Terrorismist puudutatud linnade ja riikide nimekiri üha pikeneb. Viimane ehmatav teade tuli Egiptuse kuurortlinnast Sharm el-Sheikhist. See puudutas nii kohalikke elanikke kui ka seda paika armastavaid läänemaade turiste. Ka eestlasi käib seal üsna palju puhkamas ja mõned on seal alaliselt tööl.
Terroriteema sunnib järele mõtlema nii riigimehi kui ka lihtsaid inimesi. Ilmne on, et ei tohi sattuda paanikasse ega hakata midagi tegema odava populaarsuse nimel, pakkudes välja pseudolahendusi.
Terroristlik mõtteviis
Oleme harjunud läänekristliku mõtteviisiga, kus inimesel ja inimelul on kõrge väärtus. Isegi kurjategija elu kaitstakse ja inimõigused on suure au sees. Peale selle on siin maailmas veel palju teisi mõtteviise, mille puhul idee võib olla hoopis tähtsam kui inimelu. Enda arvates on kõrgete ideaalide nimel võidelnud nii kommunistid kui ka fashistid, saates surma kümneid miljoneid inimesi. Mis lõpuks välja tuli, seda teame kõik.
Ka terrorist arvab end võitlevat ülevate ideede nimel. Meile praegu kõige rohkem tuntud terroristid võitlevad islami eest.
Islamiterroristid ei ole enamasti üksikud hullud, kes kogu maailmaga pahuksisse on läinud, vaid oma ühiskonnas väga austatud inimesed. Hiljuti näidati televisioonis filmi moslemite suhtumisest terrorismi. Väikestele poistele pandi massiliselt nimeks Osama, teadagi kelle auks. Emad kasvatasid oma poegi lootuses, et kord saavad neist sõdalased võitluses mittemoslemite vastu. Muidugi ei saa väita, et selline on kõikide moslemite mõtteviis.
Islamiterroriste peetakse oma ühiskonnas märtriteks. Ajaloost on teada kristlaste tagakiusamise aegu, kus ka nemad end märtrisurmaks lausa ette valmistasid. Nende vahe terroristidega seisneb selles, et kristlikud märtrid lasksid iseennast piinata ja hukata usu püsimise nimel, mitte ei tapnud teisi inimesi.
Terrorit ei võida terroriga
Loomulikult peab terrorismi vastu midagi ette võtma ja tegutseda tuleb kohe. Peab otsima terroriste ja pommivalmistajaid, et vältida uusi terrorirünnakuid.
Kuid juba on kõlanud ka üleskutse pommitada moslemi pühapaiku. See tähendaks suure sõja algust. Selline sõda võiks kesta põlvkondi või lõppeda inimkonna enesehävitusega.
Vastandudes terrorismile peaks lääne inimesed hoidma oma ideaale ja psüühikat. Terrorismiga ei tohi harjuda ega sellega kaasa minna. Muidu jõuame sõdadeni või avalike hukkamisteni rahva meeleheaks.
Londonis tapsid politseinikud terroriste jahtides võõrapäraste näojoontega mehe. Pärast tuli välja, et ta ei olnudki terrorist. Moskvas vaadatakse kahtlusega „kaukaaslase välimusega“ inimesi, pidades neid tshetsheenideks. Kui me laseme terroristidel muuta oma ühiskonna kõiki kahtlustavaks ja hirmunud inimmassiks, on terroristid saanud, mida tahtsid. Ei ole ju nende eesmärgiks mõnesaja inimese tapmine, vaid lääne ühiskonna paanikasse ajamine.
Pikk võitlus on ees
Inimestel on kalduvus mõtelda lihtsustatult, otsides probleemidele imerohtu, mis kõik korraga ja kiiresti parandaks. Tavaliselt sellist imerohtu ei ole ning lahendused tulevad pika aja jooksul samm-sammult erinevaid probleemivaldkondi ükshaaval lahendades.
Nii ei maksa loota, et islamiterrorismi küsimuse lahendab kiiresti pärast võimuletulekut mõni geniaalne juht või imevalitsus. Ees on väga pikk protsess, mis võib kesta põlvkondi, sest muuta tuleb sajandeid püsinud arusaamu.
Üks moslemite soovunelmaid on lääne alade islamiseerimine. Eesti ajaloos oli kunagi periood, kus mindi „keisri usku“, lootes sellest elule kergendust. Lootus oli petlik. Ka tänapäeval on neid, kes püüavad lääne ühiskonda muuta, et moslemeid paremini „integreerida“. Mõtlema peaks panema, et Sharm el-Sheikhis sai kõige rohkem surma kohalikke moslemeid.
Sõda islamiterrorismiga peaks olema eelkõige vaimu võitlus brutaalse jõu vastu. See on raskem kui jõuga jõu vastu minemine. Tunneme mäejutluse õpetust teise põse ettekeeramisest lööjale. Tulemuseks ei ole kindlasti lööja võit. Niisuguse mõtteviisiga võitsid Mahatma Gandhi ja Martin Luther King. Terroristi jaoks on see hirmsam kui aatomipomm.
Terrorismi ei võida jõuga
Arvamus
TRENDING
