Kui lähinädalatel Kanada Statistikaamet tuli välja uute andmetega kanadalaste märkimisväärse ülekaalulisuse tõusu kohta viimastel aastatel, paisutas see taas meediakanalite tähelepanu, koputades justkui inimeste teadlikkusele, et asi on kontrolli alt väljunud ja miskit tuleb ette võtta. Nimetatud teemad on ajakirjanduse vaatluse all ning küllap ka lugejate huvi fookuses pidevalt, ka tervisliku toitumise ja eluviisi alast kirjandust saab ilma vaevata kõikjalt, kuid probleem on ja jääb üsna tõsiseks: kui ülekaal pole enam pelgalt kosmeetiline probleem, vaid muutub haiguslikuks ega ole vaevuseks ainuüksi selle all kannatajale, vaid koormab ka meditsiinisüsteemi tervikuna.

Nii avaldas statistikaamet, et ülekaalulisus tõuseb pea kõikides vanusegruppides, pannes tervishoiusüsteemile hinnangute kohaselt $1,8—2,1 miljardi suuruse lisakoorma aastas. Ning sellega seonduvalt sureb aastas üle 20.000 inimese. Pole ju kellelegi enam üllatuseks ülekaalu seos paljude haigustega — vast polegi haigusseisundit, mida suurenenud kehakaal ei mõjutaks. Ning arstidki soovitavad oma patsientidele sageli mitmete probleemide leevendamiseks kaalukaotust, iseasi kui lihtne või motiveeritud see kellegi jaoks on.

Et ülekaal pole tervislik, teavad kõik. Samuti pole seda ka mitte alakaal ning siit tekibki teine, väga ohtlik trend: kui ühiskond väärtustab tervisliku ja ilusa inimese etalonina vaid kõhna inimest, mõjutab see eeskätt kasvueas noori end selle etaloniga samastuma ning nii arenevadki välja varajased söömishäired, mis võivad oma jälje jätta kogu eluks.

Loomulikult on need vaid äärmused, millest mõistlik täiskasvanud inimene enamasti hoiduda oskab. Mahub ju tervist ohustava ülekaalu ja liigse kõhnuse vahele veel terve hulk „variante“, kuna inimesed on teatavasti erinevad nii geneetilises mõttes kui ka muidu olemuselt ja ega kõiki sama malli alla mahutada pole mõtetki. Ent noor, teismeeas inimene valib sageli oma ideaalkaalu saavutamiseks tee, mis on tervislikkusest kaugel.Möödunud sügisel avaldati Kanadas uuringu tulemused, mille kohaselt on söömishäirete — anoreksia ja buliimia — saamise riski all suur arv noori tüdrukuid — 27%. Nad ei pruugi nende häirete küüsi küll langeda, ent riskimoment tähendab uurijate sõnul seda, et oma praeguste toitumisharjumuste, dieedimeetodite ja suhtumise järgi söömisse võib juhtuda, et need häired varem või hiljem tekivad. Ning üllataval kombel on paljud neist tüdrukuist väga noores eas, 12—14aastased; varem seevastu tekkisid taolised häired teadlaste sõnul kas hilisteisme-eas või ülikoolis õppides.

Küsitlus, mille andmete järgi uurimistulemused välja kujundati, tõi esile ehmatamapanevaid käitumisviise seoses söömisega, mille eesmärgiks ikka kehakaalu vähendamine või olemasoleva hoidmine, nagu lahtistite pruukimine, oksendamine peale sööki, kalorite paaniline lugemine, toidust loobumine jpmt., mis küllap tuttav nii mõnelegi oma kaalu pärast mures olevale inimesele. Sageli vahelduvad söömataoleku perioodid nn. õgimisperioodidega ning tervikuna kujunebki häire, mis võib selle ravimata jätmisel ka õige kaugele areneda ning kahjuks isegi väga halvasti lõppeda.

Nii soovitavad spetsialistid noorte tütarlaste vanematel hoida nende toitumisel silma peal ning jälgida, et ka kodus valitseks tervislik suhtumine toidus-se: kui ikka ema oma kehakaalu pärast pidevalt hädaldab, kandub selline suhtumine mingil määral edasi ka lapsele. Vanematele pannakse südamele sedagi, et võiks varakult lastele õpetada, et inimesed ongi erinevates mõõtudes ja suurustes ning pole üht ja kindlat ideaali, kui suur keegi peaks olema, et „ühiskonnapoolset tunnustust pälvida“. Samas võtabki enamus lapsi oma maailmavaate kaasa kodunt, kus valitsev tervislik eluviis ja toitumine aitavad selles vallas ka hilisemas elus õigeid valikuid teha.

Hiljuti avaldatud statistika kohaselt on aga ülekaalulisus tõesti Kanada riigis probleemiks: tuuakse välja, et 20—64aastastest inimestest oli kehamassi indeksi põhjal alakaalulisi 8,1%, normaalkaalulisi 42,9%, kergelt ülekaalulisi 15,6% ja päris ülekaalulisi 31,9%. (Rahvusvaheliselt loetakse ülekaalulisuse näitajaks kehamassi indeksit, mis on üle 30; indeksi arvutamiseks on lihtne valem: kehakaal (kilogrammides) tuleb jagada kehapikkuse (meetrites) ruuduga.)

Samal ajal on mõnel pool Ameerikas ülekaalulised inimesed asunud agaralt oma õiguste eest võitlema: näiteks California osariigis kehtivad seadused, mis ei luba kuidagi tüsedaid inimesi diskrimineerida, halvustada ega hooletusse jätta. Nimetatud teemal avaldas läinud nädalal kirjutise SLÕhtuleht ning artikli järel avaldatud internetikommentaarides ilmnes paljuski eesti lugejate suhtumine antud küsimustesse — keegi avaldas näiteks arvamust, et see on vaid Ameerika probleem ning et Eestis küll tüsedaid pole. Teine jälle, et on, kuid nad ei julge sageli väljaski käia, oma õiguste eest võitlemisest rääkimata. Ilmselt on tüsedus ja sellega seonduv paljude jaoks ikka midagi niisugust, mida otsekui häbeneda tuleb ja paistab, et Eestis võtavadki paljud seda siiski rohkem kosmeetilise murena kui tõsiseid tervisehäireid põhjustava olukorrana.

Kanadas on pidevalt juttu olnud ka ülekaalulisuse tõusust laste hulgas. Mõni aeg tagasi teatas tervishoiuminister Anne McLellan vajadusest laste kehalise koormuse tõstmiseks, deklareerides selle olulise tähtsusega küsimuseks. Kahtlemata on vanemad need, kes aitavad oma lapsel niisuguseid valikuid teha, kuigi kindlasti on alati olnud ja jääb nn. istuva eluviisiga lapsi, kes eelistavad aega veeta hoopis TV või arvuti ees. Teatavasti nõuavad ka koolitööd suure osa laste koolivälisest ajast ning võtmeküsimuseks ongi selle õige tasakaalu leidmine nii varases, väljakujunemiseas kui ka hiljem, suure ja targa täiskasvanuna.

Märkmed: