„Tervitan südamest ja soovin teie suvisele laulupeole ilu ja rõõmu. Edu ja jõudu edaspidiseks, et eesti koorilaul ikka heliseks ja kõlaks!“ See oli Eesti Kooriühingu muusikatoimkonna esimehe Ene Üleoja tervitus Seedrioru Laulupäeva esinejatele ja kuulajaskonnale, mille edastas Põhja-Ameerika Lauljate Liidu esimees Heikki Paara oma sõnavõtus. Sõnum, mis tekitas hinges elevust ning jäi seedrite ja mändide vahele kajama. Peab ütlema — haritud publik.
Tahaks loota, et meile armsaks saanud dirigendi ja Muusikaakadeemia professori sõnad jääksid kauemakski kajama meie muusikaelus. Selleks lõid lootustandva aluse pidustuse toimkond ja Seedrioru uus juhatus eesotsas esimehe Erik Hessiga.
Võõrsil toimuvat eesti laulupäeva, mis matkib laulupidude traditsioone, oli hakanud varitsema hääbumisoht. Seedrioru, suvise hooaja keskus ja noorte suvekodu, mis asutati Lõuna-Ontario väiksemate eesti kogukondade poolt 1950-ndate keskel, hakkas omal ajal laulupäevi järjepidevalt korraldama. Esimene eesti laulupäev Kanadas toimus 1956. a. ja neljas 1966.a. — siis katkes see ilus traditsioon. Need olid ületamatud pidupäevad. Siiski pole Seedrioru ka vahepeal kunagi võõraks jäänud eesti laulukooridele; on peetud ka meeslaulupäevi. Loomulikult on Kanada eestlaskonnal olnud laulupidusid ja -päevi palju hõlpsam Torontos läbi viia. Neid on siin pidevalt toimunud: juubelilaulupeo kontsert a. 1994.a. ja viimane 2000. a. Esto ajal. Lisaks veel meie kooride osavõtt laulupidudest kodumaal.
Aga kuidas on lood Seedrioruga, kohaga, mida nimetatakse meie rahvuslike elamuste hiieks ja mida loodustarmastav noorem põlvkond on hoidnud oma südameis? Kui 1978.a. pidi Seedriorul ära jääma V Laulupäev, katkes oluline ühendus ühe toreda traditsiooniga.
Seekordne pidupäev tõi rahvast Seedriorule suuremal arvul kui eelnenud aastail. Uus juhatus, mis koosneb peamiselt siinsündinud eestlastest, tuligi välja laulupäeva mõttega, lootes äratada sellekohast huvi omavanuste ja eriti nooremate hulgas. Suudeti veenda kaasa lööma nii siinseid laulukoore kui ka Kanadas võrsunud eesti koorijuhte. See polnud muidugi ime, sest meie koorides on palju aktiivseid eestlasi. Ideed levitati noorte hulgas ja internetiski oli lugeda, et on tulemas tore pidu. Tulemus?
Lauljate arv — 150 — oli rahuldav ning entusiasm erakordne. Noorte vokaalansamblid pakkusid lootusrikast tulevikupilti. Ja noori tuli seekord Seedriorule rohkesti. Oli ka neid, kes ostsid küll pileti, kuid publiku hulka ei tulnud, nad jäid kaugematele aasadele ja kämpingkohtadesse suvitama. Aga nad astusid siiski esimese sammu meie eestlaskonna traditsioonidele lähemale. Kas nendest ei võiks ka koosneda meie tulevane publik? Eriti siis, kui Seedrioru uus juhtkond peaks välja mõtlema nende ligimeelitamiseks veel mõne uuema vahendi. Siis astuksid nad ehk olulise teise sammu. Näiteks — noorte laulupäev?
Publikut oli kaks korda nii palju kui lauljaid. Seegi hea. Lauljate ja orkestrinoortega koos oli kohal juba pidupäevane rahvahulk. Mitmed, kes viimastel aastatel olid Seedriorust võõrdunud, tegid kohalesaabumiseks vajaliku pingutuse, vaatamata nädalavahetuse liiklusummikutele ja oma suvilate või koduste õhujahutajate võlule.
Publiku suhtumine ettekantud lauludesse oli südamlik ja lauljate vaimustus hakkas ka pealtvaatajaskonda nakatama.
Millised jõud andsid sellise ühiskondliku tõuke meie tuleviku heaks?
• Laulupidude traditsioon. Selle traditsiooni kehastus meie mandril, dr. Roman Toi oli igale lauljale nähtav, kui ta istus esimeses reas kuuma päikese all, ehkki ülejäänud publik eelistas viibida puude vilus. Pilk dr. Toi suunas, kui kordasime: „Jää sõbraks laulule!“ tõi pisara kurku; teine pilk tõi hääle sihikindlalt tagasi.
• Muusika — taevaline kunst. See innustab meie koorijuhte ja kannab koolinoori ning gaide-skaute oma tiibadel. Ta tõi pidupäevaks ka noortest koosneva orkestri välja.
• Eestlaste elujõud. Selle väsimatu propageerija, eestlaste suurpidustuse hing Robert Kreem elas kohapeal tagasihoidlikult kaasa kõigele, mis toimus. Kas tema peetud sütitavaid kõnesid mäletavad vaid laululagendikku ümbritsevad tüsedamad puutüved?
• Töö, higi ja eesti jonn. See aina kaitseb kohaliku looduse ilu — aastast aastasse.
• Lugematud hinged eesotsas asutajatega, kes oma järeltulijaile on sisendanud Seedrioru vaimu.
• Langenud võitlejad. Neile pühendatud ausambad ja tänutunne nende vastu teeb meid kõiki paremateks inimesteks.
• Põlvkondade vahelise koostöö vaim, mis ilmneb eriti väiksemates kogukondades.
• Mälestus lahkunud noorest. See andis kindlasti ühe perekonna esimesel leina-aastapäeval Seedrioru perele jõudu eestluse edasiviimiseks.
• Lõpuks Taevaisa, kes tihti Seedriorus head ilma jagab ja kelle kiituseks lauldi kõige sisukamad laulud, kui ühinesid meie kogudused. Ja kes hoiab õiglusetunde ja armastuse eestlase südames.
Tervitus kodumaalt ning nähtavad ja nägematud jõud
Arvamus
TRENDING
