kus isa sõnu saadab kodumulla hõng –
Käsk kalmust kõlab taas: Poeg-sõdur-saadik, mine!
Su käes on hoida Eesti elulõng.”
Need Arved Viirlaiu värsid luuletusest „Tervitus Eestile” (1982) edastavad meile ka 24 aastat pärast kirjutamist 24. veebruari tõsise sõnumi. Eesti Vabariigi 88. aastapäev pole üksnes paraadide ja vastuvõttude, autasude ja aktuste hetk. See on päev, mil korrata esiisade vannet – hoida jätkuvalt Eesti elulõnga. Hoida vähemasti kolmes põhilises valdkonnas:
• Eesti rahva füüsiline ja vaimne püsimine – eestlaste arvulise languse peatamine, rahvusliku eneseusu tugevdamine ja haridustaseme tõus;
• majanduslik-poliitiline – enda teostamine Euroopa Liidu ja NATO liikmena, majandusliku tõusu saavutamine ja rahvusliku solidaarsuse kujundamine;
• kultuuriline ja kõlbeline – siin on elulõnga kvaliteet määrava tähtsusega.
Tõsi, ka sel vabariigi aastapäeval on tõsine põhjus esmajoones sügavaks tänutundeks. Tänulikkus iseseisvuse väljakuulutajate, kaitsjate, Tartu rahu väljavõitlejate vastu. Tänulikkus iseseisva rahvusriigi säilitajate vastu paguluses ning selle riigi taastajate vastu kodumaal.
Võime olla õnnelikud, et aprillis-mais täitub juba kaks aastat Eesti saamisest NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks.
Kodumaal suri 3. veebruaril 104-aastane Ants Ilus – viimane Vabadussõjast osavõtnu. Tema lahkumises on midagi sümboolset – me ei saa enam tugineda sõjasangarite saavutustele, peame ise täie vastutuse võtma Eesti riigi eest. See on sobiv hetk endale teadvustada, et oleme kõik jätkuvalt Vabadussõja võitlejate ja võitude rajatud Eesti Vabariigi pojad ja tütred, sõdurid ja saadikud, nagu kirjutab Arved Viirlaid.
Eesti Vabariigi 88. sünnipäev pole kindlasti hetk, mil end mugavalt ja turvaliselt tunda. Rahvuslike eesmärkide kättevõitmine – koht NATO-s ja Euroopa Liidus – seab veelgi nõudlikumaid ülesandeid. Paraku puudub meil siiani selge rahvuslik kontseptsioon oma rollist ja missioonist nende organisatsioonide liikmete konkurentsis. Jääb vajaka koosmeelest riigi siseelu kesksete ülesannete lahendamiseks, sealhulgas keskendumiseks innovaatikale ja teadusuuringuile. Vajame hädasti selge sihiasetusega välispoliitikat ja regionaalpoliitikat. Eesti ühiskonda on vapustanud ohtliku regulaarsusega mitmesugused skandaalid. Ühiskonna kriis avaldub eelkõige eliidi ja valitsusasutuste suutmatuses paljastustele reageerida. Avaldub ka suutmatuses seadusi kodanike huvides ellu viia.
Meie vabadus ja riiklik iseseisvus pole kunagi kindlad, kui ühiskond ei suuda tugineda selgete eetiliste põhimõtete alusel toimivaile kodanikele.
Tähistame käesoleval kalendriaastal ka taasiseseisvumise 15. aastapäeva. See juhib veel kord tähelepanu tungivale vajadusele anda autoriteetne moraalne ja poliitiline hinnang Eestit pool sajandit muserdanud kommunistlikule diktatuurile ning jõuda meie lähiajaloo tasakaalustatud käsitlusele, mis lõpuks ometi vabaneks nõukogulikest stampidest.
Meenutagem taas tõsiasja, et veel augustis 1991 olid shansid suuremad selle kasuks, et luua rahvuskommunistide juhtimisel uus Eesti riik Nõukogude Eesti baasil. Sel juhul me ei tähistaks 24. veebruari 1918 Eesti Vabariigi aastapäevana, vaid ajaloolise mälestuspäevana. Sel juhul olnuks õigus Eesti riigi tuleviku üle otsustada kõigil Eestis parasjagu elavatel isikutel, kaasa arvatud Punaarmee sõdurid. Riigikeeltena püsinuksid edasi võrdselt eesti ja vene keel ning tulemusena olnuks esimeses Riigikogus kolmandik mitte-eestlasi. Nende survel poleks Eesti suutnud eemalduda Moskva mõjusfäärist, kõnelemata NATO-sse astumisest, küll aga oleksid siin jätkuvalt Vene sõjaväeosad nagu Moldovas. Ainult tänu sellele, et ajaloolise kodanikualgatuse – kodanike komiteede liikumise – tulemusena suudeti Eestis aastail 1989-1990 luua rahvuslik-demokraatlik alternatiiv, mis Eesti Kongressi vahendusel seadis sihi täielikult iseseisva rahvusriigi suunas, õigusliku järjepidevuse alusel, õnnestus kriilisel hetkel vältida sovetliku null-variandi võitu. Kahjuks pole selle valiku dramaatilisus meile veel 15 aastat hiljem täielikult selgunud.
Avaldan tunnustust ja tänu kõigile isamaalistele eestlastele, kel 15 aastat tagasi leidus julgust ja otsustuskindlust asuda Eesti Vabariiki taastama 24. veebruaril välja kuulutatud riigi õigusjärglasena. Tänu kõigile teile võime aastal 2006 tähistada Eesti Vabariigi 88. aastapäeva ning lõpetada oma okupatsiooniajagi üle elanud hümni viimase salmi sõnadega: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa...”
Tänavuse vabariigi aastapäeva kirkaima kingi tegi Eestile aga 12. veebruaril Kristina Shmigun.
Innustagu Eesti sportlaste hiilgesaavutused meid taotlema kõigis eluvaldkondades samavõrdseid tippe.
Parimate soovidega kõigile rahvuskaaslastele
Tunne Kelam
Euroopa Parlamendi liige