Olen vahel mõelnud, et miks kiirtoitu paljude poolt nii kahjulikuks peetakse ja tervise seisukohalt isegi põlatakse, kodudes valmistatud rammusaid roogasid aga mitte. Kuigi ma pole ise küll suur hamburgerisõber, olen ma seda siiski ehk aastas korra söönud ja siis üllatusega tõdenud, et salatilehega rikastatud kotlett saiaga pole ju kõige hullem valik tervise hävitamise teel. Minu arust on kõige võtmeks siiski see, kui palju lisandeid erinevate kastmete jm. näol oma toidule lisatakse, olgu nn. aluseks siis kotlett või kasvõi salat — ühe igati tervisest pakatava salatiportsjoni saab ju vaid mõne käeliigutusega muuta kaloritest kubisevaks kausitäieks. Miskipärast ei pälvi see aga nii suurt hukkamõistu kui nn. kiirtoit.

Ilmselt on ikkagi võtmesõnaks mõõdukus. Kui täiskasvanud inimene teeb nii oma tervisesse kui muudesse eluvaldkondadesse kuuluvad valikud enamasti ise, siis laste puhul ei pruugi see nii olla: lugesin hiljuti, et ühe uurimuse järgi sööb umbes 30% ameerika lastest kiirtoitu iga päev. Kas vanemate soovitusel, teadmatusel või keelamisel, kes seda teab. Sama asi on magusate karastusjookidega, mida kuni 85% lastest tarbivat uurimuse kohaselt vähemalt ühe purgi päevas, 20% aga koguni neli purki. Kui terviseteadlikku täiskasvanut saadab sageli veepudel, siis laste käes näeme märgatavalt sagedamini hoopis teise sisuga karastusjooke.

Kanada on otsustanud astuda samme, et reguleerida koolilaste toiduvalikuid, rõhutamaks tervislikkust: alates septembrist ei saa alg- ja keskastme õpilased koolide joogimasinatest osta magusaid karastusjooke, mida nii väga armastatakse. Küll aga jätkavad koolide joogiautomaate varustavad firmad mõlemapoolselt kasulikke lepinguid koolidega, pannes rõhku teistele toodetele nagu spordijoogid, puuviljamahlad, jäätee ja vesi.

Kõigil vanematel pole kahtlemata aega ega võimalust lastele iga päev tervislikke koduseid lõunaid valmistada ja nii jääb väljaspool kodu söödavale küllaltki suur roll lapse päevamenüüs. Ja kuidas see katab kasvava organismi kõiki vajadusi, varustades piisava toiteväärtuse ja tervislike komponentidega, on ju igati vastutusrikas küsimus.

Et ülekaalulisuse näitajad laste ja noorte hulgas on järsult tõusnud, kuuleme sageli. Samuti seda, milliseid hilisemaid terviseprobleeme see võib põhjustada. Samas on tervisliku elustiili alast kirjandust vägagi kerge hankida ja üks tähtsamaid asju, mis lastele õpetatakse, võiks ju ka puudutada seda valdkonda. Et hiljem täiskasvanuna ei tekitaks imestust, miks küll kaal kasvab ja tervis jupsib, kui igapäevamenüü ei kuulu kaugeltki tervislike kilda ja kehalisele koormusele päevas suurt ruumi ei jätku.

Parlamendiliige Tom Wappel tuli hiljuti välja ideega, et ka restoranimenüüd peaksid olema varustatud toitumisalase informatsiooniga nii nagu pakitud toiduained, mis oleks abiks ka lastevanematele nende laste toiduvalikute tegemisel. Vastavad ideed on ka Ameerika poliitikute hulgas, kuna üha enam ja enam süüakse väljas ja toiduportsjonis sisalduva kontrollimine pole nii hõlbus kui ise toitu valmistades. Kuigi, toiduteenuste pakkujate sõnul on seda küllaltki keeruline teha, sest see, kuidas toitu serveeritakse, oleneb kliendi soovidest, olgu selleks siis saia sordi, kastmete või muude lisandite valik.

Toitumis- ja oma tervise hoidmise küsimused tõusevad alati eriti päevakorda uue aasta hakul, kus inimesed annavad endale lubadusi midagi selles osas muuta. Pidevalt kõlavad reklaamid kutsuvad terviseklubidesse sportima, kuid sageli jääb asi omaenese tahtejõu taha, mida paraku mingi raha eest osta ei saa.

Arvamus

TRENDING