1982. a tähistas Vanalinna Elamuvalitsus kontsertidega Raekoja platsil ja mujal vanalinnas oma 10. tegevusaastat. Pidu nimetati korraldajate poolt Vanalinna päevadeks. Tookord ei osanud veel keegi aimata, et pannakse alus Tallinna uusaja populaarseimale traditsioonile.
1980ndatel hakati paljus tänu Vanalinna päevadele aru saama keskaegse Tallinna ainukordsusest. Ajaloohuvi lisas võimalus eralduda „okupatsiooni tekitatud surutisest. Vanalinna päevad said kiiresti eestimeelsuse ja avatuse kandjateks, aidates allasurutud rahval taas ennast leida ning astuda vastu uuslinnaosades levivale juurtetusele. Muidugi ei mõelnud kõik Vanalinna päevade korraldamise juures olijad rahvuslikult ega vastandunud okupatsioonivõimudele, ent päevade ideestikus leidus niivõrd palju köitvat ja lennukat ning minimaalselt propagandistlikku, et muutis need sarnaseks värskendava tuulepuhanguga läppunud ruumis“ (reklaamprospektilt).
Mõne aasta jooksul kujunesid Vanalinna päevad terve nädala kestvaks rahvapidustuste sarjaks. Igal aastal leiti uus juhtmõte, milles koondusid selle aasta päevade kultuurisündmused. Vastavalt juhtmõttele valmistati vanalinna ilmestavad kujunduselemendid. Vanalinna päevi on pühendatud hansatraditsioonidele ja põhjarahvaste pärimustele, Tallinnale kui kindlus- ja meistritelinnale. Vanalinna päevi on korraldatud deviisi „Vanalinn kui elukeskkond“, „Tallinn Euroopa ristteel“ ja „Iga sekund on looming“ all. XXV Vanalinna päevade deviisiks valiti „Vanalinn õpetab“. Need iga-aastased juunialguse päevad on tegelikult ikka tõeline pidu. Olen ise mitu aastat tagasi ja mitu aastat järjest olnud raamatulaadal müüja ja tean seda pidu seestpoolt. Kui muidu on suvine Tallinn suuresti turistide päralt, sest kohalikud on iga vähegi vaba minuti oma suvekodus ja kapsamaal, siis Vanalinna päevadel tulevad eestlased pealinna nii Võrust kui Virust. Tundma ja nägema ja hingama iidse linna hõngu ja õhku, osa saama igal tänavanurgal toimuvast, ja kui rahakott lubab, siis maiustama Viru tänava vabaõhu kohvipoodides.
Selleaastane päevade üldnimetaja on „Teatraalne Tallinn“. Lai tänav on poolenisti autodele kinni pandud ja Nukuteater näitab hiilgavat taset. Peale üldnime on igal päeval oma pealkiri.
Kirikute päeval, 6. juunil, oli huvilistel võimalus tutvuda Tallinna keskaegsete sakraalehitistega ning osaleda Piibli lugemisel Oleviste kirikus. Avatud oli ka Toomkiriku torn. 7. juunil läbis vanalinna traditsiooniline kontorirottide jooks.
Teatripäev, 8. juuni sai lõppakordi Ferenc Lehari orkestri kontserdiga, kus dirigeeris Endel Nõgene. 9. juuni Muuseumipäeva lõpetas Raekoja platsil folkansambli Svjata Vatra kontsert.
10. juuni, klassikalise muusika päeva jooksul täitis muusika vanalinna. Erinevates hoonetes ja linnatänavail sai nautida Hortus Musicuse esitust, Rein Rannapi ja Mihkel Mattiseni klaveripalasid, Tallinna Poistekoori, Jaapani trumme ning palju muud. 9. juunil Eestisse saabunud dirigent Valery Vorona juhatada oli klassikalise muusika päeva kulminatsiooniks kujunenud Moskva Noorte Kammerorkestri kontsert. Tähelepanuväärse orkestri koosseisu kuuluvad Moskva linna silmapaistvad noored interpreedid. Kõik klassikalise päeva sündmused ja kontserdid olid külastajaile tasuta.
Üks tõmbenumber on minu meelest Tallinna veel juurde tekkinud.
Rotermanni kvartal on saanud paari aastaga hoopis uue näo. Lagunenud ja räämas jahutehase ja ladude linnajaost on lausa üleöö tekkinud mõnus, pisut nostalgiline ja arhitektuuriliselt ülihästi lahendatud linnaruum. Möödunud reedel-laupäeval olid Rotermannis Tallinna Uue Linna Päevad (TULP). Loomeinimeste lemmik-kohaks kujunenud kvartal on pisitasa hakanud täituma hingega. Rotermanni turg on juba iseenesest vaatamist ja katsumist väärt. Siit saab leida ehtsat ja ehedat Eesti toodangut, mekkida mett ja sinki, osta lambarasvast seepi ja vanutatud villast patju. Reedel, kui ise seal jalutasin, oli turuplatsil mõnus kontsert, tänavasillutisel maas suured padjad ja rahvas nautis vaatamata külmale tuulele elu ja ilu.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kogu Eesti meedia kultuuriuudiseks number 1 Arvo Pärdi uue teose „Aadama itk“ esiettekanne Istanbulis (vt. ka artiklit kultuurileheküljel). Teatavasti on Istanbul, see kahte erinevasse maailma kuuluv linn, selle aasta kultuuripealinn, järgmisel aastal aga Tallinn. Pärt ise on nimetanud selle teose ettekande kohta mõjusaks, sest räägib too ju Aadama ahastusest, et ta lapsed on omavahel sõjajalal ja vihased. Juba jaanuaris kuulutas Türgi mõjukas ajaleht Hürriyet Pärdi esiettekande Istanbuli kultuuripealinna programmi peasündmuseks, vaimustatud vastukaja järgi võib öelda, et Hürriyet ei eksinud.
Lisaks kontserdile andsid Istanbuli muusikafestivali korraldajad Pärdile üle elutööauhinna. Selle üleandmisel sõnas president Toomas Hendrik Ilves, et iga kord, kui ta kuuleb Arvo Pärdi muusikat, on ta õnnelik, et on eestlane. Varmad olid kiitust jagama ka teised kontserdikülastajad: kultuuriminister Laine Jänes leidis teose nüanssidest palju üllatumis-väärset, muusikalisi koloriite ning üllatavaid fraasilõppe, kus ootuspärase minoori asemel on lahendus mazhoorne. Eestis on „Aadama itku” võimalik kuulata 3. septembril Estonia kontserdisaalis Arvo Pärdi pidunädalate raames.
Eestis on muid uudiseid ikka ka. Aga nendele pole ei ajalehed ega raadioeeter pühendanud kuigi palju ruumi.
Vabadusesambalt kukkus alla klaasplaat. Õnneks keegi viga ei saanud.
Eestlased saadavad Mehhiko lahe naftareostuse likvideerimisele ka oma abi.
Sotsiaaldemokraadid ei saa oma asjaga edasi ega tagasi.
Aga me oleme jätkuvalt tublid. Tegutseme igal rindel.