Austatud lugejad,
kallid kaasmaalased!
Möödunud aastat iseseisva Eesti Vabariigi elus on ilmestanud kaks olulist sündmust: saime kutse liituda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga ja lõpetasime läbirääkimised astumaks Euroopa Liitu. Rahvas on tugevalt toetanud liitumist NATOga, Euroopa Liitu astumise otsustavad Eesti kodanikud rahvahääletusel tänavu septembris. Kuigi kummaski ei ole veel lõplikku otsust, võib siiski nii NATO kutset kui kokkulepet ELiga pidada suureks kordaminekuks. Algus on tehtud ning need sammud oleme astunud pikemat ajaperspektiivi silmas pidades, eesmärgiga kindlustada Eesti julgeolek ja heaolu liidus nende rahvastega, sealhulgas kanadalastega, kellele on ülimuslikuks demokraatia, inimõigused ja seaduslikkus.
Eestis areneb kodanikuühiskond, tõusnud on kodanike ootused oma riigi suhtes. Vabal maal võib vabalt meelt avaldada, otsustajaid kritiseerida. Õigustatud on mõlemad, nii kõrgenenud ootused kui asjalik kriitika, sest riik on ju kodanike jaoks, mitte vastupidi. Ja mis parata, mitte kõik õigustatud ootused pole täitunud ning on sedagi, mida oleks saanud varem, ja mida saaks tänagi paremini teha.
Kuid tänasel Eesti sünnipäeval võiksime küsida ka nii – kas vaid riigiisadele loota ja kõik nende otsustada jättagi on see ainuke võimalus, mis antud vabale naisele ja vabale mehele vabal maal?
Eestis räägime, et tasakaalustatud arenguks vajame ühiskondlikku kokkulepet, dokumenti, mis kirjas paberil ja allkirjadega kinnitet. Mõte on üllas, leiaks vaid lepingule õiged osapooled ja saaks paberile teksti, mis kõiki rahuldab ning mis veelgi olulisem, mida kõik siis ka täidavad. Ülesanne tundub keeruline, kuid mitte lootusetu. Millest alustada? Minu arvates võiks alustada iseendast, kokkuleppest meis enestes. Ja olgu selle kokkuleppe algosaks kaks teineteist tasakaalustavat küsimust, mida pidevalt endale esitame: mida saab Eesti teha minu heaks ja mida mina saan teha Eesti heaks. Mulle tundub, et esitades vaid ühte neist, nihkub tasakaal paigast ja pole lootustki jõuda ühiskondliku leppeni.
Täna, Eesti iseseisvuspäeval, valin mina neist küsimustest ühe — mida saan mina teha Eesti heaks täna, homme ja ülehomme. Teine küsimus, samuti vajalik, jäägu argipäeva.
Eestluse hoidmine kodust eemal nõuab jonni ja hingejõudu ning, seda teadvustades või mitte, vastuse otsimist küsimusele „Mida mina saan teha Eesti heaks?” Tänan kogu südamest teid kõiki, kes te olete eestlust Kanadas hoidnud ja edasi viinud.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Tervitus Eesti Vabariigi 85.aastapäeva puhul
Arvamus
TRENDING
