vaatluse all on seega üks traagilisemaid, pöördelisemaid aegu kogu Eesti ajaloos. Kroonika annab päev-päevalise ülevaate tähtsamatest sündmustest nii Eestis kui mujal maailmas, seda kõikidel elualadel — riik ja poliitika, vaimuelu, sport, teadus jne. Seda saadavad ülihuvitav tekst, mis on koostatud tolleaegsetest tähtsamatest uudistest, ning tuhanded fotod, mille hulgas on tõelisi haruldusi. Käesolev köide on järg 2002.a. ilmunud samanimelisele raamatule, mis oli pühendatud ajastule 1. jaanuar 1900 kuni 16. juuni 1940. Edaspidi ilmub ka III köide, mis viib juba sajandi lõpuni — seega uue Eesti Vabariigi päevini.
Sissejuhatuseks olgu sõnad ühelt autorilt, Hardo Aasmäelt (autoreid on üle 60, lisaks suur hulk teisi kaastöölisi):
“(Kroonika) on esimesi eestikeelseid teoseid, mis vaatleb sajandi sündmusi nii ulatuslikult ja sisaldab nii suurel hulgal seni avaldama pildimaterjali. Kuid ta ei ole ajaloosündmuste ülevaade klassikalises mõttes. Tegu on ikkagi kroonikaga, milles materjali valik on subjektiivne; raamatusse on jõudnud sündmused, mida nn. kroonikakirjutajad on pidanud oluliseks…“
Tõepoolest, valitud materjal on erakordselt laiahaardeline. Püüan alljärgnevalt anda sellest linnulennulise ülevaate.
Esimestel lehekülgedel rulluvad lahti saatuslikud juunipäevad 1940. Seda osa on valus lugeda, sest elaks nagu kõike uuesti läbi. Toorelt ja peensusteni läbimõeldult hävitatakse Eesti Vabariik. Näeme fotot Toompeal istuvast J. Varese nukuvalitsusest. Enamus neist hukkub hiljem Siberi vangilaagrites. Juba 23. juunil algab esimene terror — Eesti tegelaste arreteerimine (lk. 14). Neist on toodud rohkelt vanglas ülekuulamise ajal tehtud fotosid. Ometi ei oska president K. Päts veel 3. juulil karta mingit sovetiseerimist ega N. Liiduga ühendamist (lk.16). Välismaalastele on aga olukord selge. Briti konsul W. Hansford oma aruandes (lk. 23) avaldab imestust, et eestlased ikka veel ei usu, mis on nende saatus. 19. juulil vahistatakse kindral J. Laidoner. 30. juulil viiakse K. Päts koos perekonnaga Venemaale, peale ebaõnnestunud katset saada asüüli USA-s. Kiirelt toimub Eesti tasalülitamine N. Liidu poolt, sest punameelsed eestlased aitavad sellele kõikjal tõhusalt kaasa.
Raamatus lükatakse ümber laialt levinud väide, nagu oleks üks juudi noormees Pika Hermanni tornist Eesti lipu esimesena alla toonud. Ei, esimese lipulangetamise „au“ kuulub siiski oma eestlastele: 21. juuni õhtul heiskavad Eesti Töölisspordi Liidu liikmed torni punalipu. Sellest on raamatus kaks fotot koos meeste nimedega. On saatuse iroonia, et just Pdanov (!) käskis sini-must-valge esialgu taastada, kuna enneaegne tegu polnud kooskõlas Stalini plaanidega…
USA ei tunnusta Eesti ülevõtmist; Inglismaa hoiak on kõikuvam, sest „Balti riigid olnud sajandeid võõra valitseja all“ (Lord Halifax, lk. 51). Hele punkt sellel tumedal maalil on Ülemaailmse Eesti Ühingu asutamine New Yorgis 1. detsembril 1940, vastukaaluks sealsele kommunistlikule grupile. Äärmiselt rusuv on lugeda ülevaadet esimesest küüditamisest juunis. Eesti kaotab 10.157, Läti 15.081 ja Leedu 34.000 inimest.
Järgnevad kahe poole sõjaplaanid, sakslaste „Barbarossa“ ja Stalini „Groza“. Viimane nägi ette Saksamaa ja Lääne-Euroopa hõivamist, kuid Hitler jõudis rünnakuga napilt ette. Kurikuulsatesse hävituspataljonidesse koondatakse üle 6000 mehe (lk. 62). Verine sõjasuvi 1941 toob Eestile raskeid kaotusi ja kannatusi. Sakslased võetakse päästjatena vastu, kuid juba juulis tekivad esimesed vastuolud eestlaste ja Saksa valitsusvõimude vahel (lk. 68). Saksa sõjaväe juures moodustatakse esimesed eestlaste üksused (lk. 75), kuid poliitilistel põhjustel antakse neile peamiselt julgestusülesanded. Algab juutide hävitamine; teiste hulgas hukatakse Eesti 7-kordne tõstemeister R. Teitelbaum.
1942. a. alguseks püüavad eestlased nii N. Liidu tagalas kui Eestis uue olukorraga kohaneda. Venemaal organiseeritakse eesti kunstiansamblid. Eestis püütakse elu edasi viia, nagu raske sõjaolukord ja uued peremehed seda lubavad. 1942. a. kevadel taganevad Churchill ja Roosevelt taganevad „olukorra tõttu“ Atlandi harta rakendamisest Venemaa suhtes (lk. 93). Eestlasest lennuväemajor Endel Puusepp viib N. Liidu delegatsiooni lennukil USA-sse ja tagasi, saades selle eest N. Liidu kangelase aunimetuse (lk. 98). Kuuldavasti juhib sama mees 9. märtsil 1944 toimunud õhurünnakut Tallinnale. Sümboolselt lõheneb eesti rahvas üha enam: oktoobris lahkub esimene Eesti Leegioni üksus Tallinnast ja peaaegu samal ajal formeeritakse Uuralis Eesti Laskurkorpus (lk. 112).
Halvenev rindeolukord toob uued murepilved. 1944. a. aprillis vahistab Saksa politsei 365 eesti rahvuslikku tegelast (lk. 166). Samal ajal moodustavad Stockholmis 30 Eesti patriooti, endised riigi- ja haridustegelased, Eesti Komitee. Idarinne variseb kokku, meeleheitlikud lõpplahingud toimuvad Tartu all, Avinurmel, Porkunis ja Tallinna all (lk. 185), kuid on ka kokkupõrkeid sakslastega. Algab üldine põgenemine. Ühel fotol on reas mahajäetud lapsevankrid Tallinna sadama kail… Siitpeale kirjeldab raamat võrdselt nii uue kommunistliku terrori sisseseadmist Eestis kui eesti pagulaste saatust välismaal. Viimases on peamiselt juttu Rootsist (u. 33.000 eesti põgenikku). Sama suure Saksamaale põgenenud grupi kohta on andmeid vähem, kuigi mainitakse 20. Eesti SS-diviisi saatust (lk. 206) ja eesti sõjameeste võitlusi Ida-Saksa rinnetel.
Pagulaseestlastele pakuvad erilist huvi sündmused taasokupeeritud Eestis, nii enne kui peale sõja lõppu. Raudeesriide tõttu on meil sellest ajastust andmeid vähe. Sadade lehekülgede viisi on siin masendavat lugemismaterjali ja fotosid, nii Eestist kui Siberist. Ühel fotol ilutseb Eesti Laskurkorpuse juhtkond (lk. 216), kolm kindralit ja kolm polkovnikut; pealtnäha viisakad eesti mehed, aga… Teisel fotol näeb nende Tallinnasse sisseratsutamist. Samal ajal püüavad eesti pagulased oma elu välismaal uuesti organiseerida. Saksamaal alustab tööd Balti Ülikool (lk. 235). Algab vilgas kultuuritegevus, ilmuvad esimesed pagulaskirjanike teosed: B. Kangro „Põlenud puu“ ja M. Underi „Sõnasild“ (lk. 215).
Kodumaal aga valmistatakse ette 1949. a. suurküüditamist (mitu väiksemat küüditamist on olnud juba varem ja neid järgneb ka hiljem). See aktsioon on peensusteni läbi mõeldud (lk. 286). Küüditamisautode jaoks on loodud isegi bensiinitanklate võrk! Küüditamine tabab mitte ainult eestlasi (20.702 inimest). Lätlased kaotavad ligi 50.000 ja leedulased 40.000 inimest.
Eesti põgenike siirdumisest ülemeremaadesse ja nende tegevusest seal on palju juttu. Kroonika mainib näiteks Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) asutamist 19. juulil 1952 (lk. 350). Juba varem oli juttu kahest eesti pagulasvalitsusest — Oslos ja Saksamaal. Ruumipuudusel ei saa ma pikemat ülevaadet anda, kuid loodan, et sellest jätkub.
Erakordne kroonika toob lugeja 31. oktoobrini 1961. Miks see kuupäev? Sel ajal toimus Moskvas NLKP 22. kongress, kus, ehkki varjatult, tunnistati senise kommunistliku utoopia mahajäämist muu maailma arengust. Algas uus ajastu, mida käsitleb koostamisel
Teos Eesti ja maailma ajaloo kohta
Kultuur
TRENDING
