Mitu filmifestivali on maailmas? Palju. Nii palju, et keegi pole suutnud neid täpselt kokku lugeda. Julgemad söandavad arvata, et tuhandeid.

On rõõm, et selle suure tuhatkonna hulgas on Toronto eestlaste filmifestival Estdocs (15.- 22. okt. 2010).

Ühes on filmiajaloolased üksmeelel - maailma esimene filmifestival toimus alles 1932. a Veneetsias. Ülemaailmse filmiinimeste tsunfti kokkuleppel on Berliini, Cannes’i ja Veneetsia A klassi festivalid tunnistatud prestiižsemaiks. Kolm, mida hellitlevalt „suureks kolmikuks“ kutsutakse, on hiiglaslikud „filmiaastalaadad“, filmitöösturite ja –kaupmeeste, aga ka filmidirektorite ja näitlejate tipphetked. Just nende festivalide tunnustus, ihaldatud „kuldne karu“, „-palmioks“, või “-gloobus“ määrab ära filmikunstiteadliku publiku kinokülastuse ning on seeläbi filmitöösturitele kindlaks kasumipandiks.

Autoriteetsete arvamuste kohaselt on P.-Ameerika tunnustatuim A klassi festival, Toronto Rahvusvaheline Filmifestival (TIFF). Kuigi Ühendriikides toimuval Sundance’i festivalil jagub prestiiži küllaga, loetakse Toronto festivali filmivaliku ja külastatavuse poolest maailma suurimaks. Torontost on saanud Los Angelesi kõrval P.-Am. „filmimeka“. Mitte üksnes seepärast, et Kanadas on arvukas professionaalsete oskustega filmiinimeste tsunft ja Vahtralehemaa filmitööstuse aastane toodang on aukartusäratav. Ka mitte sellepärast, et tänaseks möödunud soodsas majanduskliimas on ehitatud arvukalt Hollywoodi võttepaviljone, vaid olulisim on, et siin toimub suurim rahvusvaheline filmifestival, tänavu juba 35. korda.

Tänu festivalile ja kindlasti Toronto linnavalitsuse kultuuripoliitikale, on siin vahest kõige tihedam ka loogiliselt asetsev kaasaegne kinosaalidevõrk. Need maises mõttes ideaali lähedal olevad tingimused pole pelgalt rutiinne etteantus. Tõsiasi on, et nüüd juba iga festivali eel tervitab linnarahvast ja külalisi uus arvukate kaunite saalide ja kaasaegse tehnikaga multiplex kino. Eelmise festivali eel valmis AMC multiplex-kino Youngi ja Dundase nurgal, tänavu avati festivali oma kodu „Bell Lightbox“. Valguse kast – sümboolne, teadaolevalt kujutas maailma esimene algeline filmikaamera just kasti, millel üks pisike ava. Aga sellest piisab, et jäädvustada filmilindile kordumatu hetke ime.

Kingi ja Johni tänava nurgal, suurannetaja Reitmani nimelisel platsil, asuvas moodsa arhitektuuriga „Bell Lightboxi“ hoones asuvad 5 väga head saali üksnes kunstfilmide ja filmiklassika tarbeks, lisaks stuudiod, õppeklassid, kunstigaleriid, restoranid ja baarid. Kinomaja peal asuvad arvukad erakorterid tagavad majandamiskulud. TIFFi oma kodu on festivali, annetajate ja Toronto linna kingitus arvukale kinopublikule.


TIFFi ülemaailmse tunnustuse on taganud suurepärane organisatsioon, abivalmis vabatahtlike heategevusarmee, toetajate ja annetajate lahked südamed ning pühendunud fännid. Kuigi TIFF on oluline kommertsiaalses mõttes, on see võrreldes suure kolmikuga rahvafestival. Lisaks filmitähtedele ja režissööridele tuleb andunud friike (veidrik, entusiast) siia New Yorgist, Detroidist, Chicagost, Washingtonist.... Ja tõepoolest on õigus ühel minu Ühendriikidest pärit kino-pinginaabril, kes retooriliselt küsis „milleks sõita Cannes’i, kui maailma suurim festival on käeulatuses“. Mõnedki filmikunstiarmastajad on selleks ajaks plaaninud oma aasta puhkuse, sest TIFFil on kingitud võimalus vaadata filme, mida kinos eales nägema ei trehva.

Ju see on elu paratamatus, et filmitööstus, nii nagu iga teinegi ilmas, püüab tabada suurema publiku maitse-eelistusi. Turuseadused on karmid ja müügiedu sõltub turukonjunktuuri tabamisoskusest. Nii ei tasu üllatuda, et aina rohkem näeb jooksvaid pilte leegitsevaist kirgedest, vägivallast, tagaajamisest. Kuid turuseaduse kõrval kehtib kirjutamata eluseadus - kõigile meeldida tahtes ei meeldita viimaks mitte kellelegi. Aastatega jääb harvemaks lugusid puhtast armastusest ning elu mõtestamise püüd näib olevat vaibumas. Süžeed on äravahetamiseni sarnased, pilte eristavad vaid teostuslikud nüansid. Kompromiss elitaarse ja massieelistuse vahel tundub olevat võimatu. Vaid linateos, mis võimatuse hetkekski võimalikuks teeb, on tabanud filmikunstiime. Nende linateosteni kulgeb filmifriigi lõputuna tunduv „rushlane“.

Kindlasti sai sellelgi TIFFil tabatud filmiime. Märkamatult mälestuseks saanud 10 rikka päeva jooksul linastus 18 eri programmis 257 linateost 59 riigist. Kas oli neid imetabaseid hetki vähem kui möödunud aastal? Kohatu küsimus? Filmivalikus festivali kompetentsetele programmeerijaile etteheiteid teha oleks asjatundmatu. Ainuüksi „Explorer“ programmis toimus 15 maailma esilinastust, linastus 3 rahvusvaheliste festivalide laureaatide ning 10 P.- Am. festivalide filmi.

Meistrite programmi kohta on arvustajad küsinud, kas see polnud Cannes’i kava eelistuste koopia? Oligi. Aga on hea näha Põhja-Ameerika mandril Euroopa „suure kolmiku“ Berliini, Cannes’i ja Veneetsia, festivalide eelistusi. Näiteks esimese preemia pälvinud prantslase Xavier Beauvois’ jutustust „Des hommes et des dieux“, üheksast kristlikust mungast, kes 1995 Alžeerias islami fundamentalistide poolt mõrvati. Talle nagu oponeeriksid prantsuse-alžeeria režissöör Rachid Bouchareb terrorismi taktikat kujutava gangsterifilmiga „Outside the Law“ ning poola vanameistri Jerzy Skolimowski provokatiivse, kindlasti poliitiliselt ebakorrektse sõnatu filmijutustusega inimsaatusest talibani võitleja näitel. Ometi peegeldus neis filmides ühise allhoovusena seni täitumatu lepituse ja lepitatuse igatsus.

Kindlasti oleks festival olnud vaimselt kasinam Tšiili režissööri Patricio Guzmani filmimeditatsioonita „Nostalgia for the Light“ tšiili astronoomidest, kes püüavad kõrbes asuvas observatooriumis otsida vastust elu alglätte küsimusele. Samas, kus inkade peidus saladus, on lagunenud Pinocheti režiimi laagri varemed. Metafoorirohkus ja üllatavad paralleelid universumi, arheoloogia ja Tšiili mineviku vahel põimitakse originaalseks tulemuseks.

Elu hamletlikule põhiküsimusele püüdsid filmides vastust leida itaallane Michelangelo Frammartino „The Four Times“ ning Vancouveri-Islandi päritolu Sturla Gunnarsson „Force of Nature“. Esimeses näib autor eaka karjase kuju kaudu jagavat pythagoraslikku maailmavaadet, et inimese hingeline puhtus saavutatakse läbi korduvate uuesti sündimiste, teine on portreefilm 2004. a isikute esikümnesse kuulujast, ühest tunnustatumast kanadalasest, David Suzukist. Andeka teadlase loeng elust ja keskkonna kaitsest põimitakse ühtseks portreeks dokumentaalkaadritega Pearl Harborist, Hiroshimast, inimkonna küsitavaist saavutustest, kosmosevallast, teadlase isiklikust elust. Nii saavutatakse ühe isiku portree läbi ka ajastu koondportree. Filmi tunnustati dokumentaalfilmide publikupreemiaga.

Armastuse inimsõnul kirjeldamatut ülevust on filmikunstilises mõttes mõjusalt tabatud prantsuse-vietnami režissööri Tran Anh Hung filmis „Norwegian Wood“ ja lõuna-korealase Kim Tae-Yong’i filmis „The Late Autumn“. Kunstiliselt ehk põnevam, eetiliselt sügavam ning intrigeerivamgi on ungari noore režissööri Benedek Fliegaufi sini-hallis paletis melanhoolne „The Womb“. „See film oli tõepoolest „suur pahvak elu ja armastust“,“ nagu arvustajad on filmi ühel häälel ülistanud. Autori tahtel on teemasse kootud tugev annus science fiction’i elementi. Peategelane soovib, et tema armastatu sünniks tema kaudu uuesti. Filmis tõstatatakse sügavalt eetilisi küsimusi, sest inimkloonimine pole enam kauge tuleviku dilemma, see kehtib juba täna.

Lõuna-Koera filmilooming on olnud viimase aastakümne oodatuim. Festivalikülastaja jaoks kalleim, aga ka üks menukaim, oli Roy Thomson Hall’is galalinastusena etendunud „Housemaid“ (Im Sang-soo). See thrilleri võtmes lugu jutustab ühe vaese tüdruku elusaatusest korea kõrgklassi perekonnas. Suurepäraste rollilahendustega hästi teostatud „seebiooper“ tuletab meelde Martin Scorsese sarnaseid teoseid.

Arvustajate hinnangul kujunes festivali üheks tipuks lõunakorealase Lee Chang-Dongi „Poetry“. Melodramaatilises võtmes lavastatud film annab kauni portree elegantsest vanadaamist, kes peab võitlust alzheimeriga. Samas on see vapustav lugu noorte vägivallast. Filmi meisterlikkus tundub olevat selles, et režissöör on suutnud säilitada tasakaalu terava sotsiaalse tundlikkuse ja poeetilisuse vahel.

Mõningates motiivides sekundeeris eelnevale islandlase Fridrik Thor Fridrikssoni poolautobiograafiline „Mamma Gógó“ poja ja ema suhetest. Teisalt oli see pilguheit vanainimese olukorrale kaasaegses ühiskonnas, püüd kaasa elada vanaduse ja haiguse tõttu ühiskonnast võõrandumise ja võõrandatud saamise kogemusele.

Festivalidest kokkuvõtteid tehes kurdavad arvustajad pea alati hea komöödiafilmi vaeguse üle. Arvatavasti oli see nii selgi aastal. Ei rõkanud saal naerust tragikoomilisust ja musta huumorit pakkunud hispaania režissööri Álex de la Iglesia Balada Triste „The Last Circus“ ega ka tai autori Apichatpong Weerasethakuli „Uncle Boonmee Who Can Recall His Past Lives“ vaadates. Esimeses, Veneetsias „Hõbegloobuse“ pälvinud linateoses, peegeldus viimse absurdi piirini arendatud hispaania ajalookäsitlus, kuid vaatamata äärmise liialduse taotlusele ei mõjunud see naljana. Peategelasteks klounid, kes on sagedasti oma rolli vastandid - mitte heatahtlikud koomikud, vaid vägivaldsed traagikud. Ka teise tunnustatuima filmi puhul oli saali vaikus tõendiks, et valdavalt kristotsentrilises maailmas kasvanud inimesel on budistliku maailma huumorit võimatu mõista.

Ometi oli komöödia-žanri filmide seas vähemalt puhta stiilitunnetuse mõttes üks õnnestumine. Hõimuvelle Dome Karukoski „Lapland Odyssey“ on koomiliste olukordadega pikitud lugu ühest õnnetust soome abielumehest, kes püüab täita oma armsa abikaasa järjekordset pretensiooni. Läbi väga eriskummaliste seikluste on filmil siiski happy end, kuigi soome mehe jaoks iroonilisel viisil.

TIFF 2010 erilisus eestlasest filmisõbra jaoks oli selles, et eriesitluste programmis esilinastus “Polli päevikud“. See teadmine oli toonud kaaseestlased filmi viiele maailma esilinastusele Torontos.

Filmis üht peaosalist kehastanud Tambet Tuisk tunnistas ETV saates „Ringvaade“, et nägi filmi täispikkuses esimest korda alles Torontos ja andis filmile ning festivali publikule ülikiitva hinnagu. Etteruttavalt võib öelda, et see oli Eesti hetke ühel põnevamal näitlejal režissööri sõnu kasutades “briljantne“ roll.

See polnud Eesti film seepärast, et üht peaosalist, eestlasest anarhisti Schnapsi mängis eestlane (Estdocs’i vaataja nägi T. Tuisku Asko Kase „Detsembrikuumuses“) ning et vaataja tundis ära pastori ja viiulimängija episoodilises rollis trubaduurist muusikaõpetaja Indrek Kalda ega sellegi tõttu, et peaosa Ebbo von Sieringit mängis eesti nimega Edgar Selge. Viimatinimetatu on hoopis iiri päritoluga saksa režissöör ja näitleja. Eesti filmiks saamiseks ei piisa sellestki, et 125 milj EEK eelarvega filmis tegid Saksa ja Austria tootmisfirmadega koostööd eestlaste „Amrion“ (prod. Riina Sildos) ega võttepaik Matsi rand Pärnumaal. Ometi oli see eesti film.

Režissöör Chris Kraus on Göttingenis sündinud sakslane, aga pärit baltisaksa perekonnast. Üks paljude Suure Sõja eel lahkunute järeltulijaist, kelle juured olid ligi 800 a Eestimaa mullas. Berliini Filmi ja TV Akadeemia stsenaristika teaduskonna vilistlase juhtimisel vändati tema vanatädist kirjaniku Oda Shaeferi päeviku ainetel film. Filmi valmimise tõukejõuks oli Esimese ilmasõja eel Eestis elanud baltisaksa suguvõsa lugu, mis paratamatult on osa Eestimaa ajaloost. Kuigi Ebbo von Siering väldib rääkimast eestlastest kui rahvusest „ärgem rääkigem eestlastest”, on see ometi lugu eestlastest.

Läbi filmi faabula ja kujunditemaailma kõnetab film iga vaatajat isiklikult, kuid paljud küsimused võivad olla ühised. Mis film see on? Ajaloo-, baltisaksa kirjaniku Oda Shaeferi, järjekordne saksa rahva hinge uurimise katse, ühe 20. saj kataklüsme vallandanud rahva esindaja järjekordne patukahetsuse film?

On aasta 1914 ja Oda (Paula Beer), kes on sama vana sajandiga, jõuab perekonna juurde Eestisse, kaasas „kaks kingitust“: kirstus ema põrm ja klaaspurgis kahe peaga loode. Ta tõi need isale Ebbo von Sieringile, kelle teooriad bioloogiast ja arstiteadusest on jätnud ta ilma akadeemiku kuuest ja sundinud jätkama teaduslikke katseid ühes Euroopa ääremaal asuvas perekonnamõisas. Mereäärses, justkui maa ja taeva vahel asuvas kummalises veneetsialikus vaiadel asuvas, nii häärberit kui akadeemiat meenutavas uusklassitsistlikus hoones on tegevuspaik.Teadlase suhtumine inimese ellu kujundab vaataja suhtumise, kes näeb, kuidas Ebbo kiirendab, filmikeeles "haavatud eesti anarhistide" surma. Filmis on aimatav teadlase koostöö mõisas paikneva tsaariarmee üksusega, kes viib läbi karistusoperatsioone nn eesti mässajate vastu. “Katsehiired” saab degradeeritud akadeemik neist, isevalitsuse mõistes poliitilisist kurjategijaist. Nendest episoodidest koorub filmi eetiline, teaduseetiline pretensioon, sõdasid vallanud põlvkonna esindaja hinge väljendus. Peegelduvad imelised kontrastid. Kuidas ratsionaalselt tundetu teadlane, kelle jaoks inimelu vaid pelga katsehiire tähendusega, mängib hingestatult klassikalist muusikat. Milla v Sieringi (Jeanette Hain) sõnad abikaasale: “Sa avad küll lõputult kolpasid, kuid ei mõista, midagi sellest, mis teeb inimesest inimese.” Isegi tütres nägi Ebbo von Siering vaid oma mina vastupeegeldust. Kuid mida isa aimata ei oska, on tütre veendumus, et pühendumus teadusele on ainus, mis neid omavahel ühendab.

Oda oli oma isa vastand. Teda iseloomustab uudishimu, sädelev intelligents ja sügav inimlikkus. Odale oli antud aega iseseisvaks inimlikkuseks selles vastandite dihhotoomilises mõisas, kus kõrvuti püha ja profaanne, rahu ja sõda, teadlase südametu uuriv kainus ja tüdruku südamlik tundeline armastus. Oda kasutab isa juures õpitut, et aidata anarhistist mässaja Schnaps (Tambet Tuisk) tagasi elule. Laboratooriumi pööningul pelgupaiga leidnud Schnaps on Oda ainuke oaas kaose poole triivivas mõisa elus. Oda ja Schnaps armuvad. End Schnapsiks nimetanul on poeetiline hing. Tema on see, kes soovitab Odal kirjutama hakata.

Isa karmikäelisus, tema inimkatsed, mõisaõuele jõudnud Esimene maailmasõda ja mõisat valitsema asunud karistussalklased viivad Oda otsusele põgeneda koos Schnapsiga viimase maailma. Siiski ei põgene nad koos, sest Schnaps mõistab, et maailm, kust tema pärineb, pole tüdrukuohtu Oda jaoks. Ta uinutab Oda ja otsustab põgeneda üksi. Kuid oli juba hilja. Koos mõisavalitsejaga alustab ta sunnitud võitlust, mõisad põlevad ning film saab otsa.

Epiloogina jooksvaist filmitiitritest loeme, et kõik olulised tegelaskujud hukkuvad I maailmasõjas, vaid Oda Schaefer elab läbi tulekahjude lõõsast räsitud 20. sajandi. Ta ei unusta eestlast Schnapsi, kes kunagi mõisa pööningul teda kirjutama mõjutas.

Ajakirjanike ja filmivaatajate küsimustele vastates on Chris Kraus öelnud, et „Polli päevikud“ pole ajalooline film. Pressiteates teatab ta, et pole huvitatud maailma minevikust. Ta ei arva, et ajadetailid selles filmis on olulised. See film on pidev balansseerimine fictioni ja non fictioni piiril. Muutused möödunud sajandi algusega võrreldes pole suured. Kõik tänased sümbolkarakterid olid juba 20. saj algul olemas. Seda, mida kogesime siis, kogeme täna.
See pole ka baltisaksa päritolu kirjaniku Oda Schaeferi film. Kuigi Oda avastab filmis oma identiteedi, pole see tema mälestustelugu. Režissööri sõnul on ta samastunud oma kirjanikust vanatädiga, kes pole tema jaoks vaid positiivne, pigem ambivalentne isiksus. Ta on kogenud, kuidas tema tänases suures perekonnas on samasugune dünaamika. Autori sõnul on ta püüdnud väljendada oma suhestust baltisaksa päritollu kui oma suurde perekonda. Ja see suhestus on identne Oda Schaeferi omaga. (M. Guilleni intervjuust C. Krausiga 24. sept. “The Evening Class“).

Ometi pole see ka järjekordne saksa põlvkonna analüüs, nagu on arvustajad öelnud austerlase Haneke „The White Ribbon“ kohta. Kuigi filmides on sarnaseid motiive, on neid ühendav lüli vaid ühine produtsent Miki Emmrich (C. Krausi vastused publiku küsimusele Varsity kinos peale 17. sept. toimunud teist esilinastust). Filmi peaidee on neist ajenditest, mis viivad inimese õigetele otsustele elus.

Justkui kodumaa „Eesti Päevalehe“ arvustaja sõnade kinnituseks (Kaarel Kressa 25. sept. “„Polli päevikud” ei vaimusta kriitikuid.””), TIFFil esilinastunud film žürii poolt äramärkimist ei leidnud.(Filmi esilinastuste vaatajaskond oli aga arvukas ja filmijärgsetel kohtumistel tegijatega ei tahtnud publiku küsimused vaibuda.) Filmi kohta ilmusid kiiresti põhjalikud arvustused ja intervjuu Toronto ning USA ajakirjanduses. Euroopas esilinastub “Polli päevikud” 16. oktoobril 26. Varssavi filmifestivalil.

Olgu siin toodud TIFFi 2010 ajakirjanike ja publiku tunnustatud filmid: erilinastuste programmis Pierre Thoretton'i "L'Amour Fou", Discovery programmis Shawn Ku (USA) “Beautiful Boy”, parim Kanada film Deborah Chow "The High Cost of Living" ja Denis Villeneuve'i “Incendies”; publikupreemia "Stake Land", Jim Mickle (USA), parima dok.filmi publikupreemia Sturla Gunnarssoni "Force of Nature: The David Suzuki Movie", parim Kanada lühifilm Vincent Biron'i "Little Flowers".

35. TIFFon lõppenud. Festivalifilme ja filmiklassikat linastatakse jätkuvalt, nüüdsest oma kodus Bell Lightboxis. Kuni järgmise aastani. Festival on lõppenud, elagu festival!

Märkmed: