Palestiinlaste võitlusorganisatsioon Hamas on pikki aastaid kasutanud Iisraeli ründamisel enesetapjatest pommipanijaid, hävitades ja vigastades Iisraeli kodanikke, olgu nad juudid või araablased. Hamas saavutas viimastel demokraatlikel valimistel Palestiinas poliitilise staatuse, tema esindajad pääsesid nii parlamenti kui valitsusse.
Üks Hamasi esindaja ühines mitmete ameeriklastega pöördumises Centanni ja Wiigi vangistajate poole palvega, et mehed vabastataks. Ta rõhutas, et lääne meediat on vaja selleks, et palestiinlaste võitlust maailmale teadvustada ja seda tähelepanu fookuses hoida!
Kuna suurem osa demokraatliku maailma meediast on Ameerika-vaenuliku hoiakuga, või vähemalt kritiseeritakse seal president Bushi, tema valitsust ja vabariiklasi, siis pole ime, et Hamasi esindajal on mure selle meedia esindajate (kes suhtuvad palestiinlastesse ilmse sümpaatiaga) lahkumise pärast. Hiljutine sõda Hezbollah', Hamasi ja Iisraeli vahel on selle parimaks näiteks.
Hezbollah oli sõja alustajaks, sooritades kaks sõjakuritegu. Esiteks pommitati rakettidega mitte sõjalisi eesmärke, vaid tsiviilelanikke, ja teiseks seadsid rakettide lennutajad end tsiviilelanike keskele, nii et Iisraeli-poolsetes vasturünnakutes hukkus koos nendega ka arvukalt tsiviilelanikke, kuigi Iisrael püüdis viimaseid lendlehtede kaudu oma löökidest ette hoiatada. Iisreli sõjalise ülekaalu tõttu hukkus ligi kümme korda rohkem Hezbollah' võitlejaid ja Liibanoni tsiviilelanikke kui Iisraeli sõdureid ja elanikke.
Demokraatliku meedia enamik suhtus aga positiivselt Hezbollah' ja Hamasi vaenutegevusse Iisraeli vastu, kritiseerides Iisraeli. Liibanonlaste kannatusi ja kaotusi toodi palju rohkem esile kui Iisraeli kodanike omi. On ju teada, et suurem osa demokraatliku maailma meediast on ka Iraagi sõja vastu, mistõttu vaikitakse maha Saddam Husseini rezhiimi poolt hukatute massihauad ja Iraagis toimuv ülesehitustöö. Selleasemel näidatakse ikka peamiselt terroristide poolt toimepandud süütute inimeste tapmist ja nende kannatusi Iraagis.
Ka Iraagi terroristidele on vaba meedia väga oluline, sest see näitab nende sõnul maailmale ameeriklaste okupatsiooni Iraagis. Ometi on selle „okupatsiooni” eesmärgiks upitada jalule demokraatlik Iraak.
New York Times, mille väljaandjaks on Arthur Ochs Sulzberger, on vast parimaks näiteks ülaltoodud hoiakutest. Televisioonis esindab sama joont British Broadcasting Corporation. Kui 2005. a suvel toimusid Londonis allmaaraudteel ja bussis pommirünnakud, kus umbes 50 inimest hukkus, keelas BBC juhtkond oma reporteritel kasutada sõna „terrorist”, nõudes selleasemel sõna „pommitaja” tarvitamist. Kanadas ei jää Canadian Broadcasting Corporation oma poliitilise hoiaku poolest BBC-st palju maha.