Tuleb tunnistada, et tänane päev läheb ajalukku. Saime ilmselt viimase kolme aastakümne kõige parema ja ka kõige kohutavama Eesti Vabariigi aastapäevakõne.
Tiina Kangro
puuetega inimeste eest võitleja, endine poliitik
Tiina Kangro Foto: Ilmar Saabas
Kõne kuulates süvenes kahtlus, kas praegusel Eesti presidendil ikka on olemas arusaamine parlamentaarse demokraatia toimimise mehhanismidest, valijate ja oma rollist selles. Kas ta tõesti esitas poliitikutele üleskutse pärast saaliväitlust riigikogu kohvikus kohvijoomise asemel jätkata tõe jaluleseadmist ruskavõitlusega?
EKRE ja Isamaa – halb! Reformierakond ja vist ka sotsid – hea. Suurem osa üüratult keerulise sõnastuse ja raskete põimlausetega kõnest oligi üks suur loetelu kõigest, millele ta on aasta jooksul üritanud vahele segada...............
Edasi lugemiseks:
1 € / kuu Telli Kogupakett
1.49 € Osta artikkel ühe kliki mobiilimaksega
Mis on Kogupakett?Tutvu maksevõimalustega
Juba tellitud? Logi sisse: https://epl.delfi.ee/arvamus/t...
Kommentaator.
TSITAAT FB: Tuleb tunnistada, et tänane päev läheb ajalukku. Saime ilmselt viimase kolme aastakümne kõige parema ja ka kõige kohutavama Eesti Vabariigi aastapäevakõne.
Esimese kandis varahommikul Toompeal ette Henn Põlluaas – see oli lühike, selge sõnastusega ja igati pidupäeva vääriline. Õhtune kõne vabariigi presidendilt osutus aga hullemaks, kui kõige hirmsamas unenäos osanuks ette kujutada. Lühidalt kokku võttes meenutas see omaaegseid kolmetunniseid sõnavõtte NLKP kongressidel, kus räägiti kõigest ja samas mitte millestki. Kompartei vist ei lubanud kuulajail magada, aga Angela Merkel oleks tänagi silma looja lasknud.
Mida siis president meile tänasel kogu Eesti pidupäeval selle tohuvapohuga öelda püüdis? Kõigepealt saime teada, kes on halb ja kes hea. Rohutirts on halb, aga sipelgas, näe, on hea. Sest üks mängib pelgalt viiulit, aga teine veab kraami oma pessa. Lisaks sipelgale on hea Vargamäe Andres, aga Pearu on halb. Pearut kui „Tõe ja õiguse“ halba tegelast mainis riigipea kõnes lausa mitu korda – et kahtlust ei oleks. Ja see, vabandust, lõhnab nüüd küll juba kirjanduse „ümberkirjutamise“ järele. Kas järgmiseks sedastame, et ka Lutsu „Kevade“ Arno oli hea, aga Toots halb?
Mu paljude tuttavate mäletamist mööda töötas Mustamäe 44. keskkoolis veel ka Kersti kooliajal võimekas eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kes päris kindlasti ei näidanud õpilastele „Tõe ja õiguse“ sisu must-valgena. Kas Eesti seisakski enam üldse maa peal, kui siin oleksid ainult töökad Andresed ja Arnod, aga ei ühtki rahutu hingega, loomingulist Tootsi ega Pearut?
Arusaadavalt soovis president tõmmata selle ebaõnnestunud metafooriga paralleeli viimase aasta päevapoliitikale, millesse ta tahaks hirmsastii sekkuda. EKRE ja Isamaa – halb! Reformierakond ja vist ka sotsid – hea. Suurem osa üüratult keerulise sõnastuse ja raskete põimlausetega kõnest oligi üks suur loetelu kõigest, millele ta on aasta jooksul üritanud vahele segada. Olgu see siis pensioni teise samba reform (Arno küll nii poleks teinud!), seda viga parandav hoolduskindlustus (Arno tahaks seda kindlasti) jne, ime veel, et mainimist ei leidnud suhkrumaksu „võit“ aastake varasemast.
Nii nagu ma päev varem tuttavaga kihla vedasin, kas president ikka asub tänavuses kõnes oma aktsentidega kogemata riigikogu opositsiooni liidri kohale – kuna seal on koht täitmata – nii ka läks. Tegelikult uskumatu!
Mis mulle tänases kõnes veel valusalt kõrva lõikas, oli „ausate vigade“ teema poliitikas. Meie presidendi jaoks on aus viga, ehk siis andestav, näiteks Eesti regionaalse ja sotsiaalse arengu nõrkus. „Meil on kohalike omavalitsuste rahastamise mudel, milles on liiga vähe ruumi iseseisvaks otsustamiseks,“ selgitas ta kõnes ka vea põhjust. Eelmise nädala uudis, et üks võimas kohalk omavalitsus jättis lihtsalt niisama, kogemata või naljaviluks, miljon eurot lastekodulaste hüvanguks kasutamata, on muidugi hea tõestu sellele. Aastake tagasi jätsid Eesti omavalitsused puuetega laste peredele välja jagamata 2,5 miljonit eurot – ka kogemata, ei leidnud abivajajaid.
TSITAAT- Aga lõpetame siis kõne lõpuosas esitatud veelkordse sümboliga linnuriigist. Igal linnul on oma laul ühises eluorkestris, tsiteeris Kaljulaid Oskar Looritsat. Kuidas sobib see kokku halva rohutirtsu ja hea sipelgaga? Aga kuidas on presidendi lauluga?
Kõne kuulates süvenes igal juhul kahtlus, kas praegusel Eesti presidendil ikka on olemas arusaamine parlamantaarse demokraatia toimimise mehhanismidest, valijate ja oma rollist selles. Kas ta tõesti esitas poliitikutele üleskutse pärast saaliväitlust Riigikogu kohvikus kohvijoomise asemel jätkata tõe jaluleseadmist ruskavõitlusega?
