Täna, kui neid ridu kirjutan, on 1. juuni, lastekaitsepäev. See tähendab hulgaliselt õhupalle, vabu muuseumi- ja loomaaiakülastusi, vabaõhukontserte ja muid mõnusaid lasteüritusi linnas ja maal. Me armastame lapsi ja hindame lapsi. Eriti siin, Eestis, kus iive on justjust piiri peal, et nagu sünniks rohkem lapsi küll, aga liiga palju inimesi rändab igal aastal parematele karjamaadele. Nii et iga uus ilmakodanik, kes sünnib siia maale, on hinnas.

Seda ehmatavam oli möödaläinud nädalal Eesti Ekspressi kaudu avalikuks saanud lugu, kus neli last kasvasid koos koertega ja ka käitusid nagu koerad. Nad sõid loomadega samast kausist, haukusid võõraste peale ning nutmise asemel niutsusid ja ulgusid. Laste piinamine kestis kuid, kuigi majarahvas kutsus korduvalt välja politsei.Täielik ulme. Ida-Virumaal nelja lapsega juhtunu on pannud inimesi diskuteerima lastekaitse ja politsei puudujääkide üle. Tundubki, et praegu on suurim probleem see, et olemas on eri ametid, aga ei suudeta teha koostööd. Last või abiotsijat suunatakse ainult edasi või vaadatakse probleemist mööda. Ja tegelikult ei tea puhastes kabinettide istuvad ametnikud oma hoolealustest mitte midagi. Elu nagu Aafrika tühermaal! Ometi on Eesti pisike ja on lihtsalt imelik, et mitte keegi mitte midagi ei teadnud. Nende laste ema sai ju igal kuul lastetoetust!

Statistikaameti andmetel oli 2011. a alguse seisuga Eestis kokku 246 000 0-17 a last. Lapsed moodustasid kogu elanikkonnast 18% ehk pea iga viies inimene on laps. Kui palju teavad suured väikeste muredest ja rõõmudest? Ja vastupidi? Lastekaitsepäeval räägitakse laste õigustest keskmisest enam. Samas tekib õigustatult küsimus: kas ühiskond märkab lapse õiguste kaitsmise vajadust vaid selliste äärmuslike juhtumite valguses või tuleks neile teemadele tähelepanu juhtida ka muudel aegadel?

Ükskõik milline kontrollsüsteem ei suuda garanteerida lastele ema ja isa armastust. Ometi aitab see avastada juhtumeid, kus lapsed kasvavad lubamatutes oludes. See aitab leida lapsi, kellel on lihtsalt mõni sekkumist nõudev terviseprobleem. See aitab leida lapsi, kes on alakaalulised, ei käitu eakohaselt või kel on mõni arenguhäire. Ning ühtlasi annab laste nimekiri, kes arstivisiidile ei jõua, lastekaitsjatele ja sotsiaaltöötajatele märku peredest, kus võidakse järeltulijatest mitte hoolida. Peredest, kelle uksele on vaja koputada, et küsida, kas seal on kõik korras.

Nelja õnnetu lapse juhtum on nüüd käivitanud elava arutelu ka Eesti perearstide seltsis, kes plaanib esitada ettepaneku, et tervisekontrollis käimine peab olema seotud lastele makstavate rahaliste hüvitistega: kes last arsti etteantud graafiku järgi visiidile ei too, toetusi ei saa. See on hea mõte, sest ilmselt aitaks säärane süsteem varem avastada juhtumeid, nagu äsja avalikkuse ette jõudnu.

Ahmin siiani õhku ega usu, mida lugenud olen.
Aga õues on suvi ja kui helistasin just ühele sõbrale, siis temagi oli koos lastelastega loomaaias. Neil on kõik hästi. Meil ka. Seda enam paneb see möödunudnädalane lugu mõtlema. Et mida mina teha saan.

Märkmed: