Ene Mihkelson: „Oroboros“. Luuletusi. Kirjastus „Tuum“, Tallinn, 96 lk.
Ene Mihkelsonist on väga vähe Eestist väljaspool kuulda olnud võrreldes mõne tema eakaaslasega nagu Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Viivi Luik, kes kõik on sündinud ajavahemikul 1940-45. Kõik need poeedid debüteerisid 20-25 aasta vanustena. „Eesti Kirjarahva Leksikoni“ andmetel avaldas Ene Mihkelson oma esimese luuleraamatu „Selle talve laulud“ (1978), kui ta oli 34 aastat vana. Peale seda on tema sulest ilmunud 9 luulekogu ja 3 proosaraamatut.
Tema hiljutine luuleraamat „Oroboros“ oli Tartu College’i raamatukogus juba olemas, millega lähemalt tutvudes selgub, et tegemist on „post-modernistliku“ luulega, mis alles peale 1985. aastat sealpool levima hakkas. Tema debüüti oli tahtlikult viivitatud, sest igasugust modernismi vaadati nagu oinas vaatab vastset väravat. Ainult sellised mehed nagu Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Andres Ehin julgesid midagi vapustavat avaldada. Ja nagu pikapeale oleme kuulda saanud, peeti Mihkelsoni luulet toona ka veel ebaküpseks. Nii lasti teda oodata 1970-ndate aastate lõpuni, kui kirjapublik teda nõudma hakkas.
Kindlasti on sellise viivituse üheks põhjuseks ka Mihkelsoni luule esoteersus või enesesse sulgumine. Seda on juhtunud ka käesoleva luuleraamatu puhul. Kõigepealt on selle sõna tähendus samahästi kui tundmatu. Mida selline säraküünlalik sõna õieti tähendab? Kas Austraalia pärismaalaste kuukaburrat või eskimode jaanalinnu hõbesulgi? Igal juhul on see mingi sümbol. See ei taha kuidagi klappida raamatu sissejuhatusega, mis kõlab: „...Luuletajad elavad pimedas toas ja ootavad nägemusi,“ mis raamatuga lähemalt tutvudes kuidagimoodi silma ei torganud. Teine võimalus on, et luuletaja sõuab jõel, „...millel pole algust ega itku — lõppu.“ Seega on tegemist itkulauludega, mis oli päris igapäevane asi meie rahvaluules ja on seega tõsiseltvõetav luulevorm. Samaaegselt räägib Ene Mihkelson ka külvamisest. „...Külvad rukist — lõikad tormi / külvad tuult — lõikad vaikust / külvad ennast — saad põrgu / Teist ära üldse külva / pole teada mida ta teeb.“
Siin ei saa kuidagi enam juttu olla pimedas toas istumisest ja nägemuste ootamisest. Siin kerkib esile paradoksaalsus, mis on tabavalt läbi põimitud irooniaga. Küllap siin luuletaja meenutab noid päevi, kui tsensor jättis teda ootama. Tekib küsimus, kas üldse on mõtet midagi külvata, sest pole teada, mida tema teeb... Niimoodi saab ka rahvas teada, et kirjanduse peavaenlane pole mitte keegi muu kui tsensor ise oma sortsist abilistega.
Suhteliselt palju on räägitud salapärasest tetraeedist, mis pole midagi muud kui kuup või risttahukas. Keskaegsed rahvalaulikud laulsid oma kolmnurksest mütsist, mida nad kandsid peanupu otsas. Tetraeeder aga asub kusagil karjamaal ei-tea-mis-ajast peale. See viitab kunagiste heade aegade peale, nagu eesti rahvas kahe okupatsiooni ajal meelsasti laulis: „... Olid ajad, olid majad / aga nüüd on kiviajad puuaegade peal.“ Kas on tõesti tegemist mõne reliikviaga või on see lihtsalt laulusalmi refrään.
Samuti on juttu vähipüügist. „... Tõstan kivi mille all elab vähk / katkestan katkestan enese ära / seepärast seepärast.“ Siin hakkab asi tõesti juba jumet võtma, sest vähemalt on leitud üks kivi, mille all elutseb vähk. Sel juhul võiks tõesti korraldada rootslaste moodi „vähjapidu“, mida peetakse suve teisel poolel, kui vähipüük on lubatud.
Kuigi raamat pole mingi meisterteos, sisaldab see kõigest hoolimata pesuehtsat luulet, kui keegi võtab vaevaks seda otsida. Seal on kena hulk iroonilisi pisteid ja kahjurõõmust tekkinud naljakõdi. Samaaegselt on see ka meeldetuletus sellest suurest traumast, mida 50 aastat N. Liidu okupatsiooni endast maha jättis Euroopa rahvaste mälestusse.
Tetraeedijaht
Kultuur
TRENDING
