Esimene neist on värskete salvestistega “Lamentate” ning teise uudisena jõudis muusikasõpradeni videofilm Pärdi elust ja muusikast.
“Aga mitte seda ei vaja mister Pärt oma juubelile tähelepanu tõmbamiseks.
Loobunud ise juba aastate eest avalikust tähelepanust, on tema muusika nii suurepäraselt salvestatud ja esitatud, et selles on külgetõmmet ja kultuslikkust üllatavalt laia kuulajaskonna jaoks,” teeb leht sissejuhatuse.
“Olen komistanud Pärdi plaatidele oma sõprade kodudes, kus muidu pole peaaegu ühtegi klassikalise muusika plaati, rääkimata sellest klassikalisest muusikast, mis on kirjutatud viimase 50 aasta jooksul,” kirjutab ülevaateartikli autor Jeremy Eichler.
Kasutades kolmandat kõrva
“Mängufilmid pakuvad harva võimalust otsida tõsiste heliloojate loomingust iva, kuid Arvo Pärdi muusikas on olemas see miski kuulajat lummav, mis tuleb kuulaja-vaataja juurde oma kummalise mõjuga. Jah, muusika hõljubki õhus, kuid Pärdi muusika teeb seda väga omamoodi – tema heliloomingu harmoonia kõigub ühel kohal, avaldudes puhtuses, mis on nüüdis-aegses muusikas väga unikaalne.
Ehk on nii sellepärast, et Pärdi muusika on üles ehitatud kõige puhtamatest materjalidest, mis on end inimmälus sügavale sisse uuristanud ja mille kuulmiseks oleks vaja, kui Nietzche ja psühhoanalüütik Theodor Reiki väljendit kasutada, “kolmandat kõrva”,” käsitletakse artiklis Pärdi muusika üha sagedamat kasutamist filmides.
Kuid Arvo Pärdi loomingul on ka vastasleer – antipärtlased, kes kuulevad eesti helilooja muusikas lõpmatut ketrust ja korduvaid kaanoneid, mis kokkuvõtvalt mõjuvat paigalseisva juhmistusena.
“Haigutama ajab,” kommenteerib üks Pärdi muusika vastaline festivali kodulehel. “Öeldakse, et vähem on enam, aga seda vaid teatud piirini.”
Eesti Päevaleht