Tiina Ann Kirss
kirjandusteadlane
27. oktoober 2017
Tiina Ann Kirss | FOTO: Erakogu
https://arvamus.postimees.ee/4...
Kui ühel kargel talvepäeval veebruaris 2006 Tartu Ülikoolis ühes seminariruumis oma järgmise sügise tunniplaani arutasin, mainiti ainet «Sissejuhatus eesti kultuurilukku», lisati aga mõttelistes sulgudes, «see on professori aine».
Värskelt valitud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina tajusin, et see kursus on väljakutse, millele «ei» ütlemine olnuks argus ja vale. Samas tundus see nii suure väljakutsena, et ennastsäästvale professorihingele oleks parem olnud loobuda. Selle peale kuluks kordades rohkem ettevalmistust kui teistele mulle määratud ainetele.
Sellise väljakutse mõistmiseks astusin mõttes tagasi oma õpingutesse Pariisis Sorbonne'i ülikoolis, kui olin bakalaureuse astme neljandal aastal. Välismaalastele mõeldud (ning läbini prantsuskeelne) õppekava kõige põnevam loeng oli neljapäeviti kl 8 hommikul. See oli prantsuse kultuurilugu, mida luges kunstiajaloolane. See oli ennemuiste, jõupunktide-eelsel ajal, kuid professor kasutas diapositiive. Mäletan, et imetlesin tema kirge oma aine vastu, tema teadmiste haaret ning osutamist vabalt teistele kultuurivaldkondadele. Minu koduülikooli prantsuse kirjanduse üliõpilane võis kunstiajalugu ning filosoofiat võtta kõrvalainetena, kuid need polnud kohustuslikud. Tabasin end mõttelt, et just sellist kursust oleks tõesti huvitav tulevikus õpetada, kui ainult suudaks selleks ammutada nii ulatuslikke teadmisi ning piisavalt haaret, eriti aga suveräänsust seoste ning paralleelide loomisel. Tagasivaates tundub, et kunstiajaloolane, kelle nime olen ammu unustanud, praktiseeris kultuurilugu mõtteloona – ning vastupidi. Mitmeid tema loenguid võiks klassifitseerida «Begriffsgeschichte» (ehk mõisteloo), ehk isegi mentaliteetide ajaloona.
Sorbonne'i «Cours de civilisation pour les étrangers'» ja minu kui Tartu Ülikooli professori õppetöö alguse vahele jäi kolmkümmend aastat … kasvavat uudishimu eesti mõtte- ja kultuuriloo vastu. See oli kirg, mis oli määratud minu teadusliku ning õppejõutöö perifeersesse penumbrasse. Päeval (sest õnneks olin juba USAs võrdleva kirjanduse doktorandina «päris» töökoha saanud) õpetasin ma prantsuse ja saksa keelt, sageli võõrkeelenõude pärast selleks sunnitud (mitte)huvilistele, ning kuuesemestrilise maailmakirjanduse loengutsükli antiigi, keskaja ning XVIII sajandi segmente. Kuna need olid juba «Need» aastad, mil üle kahekümne aasta olid julged feministlikult meelestatud teadlased kaardistanud alternatiivset kultuurilugu, milles naised… (kas ikka tõesti?) kõnelesid (sest nad kirjutasid), oli minu valikuliseks «suvetööks» ka need uusimad monograafiad. Keeletudengitele kultuuri tutvustamiseks hankisin raamatukogudevahelise laenuga Voltaire'i ja Lessingu biograafiaid, Robert Darntoni monograafia raamatute smugeldamisest Suure Prantsuse revolutsiooni ajal Neuchâtelist üle Prantsusmaa piiri (keelatud raamatute peamiseks žanriks paraku polnud mitte philosophe'ide traktaadid, vaid hoopis rahvalikumad teosed) ning lugesin Frantz Fanoni «Peau noire, masques blancs». Aga hilisõhtuti lugesin hiljuti ilmunud Oskar Kallasele pühendatud mälestusteost, Karjahärmi & Sirgu monograafiat «Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917», köitehaaval «Vana Kannelt», ning (peaaegu) valimatult uut (tänapäeva keeli «nüüdis-») eesti kirjandust. «Peaaegu» sellepärast, et ajakirja World Literature Today tüüril püsiv germanistikaprofessor Ivar Ivask saatis retsenseerimiseks valitud eesti kirjandusteoseid laiali … vabatahtlikele ning keelevõimelistele noortele eesti kirjandusteadlastele, kes ei saanud selliste arvustuste eest ei 1.1 punkti klassifikaatoris ega ka mitte honorari. Tasu oli kogemus, lugemus, enda jaoks võrgustiku koostamine ja küsimuste sõnastamine. Ehk oleks tõesti ülearune etendada, et see tegevus oli «interdistsiplinaarne» ning puudutas ka mõtete lugu, intellektuaalset ajalugu (mitte «ainult» kirjandus[e]lugu). Mis väärib lisamist, on minu tolleaegsete eesti kultuuriajaloo küsimuste eklektilisus ning keeruline juurdepääs teatmeteostele (allikatest rääkimata). Justkui oleks mõttes ikka ja jälle end esitanud küsimus: «Kui Prantsusmaal räägiti vendlusest, võrdsusest (jah, muidugi ka vabadusest), siis millest siinmail räägiti, kes rääkis, ning millises seltskonnas? Mis tähendus oli mõistel «pärisori»? Millal maakeelsed inimesed hakkasid kirjakeelseteks saama? Nimelt olin kasvanud raamatuküllases Välis-Eesti kodus, aga tõsisemateks vastusteks sellest ei piisanud. Taas kord tuletan meelde, et olen «ennemuistne», st minu intellektuaalsel kujunemisajal puudusid digikogud, andmebaasid, virtuaalmuuseumid.
Annan endale aru, et siiamaani olen jutustanud (kedranud) «lugu», nagu naised köögis ikka teevad, ning mille puhul lüüakse käega, et see on lihtsalt «klatš», tehku nad ometi Tööd…
Sügissuvel 2006 kiirustasin ETF grandi avaldusega, mille pealkirjaks oli «Kirjutavad naised eesti kultuuriloos 1885–1925», mille uurimisega olin algust teinud juba mõni aasta tagasi, tänu Toronto Ülikooli heale Eesti-ainelisele raamatukogule, headele soovitustele ning juhendamistele ning kohalike eestlaste üllatavalt täiuslikele isiklikele raamatukogudele (ikka ta seda ketramist ei jäta!), pikematel Eestis veedetud kuudel kirjandusmuuseumi lugemissaalis baltisaksa naisteajakirju lugedes. Lähtepunktiks oli teadmine, et siinne naisajalugu oli sama mis Euroopas, saabunud sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu väikese hilinemisega.
Ühtlasi tuli suvel 2006 ette valmistada kursust «Sissejuhatus eesti kultuurilukku», tormates neljateistkümne loenguga läbi seitsme sajandi. Õnneks oli selleks ajaks juba ilmunud Ilmar Talve «Eesti kultuurilugu» (2004), mille ulatuslikku bibliograafiasse andis süveneda üle kolme aasta. Tartu Ülikooli raamatukogu oli siis veel remontimata ja lahti, veerandtunnine jalutuskäik viis kirjandusmuuseumi. Õnneks oli selleks ajaks jõudnud ilmuda arvukalt köiteid kirjastuse Ilmamaa «Eesti mõtteloo» sarjast, värskeimalt Mall Hiiemäe «Sõnajalg jaaniöös», Jaan Einasto «Tumeda aine lugu», Andres Dido «Ajaloo kasust» jt. Mõistagi suunasin üliõpilasi neid avastama. Tänaseks olen õpetanud eesti kultuurilugu kõrgkooli tasemel vähemalt seitse korda, millele tuleb lisaks vähemalt viis ingliskeelset, välismaistele (rahvusvahelistele) üliõpilastele suunatud «Introduction to Estonian Culture't».
Võta kedrus nüüd ometi vokilt, pilkane pimedus juba. Rahune maha, Ants Viires kirjutas Avinurme käsitöömeistritest, kes valmistasid argielus vajalikke tööriistu, anumaid… ka vokke. Etnograaf, muide. Enne -pöördeid ja -loogiaid ja -kompetentse. Aga narratiiv… nii öeldakse jutuketramise kohta…rahvusvahelises…akadeemias…Narrativeerigem siis…
Ilmar Talve ning Ea Janseni (Eestlane läbi aja; Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse) toel, lugedes kõrvale Roger Chartier' uuringuid kirjavahetustest, Dominick LaCapra intellektuaalse ajaloo historiograafiat käsitlevaid teoseid, 1950.– 990. aastatel ilmunud eesti agraarajaloo artikleid ning erilise huviga Daniel Roche'i monograafiaid prantsuse kultuuriajaloost (ei, mitte mystery tube'i lapsnäitleja), lisaks Matthias Middelli rahvusvahelise (prantsuse-saksa teaduslikust koostööst sündinud) grupi uurimistulemusi Kulturtransfer ehk kultuuriülekandest, sain selgeks, et ideed ei lenda virtuaalsetel tiibadel, vaid (taas kord jõudes Robert Darntoni juurde tema Varraku valges sarjas 2004 eestindatud kogumiku «George Washingtoni valehambad. Tavatu teejuht 18. sajandisse» kaudu) neid vahendab materiaalsus: kirju kirjutatakse paberil, tindiga. «Iggaüks» ei pääse nendele vahenditele ligi, O. W. Masingu kirjavahetusest J. H. Rosenplänteriga aastail 1814–1832 ilmneb, et paberi hankimine on hoopiski keeruline ja kallis. Post liigub postiteedel (Eesti- ning Liivimaa kubermangudes Rootsi kuninganna Kristiina algatatud postiteede võrgu kaudu), kus «postipoiss» […kes sõitis kord maanteel…] pidi kandma ametivormi ning ei tohtinud olla joodiku kalduvustega mees, teedel, mis teatud aastaaegadel lagunevad mülgasteks. Kirjutada saab siis, kui on toas valgem kui pirruvalgusel ja siis, kui kirjutaja… oskab mitte ainult lugeda, vaid… kirjutada (füüsiliselt, retooriliselt, aktsepteeritavate konventsioonide kohaselt, tsiviliseeritult… ja mõistagi üldarusaadavas kultuurkeeles, saksa keeles). Ümbrikuid avatakse ja loetakse, et ei leviks keisri ja riigi jaoks ohtlikke ideid. Et üleliia ei mõeldaks ega kirjutataks. Mööngem aga kohe, ega siis iga teisitimõtleja polnud veel vastupanuline… tänapäevaste kultuuriteaduslikult oluliste teoreetikute kategooriate järgi.
Kultuuriloo ja mõtteloo vahele ei tohiks ehitada kunstlikke vaheseinu, pigem tuleks uurida ideede «rändamist» materiaalsete vahendajate ning raamidega koos. Mõelgem Carlo Ginzburgi kuulsale tööle Juust ja vaglad» – säravale käsitlusele 16. sajandi lihtsa talupoja mõttemaailmast ning ketserlusest, teosele, mida samahästi võib pidada mõttelooks kui mikroajalooks. Ka mõtteloo ja keeleajaloo vahel on olulisi seoseid. Mõtteloo jaoks on mõistete väljatöötamine kohalikus keeles ülimalt põnev protsess, mis algab küll kultuuritõlkest ja ülekandest, kuid millele sihtkeele eripära annab uusi nägemisnurki, semantilisi välju, ning lõpuks uue mündi. Ideede sõnastamine ja mõistete kujundamine toimus sageli õpetlaste kirjavahetustes. Need mõtteprotsessid algasid juba varasel uusajal ega piirdunud hilisema ärkamisajaga Baltikumi, eriti Eesti ja Läti maa-alade põimunud ajalugude, suulise ning kirjaliku keele koosluste ning üleminekute taustal. See on Eesti idee ajalugu, küllap üks keerulisematest, kuid kaugeltki mitte ainus väärt ja väärikas teema. Või kuidas on lugemise ja kirjutamise ajalugu – üldisemalt ka hariduse ajalugu – Baltikumis soodustanud «kohaliku» mõtte kujunemist?
Kuid naaskem praktiliste küsimuste juurde: Eestis õppivad üliõpilased (nii «omad» kui «võõrad») vajavad mõtte- ja kultuurilist konteksti selle paiga, selle maastiku kohta, kus nad õpivad. Ei ole mõistlik jätta neid ilma teadmisest, et kuigi Saksa mõtteloo mõju kohalikule mõtteloole on autohtoonsem ja originaalsem, siis «kolmes kohalikus keeles» kultuuriülekanded toimisid jätkuvalt ja tihedalt. Üliõpilane Singapurist saab Eesti ülikoolis veedetud semestri jooksul teada, miks kirikuarhitektuur, mida ta Gotlandi külastades nägi, on siinmail mitmeti sarnane. Ja noor sakslanna ei lõpetaks Erasmuse-semestrit teadmata, et kunagi elasid siin ka sakslased. Killustuvate teadmiste ajastul peavad humanitaarsed õppeained suutma anda «seostatud teadmist», mõõdet, võrdlusi ja kohataju. Ongi ennast Sorbonne'i tagasi kedranud, vahepeatustega kuskil Mainzis ja Göttingenis…
Kõigil neil põhjustel on Mõttelugu, mille eest on kustutatud pigem sous rature sõna Eesti, problemaatiline akadeemiline kompromiss, ehk kaotatud võimaluste horisont, nii sisuliselt kui institutsiooniliselt, seda arvestades nii rahvusprofessuuride mõistet, mandaati ning vastavalt eesmärgistatud rahastust. Professoritooli ümbernimetamine (võistluse alguses) ei ole pastelde vahetamine lakk-kingade vastu, vabanemine kolkakitsastest «sundteemadest» ning (enfin, voilà!) jõudmine poonitud põrandaga rahvusvahelistele konverentsilavadele. Kuidas vaadata vastu tulevikule, milles vaevaliselt ja loominguliselt ülesehitatud eestikeelne akadeemiline mõistevara, millest üha enam loobutakse, kuhtub ning hääbub, ning lisaks teise ja kolmanda «kohaliku keele» unustusse vajumisega kõneldakse bäädinglissi, arvates, et sellega on mäng võidetud?
Toimetust ajendas seda esseed tellima diskussioon Tartu Ülikooli mõtteloo professuuri taotlejate – autor on üks neist – venia legend'i loengute üle. AK annab kandidaatidele võimaluse tutvustada oma visiooni Eesti mõtteloost.
