Toronto on kasvanud hiidlinnaks, kus talvine liikumine on isegi hea ilmaga, pühapäeviti, tihti närvidele käiv. Seda kas jala, ühistranspordiga või kui muidu ei saa, autoga. Rääkimata sellest, kui lund sajab. Seletuse leiab vaid pea igasse autosse vaadates. Mööduvas luksusmaasturis istub vaid üks närviline inimene, kes eirab liiklusseadusi, murrab mõistusepiire mobiiltelefoniga rääkides rada vahetades, seda kiiruslimiiti ületades ja peegleid mitte kontrollides. Kui sellele lisada lumesadu, siis tekib teadagi ohtlik olukord. Otsa, teiste autode sohvrid peavad kihutaja lörtsipritsmetega arvestama, bussipeatuses seisjast ja jalakäijast rääkimata.
Lisada veel keskkonnale kahjulik suurteede kohene soolamine, mis tekitab mürgist lörtsi mis pinnavetesse, kanalisatsiooni voolab, ja loodusearmastaja saab vaid ahastada. Ühel vaid alanud aasta külmemal päeval, paari nädala eest, kui kõnniteedel mõnusalt krudises nii harva kuuldud hääl, lumi talla all, oli alllinnas pea võimatu jalakäijal suuremaid ristteid ületada. Trammirööpad olid soola tõttu libedad, lörtsilombid trotuaari ja autotee vahel vajasid erkinoolelikku pingutust et neist üle hüpata, ja pakase tõttu oli siiski lörtsi alune kiht jääs, tee libe. Seda kõike vaid selleks, et linna autoliiklus ei oleks halvatud. Lund leidus kõnniteedel, paraku lörts vailitses autoteedel.
Milline rõõm siis sellise jama kõrvalt koju jõudes ühes Toronto loendamatus pargis suusatada, või valida vabaõhuliuväljadel uisutamise. Lumel on see hea omadus, et vaibana summutab ta liiklusehääli. Värvuselt on värske lumi eriti puhas ja meeldiv – miks tuleb seda nii kärmelt eemaldada, solkida maanteesoolaga?
Kotkajärve on paik mida saab aastaringselt nautida, väljaarvatud kevadise sula ajal, kui juurdepääs on keerulisem. Allakirjutanul on erakordseid talviseid mälestusi Kotkajärvelt – sinna tuleb sisse suusatada, ja vanasti, enne mootorsaanide levikut, tuli kogu varustus seljakotis kohale vedada. Mitte just tugitoolisportlase tegevus. Lembitu vendurskaudina sai talvel Kopra- ja Kotkajärve kallastel telgitatud, mugavusi polnud kuskil. Ning neist ei tundnudki puudust, looduse ja talvevõlu oli selline, et härmatis magamiskotil oli kuidagi loomulik.
Rõõmustav, et tänapäeva mugavustemaailmas, kiire tempoga ühest kohast teise liikumine oskavad meie skautlikud noored ikka talve nautida nii nagu seda peaks. Suusatamisesüst, karge talvine ja mis kõige tähtsam värske metsa-, mitte linnaõhk mõjuvad mitte ainult kehale, vaid eriti hingele.
Tutvustasin mõne aastat eest Estonian Life’is inglise keeles Kanada ajakirjaniku Carl Honoré In Praise of Slow raamatut, kus autor juhib tähelepanu terviseriketele, ühiskondlikutele probleemidele ning elukvaliteedi langemisele mis tulenevad kiire elu elamisest tänapäeva tehnoloogiaga. Internetti too tutvustus ei jõudnud. Hiljuti ilmus Honoré sulest mõtte edasiviimine, raamat The Slow Fix.
Kuna veel pole jõudnud seda raamatut lugeda ei saa anda hinnangut. Kuid selle teose seniniilmunud arvustused mida olen lugenud kinnitavad, et autor saab erakordselt hästi aru kuidas targemalt kiires maailmas elada, loodusega tasakaalus. Skaudid/gaidid seda juba teavad, mitu põlvkonda juba.