Tervitused teiseltpoolt maakera! Mõnele teist on paar rida juba varemgi saadetud. Kui see tekst midagi kordab, siis arvestagem, et see on esimene ametlik kiri.
---------------------------------------------------------------
Palavad tervitused kõigile!
Oleme maakera kuklapoolel olnud nüüdseks juba 10 päeva. Aeg on pikk aga samas ka päris lühike. Reis algas mõnusalt. Eelmisel õhtul enne ärasõitu olime veel koos Evaldi ja Peetriga, Peeter aitas meid autoga ka bussijaama, Tallinnas kohtusime Tiinaga (jälle transpordiabi), Helsingis olime Helja juures. Kõik sujus hästi, kui arvata välja Tallinna ja Helsingi sadamate inimvaenulikkus. Mõlemas sadamas tuli pakkidega läbida enam kui 500 m pikkune koridor. Üsna mõeldamatu oli meie kotte käe otsas tirida, aga ametlikke pakikärusid sadamates pole!!! Nii tänasime Tallinnas isikut, kes oli Rimi käru varastanud ja sadamasse maha jätnud. Selle abil pääsesime ilusasti laevale. Helsingis õnnestus tolliametnike käest käru laenata. Edasi oli kõik juba lihtsam.
Olles juba terve ööpäeva teel olnud, lendasime otse üle Tartu Hiina suunas. Oleks ette teadnud, teinuksime Tartus nõudepeatuse. Kaks pikemat lennuotsa oli firmaga Southern China Airlines – lennukid keskpärased, teenindus rahuldav, toit vastik, veininorm pisike – viinapitsiga. Aga kohale me jõudsime. Passikontroll ja toll läksid ladusalt (kuigi meil oli ka verivorstid kaasas ja toitu Austraaliasse viia ei tohi, aga märkisime deklaratsiooni, et meil toidukraami pagasis on ja tunnistasime leiva olemasolu üles, mille peale öeldi OK ja lasti meid läbi ). Lennujaamas ootasid meid Leena ja Karl Treffnerid. Sõitsime nende juurde, oli palju uudiseid rääkida ja vanu aegu meenutada. Saabusime 12.12.2012.
Neli päeva veetsime Treffnerite juures, päeval sõitsime ümbruskonnas rattaga ringi, käisime mere ääres, südalinnas jne. Õhtuti oli jälle seltskondlik osa.
Järgnevad 4 päeva (16.-20. Dets) veetsime Newcastles oma vanade sõprade juures. Harry Bürgeri ja tema elukaaslase Ainoga kohtusime 11 aastat tagasi, mil olime rattamatkal sellesse linna saabunud. Sini-must-valge särkl reetis meie päritolu ja seda märgates tulid nad uurima, kust me tulnud oleme. Kuuldes, et Tartust, oli imestus suur - kas tõesti Kodu – Eestist ja veel jalgratastel?! Meid kutsuti külla, sellest arenes suurepärane suhe, mis oli muide ka selle Austraalia-reisi üheks ajendiks. Oma 91 eluaasta juures on Harry harukordselt vitaalne, äärmselt hooliv ja tähelepanelik.
Nende nelja päeva jooksul käisime rattaga mägistel teedel sõitmas ja nautimas vaateid ookeanile, mitmel päeval rannas lainetega võitlemas ja siis jälle kodus meeldivalt aega veetmas. Lahkuda oli seekord kergem, sest juba vahetult peale uut aastat oleme taas kokku saamas.
Rong Sydneysse on küll üsna kaasaegne, aga hilines nagu Venemaal (2 tunni asemel sõitis 3,5 tundi). Saabusime siiski õigeaegselt Treffnerite juurde, kust siirdusime koos Linda Uhlbergi juurde. Ühine õhtusöök oli mõnus, nii oli hea tutvuda ka perenaisega, kes 2 päeva pärast oli 2 nädalaks kruiisile siirdumas ja selleks perioodiks oma maja meie valdusesse usaldas.
Nii on meist saanud „majaomanikud“, vähemast mõnda aegagi. Tegime ühel päeval pikema rattaretke kesklinnas (38 km). Muidu oli sõita hea, aga kaubandustänavatel oli jõulueelses saginas ka kõndida üsna võimatu.
Käisime vaatamas ka meie tulevast uut „kinnistut“ – maja, kuhu seame end pikemaks ajaks sisse 5. Jaanuaril (perenaine Aino elab Newcastles). Laupäeval käisime veel Eesti majas subbotnikul. Käis ettevalmistus Eesti päevadeks, saime kokku leppida Eesti päevade filmimise ja sissepääsupiletite osas, tutvustasin korraldajatele oma Eesti filme ja need võeti kohe kahel käel päevade ajal programmi. Imelik, et 2 kuu vältel saadetud kirjad ei olnud suutnud nende huvi äratada. Nüüd aga on suhted sisse seatud ja loodame palju huvitavat näha.
Kauneimad jõulutervitused kõigile!
Rein ja Viivi
Sydneys 22. Detsembril 2012
P.s. ELU NAGU MAAST LEITUD! EI TULNUDKI MAAILMA LÕPPU! MEIE OLEKSIME KALENDRI JÄRGI OLNUD ÜHED ESIMESED LÕPU TUNNISTAJAD, AGA JU LÄKS VEIDI TEISITI.