E on eestlase jaoks üks imetäht: e-valitsus, e-kool, e-riik, e-tervis, e-haiguslugu, e-retsept, e-pilet jne. Tänase (8. septembri) ühe päevalehe pealugu räägib sellest, et e -ga on lood halvad.
Elekrtiraudtee, millega sõidab iga päev ligi 9000 inimest, värske e-pileti süsteem tõrgub. Näiteks soovis Eesti Päevalehe ajakirjanik 7. septembri hommikul koos paljude teiste sõitjatega osta Keila-Tallinna kiirrongis uut plastsõidukaarti, kuid tuli osta hoopis kallim paberpilet. Varem maksis kiirrongi paberpilet 22 krooni, kuid e-pileti süsteemi tõrkumise tõttu tuli osta kallim, 25-kroonine paberist pilet. Klienditeenindaja sõnul võtab uue plastkaardi väljastamine liiga palju aega ja tal jääksid teised sõitjad seetõttu teenindamata.

Hetkel esineb tõrkeid elektroonilise äriregistri, kinnistusraamatu ja ettevõtjaportaali töös. Registrite ja infosüsteemide keskus loodab süsteemid tõrgeteta toimima saada võimalikult ruttu. Ehk siis e-süsteem jupsib ka seal.

E-Kooli juht ütles, et nende süsteem on maraton, millest läbi on esimene kilomeeter.
Tõrkuva e-Kooli haldava firma Koolitööde AS-i juht Sten Soosaar on pidanud viimase nädala jooksul vastama nii ajakirjanike, koolide kui ka lapsevanemate arupärimistele.

Kooli eelarvele mõjub e-kool rängalt, sest hind tõusvat 200 euroni kuus. Praegu on hind 1600 krooni + km. (Samal ajal kiiret, lihtsat ja kvaliteetset teenust kool ju ei saa.) Palju on vaja teha ebaratsionaalseid arvutiklahvide vajutusi (ühe konkreetse info jaoks on vaja teha mitu täiendavat klõpsu). Veebikeskkond ei ole õpetajale mugav kasutada.

„Suruti peale täiesti poolik ja korralikult testimata keskkond, mida arendatakse alles kasutamise käigus. Küsimusi on päevas vähemalt kolmelt lapsevanemalt, kes otse infojuhile kirjutavad (klassijuhatajate poole on pöördumisi rohkem).Õpetajad on kannatlikud, kuid peaaegu igal vahetunnil on kuni neli õpetajat oma murega pöördunud infojuhi poole.“ Nii räägib Tallinna Kristiine gümnaasiumi direktor Tiina Pall.

Suisa teist laadi on Eestis lood kultuuriga. Selles osas oleme me juba ammu Euroopa eliidi osas. Pühapäeval Shveitsis Einsiedelnis lõppenud 72. rahvusvahelisel sõltumatute filmide festivalil UNICA osales viis eesti noort filmikunstnikku, kellest pooled tulid tagasi auhindadega. Kokku oli festivalil esindatud 31 riiki ning linastus 140 filmi. Eesti delegatsioonil õnnestus sedapuhku koju viia kõiki kolme värvi medaleid.

Teispäeval tutvustas oma loomingulisi plaane ERSO peadirigendi tööd alustanud Neeme Järvi. Järvit on tõepoolest rõõm Eestis näha-kuulda. Mingil moel on ta Eesti kultuuri ikoon. Järvist õhkus optimismi. „Olen tagasi kodus,” kommenteeris ta esimest proovi ERSO-ga uuesti peadirigendi ametis olles. Neeme Järvi ERSO peadirigendi karjäär katkes, kui ta 1980. aastal Eestist emigreerus. „Välimuse poolest olen ma vana, kuid hingelt olen noor,” ütles maestro oma uue hooaja plaanide kohta. „Mul on huvitavaid ideid.”

Mingil hetkel kirjutan kindlasti lisa Pärdi pidunädalatest. Need veel käivad ja kes pole käinud Noblessneri valukojas, on paljust ilma jäänud. „Alguses oli”, „In Principio” ja „Miserere” olid pidunädalate avapauguks, aga nende kõla heliseb veel tänagi.

Igasuguseid muid väikeuudiseid on lehed ikka täis. Kurikamõrvar saab süüdistuse järgmise aasta alguses. Keegi koksas kellegi kuskil maha. Keegi sõitis kellelegi otsa. Need uudised on nagu igal pool maailmas. Ikka on kuskil kurikaelad, ikka kuskil keegi sõdib, ikka tahab üks poliitik teisele ära panna.

Oleme eestlased, maailmakodanikud ja käitume nagu igal pool mujal.

Märkmed: