Tiina Kirss Autor/allikas: Ly Lestberg
Seistes siin Puise neemel kahe 1944. aastal Eestist põgenenu lapsena annan endale esiteks aru, et mu vanemad ei pagenud septembris 1944 kogenud paadikaptenite toel Rootsi suunas. Kumbki eraldi – nad kohtusid mõni aasta hiljem – otsustasid nad ülimalt pingelises olukorras, mil pool tundigi võis tähendada võimaluste kustutamist – põgeneda läände taganevate Saksa vägede laevadel. Minu emale sai see otsus saatuslikuks: med-õena, tolleaegse nimetuse järgi õe-ämmaemandana sai ta erandina oma isa, ema, venna ning venna kihlatuga koos ülekoormatud saksa laatsaretlaevale "Moero". Laev sõitis reidile 21. septembri õhtul 1944, asudes järgmisel hommikul teele Gotenhafeni suunas. Laev torpedeeriti, oli täistabamus. See läks põhja kell 11 päeval 22. septembril, päikesepaistelisel päeval, seitsme minutiga. Meri oli rahulik.
Pääsenute arvu suhtes pole kokku lepitud, ehk pole see isegi tähtis; selge on see, et pääses murdarv laeval olijaid, arvestades, et haavatud sõdurid ei suutnud kiiresti liikuda. On tavatõde, et laevahuku puhul pääsevad need, kes küünistavad end tekile, seega laeva "kõrgematel korrustel" viibijad. Instinktid, häirekellad, julgus, võibolla käest-kinni-julgus. Mõne ellujäänu mälestustes kajab ahastus, kuidas mees ja naine hüppasid koos, kummalgi väike laps süles. Pinnale ujudes oli üks lastest kadunud. Need lapsevanemad käisid oma last otsimas Gotenhafeni surnukuuris.
Mu ema pääses.
Lapsepõlvest meenutan septembripäevi, millegipärast ikka umbkaudu, kuid need olid mälu raamis päikselised. Kui ma nelja-aastaselt emalt Moero-lugu kuulsin, ei rääkinud ta arvude keeles. Mõistagi polnud see peamine. Ema hoidis peopesal vettinud ning luitunud käekellarihma tükki. Kell oli seisma jäänud tema vette hüppamisel kl 11, 22. septembril 1944. Ema oli näinud oma perekonnaliikmete (paratamatut või tahtlikku) uppumist. Ilmselt olid nad julgenud hetke ajel kiiresti lainete pinna alla vajuva laeva kõrgelt vöörilt merre hüpata. Päästepaadid olid ülekoormatud.