Tänane ilm on juba päris kevadsoe ja meelgi rõõmus. Laupäeval kuulsin kägu ja lõuna pool olla ka ööbik kohal. Ongi juba ära tüüdanud see talvejopega käimine ja Hispaania päikese igatsemine. Nii külma kevadet mina igatahes ei mäleta. Ja nüüd lõpuks päris kevad ikkagi jõudis kohale!
Eestis läinud reedel uut parteid ei sündinud, aga Ühtse Eesti Suurkogu oli tõeliselt vägev etendus. 7100 teatrikülastajat jälgisid nn partei loomise üritust ja võtsid sellest ka osa ja said omapärase elamuse. Need, kes ootasid poliitetendust, said selle. Need, kes ootasid uut poliitilist jõudu, jäid tühjade käte ja peaga.
Kõik järelkajad on olnud suhteliselt positiivsed, aga nii mõnigi poliitik sai päris kõvasti kõrvetada ja jagab ka oma kriitikat. Kaitseminister Jaak Aaviksoo, üks Ühtse Eesti etendusel osalenu, kes pääses tegelikult kergelt, kirjutab oma blogis: „Oleme harjumas piiride kadumisega lubatu ja lubamatu vahelt ning näivuse ja tegelikkuse eristamatusega, samas tajume end üha enam ekslemas igatsorti manipulatsioonide virr-varris, millest justkui polekski väljapääsu. Ja nüüd suutis Ühtne Eesti tõestada, et kõik see on tegelikult võimalik palju suuremal määral kui me eal oleme ette kujutanud.“ Kaunis närvilised olid teisedki poliitikud, sest etendus kiskus kohati tõesti suurkoguks ja ei puudunud parteikoosolekule iseloomulikud võitlused ja kohati ka sõimlemised.
Teatrit nimetatakse ühiskonna peegliks ja just seda NO99 kogu etenduse aja vaataja silme ees hoidis. Lavastaja Tiit Ojasoo sõnum oli selge ja lühike: „Ärge oodake kogu aeg uue poliitilise jõu tulekut! Ärge delegeerige volitusi, mida võiksite ise kasutada! Kõik ootavad, et maailm muutuks ühe päevaga. Aga maailm muutub iga päevaga. Kui sina ei taha oma maailma muuta, siis muudavad teised seda sinu eest.“ Etenduse lõpuks jääb suurele ekraanile kaks lausa maagilise laenguga sõna, mis nõidusune lõplikult purustavad: „Olete vabad!“ Nii et inimesed, mõelge oma peaga ja ärge laske endaga manipuleerida! Rahvale lubati, et etendust näidatakse nii kinos kui televiisoris.
Täna (12.05.) lõunastes raadiouudistes öeldi, et Eesti eurole üleminekuks järgmisel aastal andis Euroopa Komisjon rohelise tee. Et nüüd hakkab majanduskliima paranema ja tööpuudus vähenema ning kõik läheb aina ilusamaks. Tavakodanik on asja suhtes hoopis skeptilisem kui poliitikud. Homne ei tundu täna küll veel nii väga majanduskõrgelt ja roosiliselt lõhnav. Eks reisida Euroopas on ühtmoodi rahaga küll lihtsam, aga soomlased ei pidavat oma euro üle küll nii väga juubeldama. Pealegi on eestlastel ühes liidus olemise kogemus olemas ja ega nii kangesti selle teise liidu peale hurraa ei hüüta. Kuigi täna tehti Eesti euroküpsuse otsustamisel esimene samm, kulub lõpliku „jah“-sõna saamiseks veel täpselt kaks kuud. Suvi küpsetab ehk head mõttedki valmis.
Pühapäevane nn võidupäev, teise ilmasõja lõpu aastapäev tekitas nagu igal aastal kivisõdur Aljosha juures rahvakogunemise. Sel aastal eriti, sest oli ju juubel. Aljosha on nüüd ju teadupärast Siselinna kalmistul, mitte Tõnismäel, nagu vanasti. Siiski toodi ka Tõnismäe haljasalale paar nelgiõit, vanade aegade mälestuseks. Aljosha aga lausa uppus lillemerre. Oli tõeline vene pidu nagu 25 aastat ja rohkem tagasi. Lähitänavad olid umbes, lõõtsmoonikud mängisid sõjalaule ja aumärkidega babad üürgasid laulda. Väiksemates seltskondades käis ringi pudel rüüpega ja vareenikud olid kaasa võetud. Noorvenelaste äärmusliikumise neiud seisid auvalves. Vaatad seda asja pealt ja mõtled: ei ole võimalik! Aga näe on. Mis sest, et vaba Eesti. Meil on demokraatia. Lapsed tahtsid minna emadepäeval vanaema hauale, mis on sealsamal kalmistul, aga ei mahtunud.
President Ilvese Moskvasse sõit tekitas samuti vastakaid arvamusi. Aga ta ütles väga ilusasti, et sõda ei soovi keegi, sõda on alati tragöödia. Võitjad on need, kes eluga tagasi tulid, ükskõik siis, kus poole pealt. Ja mälestada tuleb kõiki, kes sinna jäid. Paraku läks Eestis rindejoon mõnikord ka läbi perede, küladest rääkimata. Vaatasime Moskva paraadi ühelt Ukraina telekanalilt, Moskva oma me ei näe, ning kinnitust sai jällegi tõsiasi, et kui venelased midagi tõesti hästi teha oskavad, siis see on pidu ja pillekaar ning suurejooneline paraad. Niisugust pole enne nähtud ega kuuldud.
President Ilves oli pealelõunal juba kodus tagasi ja pidas Estonia kontserdisaalis südamliku ja lennartmereliku emadepäevakõne. Aasta emaks sai Kristiina Shmiguni ema Ruth Shmigun.