Kui esmakordselt peale põgenemist Eestit külastasin, aastal 1990, ilmus „Vaba Eestlase“ lehekülgedel päevikuvormis ülevaade minu muljetest ja ka ootamatust Moskva-seiklusest. Järgmisel aastal-kahel sai samuti kirja pandud üht-teist huvitavat, erinevate rõhutustega. Peale seda on kodumaa külastamine läinud nii toredalt hoogu, et igaüks toob sealt ise oma mitmekesiseid muljeid kaasa.

Tänavu on mul aga täita lubadus, ja lisan siis ka midagi muudest elamustest. Suvisel reisil oli mul üle mitme aasta kaasas abikaasa Elvi, ja nii oli see vähem töine kui muidu viimastel aastatel, rohkem oli rõhku turismil ja sõprade/tuttavate/sugulaste külastamisel. Meie peatuspaik oli poeg Toivo äsjavalminud korter Tallinnas, linnamüüri sees, Löwenschede torni jalal.

Elamuste hulgas tahaksin mainida meie ilusat reisi Saaremaale — minu esimene pärast sõda — kus peatusime Kuressaares („Piibelehe“ elamus, mida võin soojalt soovitada) ja sattusime sinna just „Saaremaa valsi“ pidustuste ajal, võistlemaks soomlastega, keda näis linnas olevat rohkem kui eestlasi, vähemalt tänavatel ja restoranides. Kuressaare loss oli imponeeriv. Selle vallikraavi ääres olin mänginud lapsena, kui põgenemisvõimalust ootasime. Muid muljeid? Võimas tammik Sõrve sääre alguses. Teist taolist ei ole ma kuskil näinud. Hiljem räägiti mulle, et Saaremaa olevat olnud tammikuid täis, kuid need raiuti maha 1920-ndate lõpus, ekspordiks Inglismaale.

Rida tuuleveskeid Anglas on meelde jäänud, Panga kõrge pank, kivised mererannad ja ilusad, liivarandadega lahed mitmel pool, Mustjala, ja siis eriti Valjala linnuse paik. See oli imponeerivalt suurem kui olin ette kujutanud. Õhtul lugesin Saaremaa kultuuriväärtuste nimekirjast väljavõtteid Läti Henriku Liivimaa Kroonikast nii Muhu linnuse — mida külastasime tagasisõidu päeval — kui Valjala saatusest 1227. aasta talvel, muistse vabadusvõitluse lõpus. Lühidalt, kui Muhu linnus oli 12.000-lisele sõjaväele seitse päeva vastu pannud, ei pidanud vallutajad neid, vastuhakkajaid, ristimise vääriliseks, ja praktiliselt kõik tapeti maha. Olles seda teada saanud, andis Valjala linnus alla ja kõik lasid end ristida. Need vanad lood ja võitlejad annavad jälle põhjust meie esivanemaid austada.

Kaali meteoriidikraater ja selle järv jätsid ka sügava mulje. Olen käinud Arizonas sealset suurt kraatrit vaatamas, koos selle laia serva ja uhke muuseumiga, aga Kaali oli mõjuvam. Aitas kindlasti järv ehk veidi kõrgem serv ja küllap teadmine, et see on ju Eestis, Euroopa suurim. Tegelikult on seal mitu kraatrit. Peakraatri läbimõõt on 110 m ja sügavus üle 20 m. Tekkeaeg ehk 7500 aastat tagasi, kindlasti rohkem kui 4000 a. Inimasustuse jäljed peakraatri vallil ulatuvad tagasi ligi 3000 aastat. „Eesti Looduse“ 2003.a. aprillinumbris leiame artikli kraatri ja selle vanuse kohta. Samuti tuleb meelde Lennart Meri „Hõbevalge“, mida tuleks jälle lugeda, sest Kaali kraater mängib seal olulist rolli.

Meil oli meeldiv võimalus Tallinnas Gina Meri külalislahkust nautida. Peale rohkem kui tosinat aastat Torontos on Gina nüüd kodumaal tagasi juba mõni kuu üle aasta. Ta ilus, moodne kodu on valmis, ta on alustanud jälle arstina töötamist ja paistab kõigiti rahul olevat. Pojad ja nende pered on lähedal. Meie jutud kaldusid ka minevikku ja ta meenutas oma Kanadasse tuleku algaastaid, seda tohutut muudatust oma elus. Arvas nüüd, et ta olevat olnud hulljulge. Aga mis veelgi olulisem, saatus viis ta kokku abivalmis inimestega. Ta nimetas eriti Petersite peret, kelle juures ta elas tükk aega, Tea ja Ago lahkust ja igakülgset tuge, eriti Tea hoolitsust igapäevaelu detailide suhtes. Gina rõhutas tänutundes, et ka tagantjärele on liigutav mõelda niimoodi perekonda kuulumisele. Petersite abi julgustas teda Kanadasse jääma, lisas Gina mõtlikult, muidu… võinuks saatus hoopis teistsugune olla. Saanud enesekindlust, alustas ta õpinguid ja hakkas tööle. Rabada tuli kõvasti, aga sai hakkama. Elu Torontos oli huvitav — häid sõpru, tööd ja sellest rahuldust.

Mõned nädalad varem oli Ginal läinud külas Maret Truuvert, keda ta nimetab oma teiseks heategijaks. Ka Truuvertite perekonnas elamisest on tal kõige paremad mälestused, mida meenutada ja jagada.

Gina palus, et ma tervitaksin kõiki sõpru Torontos. Lubasin, ja teengi seda nüüd, ajalehe veergudel.

Kui kevadel Eestis viibisin, ei olnud eriti midagi Euroopa Liidu kohta kuulda ega lugeda. Seekord, vaid kaks kuud hiljem, ja muidugi referendumile lähemal, näis iga päev midagi uudistes olevat, juttu oli sel teemal palju ja huvi rahva seas vägagi suur. Vahepeal oli Eesti muidugi Ateenas allkirjastanud (16. aprillil) ühinemiskokkuleppe. Teema on küllalt palav ja muljeid/mõtteid kogunenud palju, nii et otsustasin oma varemasele artiklite seeriate veel viimased lisad juurde kirjutada.

Märkmed: