Eile, st teisipäeval viis Eesti Pank koostöös politseiga keskpanka suure koguse euro sularaha. Operatsioon oli sedavõrd suuremahuline, et Eesti Panga turvaülem isiklikult vabandas tallinlaste ees ebamugavuste tekitamise pärast. Raha jõudis Tallinnasse lennukiga ja transporditi siis ülihoolsa valveeskordi saatel Eesti Panga hoidlasse.

Helikopter tiirutas taevalaotuses, Tartu maantee ja kogu tee pangani oli liikluseks suletud, politsei seisis politseis kinni ja vilkuvad kuulikindlad autod sõitsid pikas rivis Tallinna vahel. Ka jalakäijate liikumine oli piiratud. Kuuldavasti oli paberraha umbes 150 miljonit eurot ja metalleurosid 44 miljonit. Selline hulk raha peaks tagama meile siis kogu vahetusraha järgmise aasta alguses ja ka käiberaha 2011. aasta jooksul. Eriti palju meile enam eurosid füüsilisel kujul juurde ei toodagi. Kõik sujus tõrgeteta. Aga halenaljakas on see, et just samal ajal rööviti üht SEB panga kontorit Lasnamäel, kus röövel sai kätte 20 tuhande krooni ringis sularaha! Sama kontorit on ennegi röövitud ja kuigi ju keegi sellest politseide kontsentratsioonist südalinnas ei teadnud, siis ilmselt oli korravalvureid mujal vähem või mis iganes, aga röövlil õnnestus putku panna.

Päevakajaline saade „Ringvaade“ andis ka eile teada hirmsa fakti. Nimelt olla kolm Lõuna-Eesti tüdrukut üritanud enesetappu, sest elu koolis oli muutunud väljakannatamatuks. Uudised, mis viimasel ajal tulevad Eesti koolidest, ongi õõvastavad: koolis kiusamise alla sattunud õpilased ei oska leida enam muud lahendust, kui panna käsi oma elu külge. Kardetavasti väga ei eksita, kui väidetakse, et koolikiusamisega on otseselt või kaudselt kokkupuutunud enamik koolis käinud inimesi ja ka nende pereliikmeid. Kurb, väga kurb ja õudne ka. Mina pole maailmas furoori tekitanud filmi „Klass“ näinud ja vist ei lähe ka vaatama. Elu tume pool on ju alati olemas olnud, aga kuidagi kõhe on, kui asjasse puutuvad lapsed. Ajalugu on täis kurbi kogemusi sellestki, kuidas erinevad hävitatakse või ära aetakse. Teistsugused ei kuulu ühetaoliste hulka. Andku taevas tarkust armastada ja head külvata.

Eesti Soome kirjaniku Sofi Oksaneni „Puhastuse“ kiitusesadu jätkub. Kuna Sofi ema oli eestlane ja ka „Puhastus“ ise räägib ju Eestist, nii praegusest kui Siberisse küüditamise ajast, siis me oleme natuke ise ka uhked. Tänaseks on näidend „Puhastus“ ka Tartu „Vanemuise“ laval, sest just näidendiks lugu algselt kirjutatud oligi. YLE teatel sai läinud nädalal Prantsusmaa bestsellerite-nimekirja esinumbriks tõusnud teos auhinna kohalikelt naistelt. Oksanen ise ei saanud Prix Feminale, mida annab välja ainult naistest koosnev zhürii, järele minna, kuna oli samal ajal Islandil Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinda vastu võtmas.

Augustis valis Prantsuse suurim raamatupoodide kett Fnac „Puhastuse“ oma aasta raamatuks. Tänased uudised aga teatavad, et kirjanik Sofi Oksaneni romaan „Puhastus” pälvis lisaks ka väärika Femina étranger’ auhinna parimale Prantsusmaal avaldatud tõlketeosele. Maailmas juba üle poole miljoni eksemplari müüdud romaani tõlkeõigused on omandanud ligi 40 riiki. Prantsusmaal on „Puhastust” müüdud üle 70 000 eksemplari. Mingitel kuulu-andmetel on Oksaneni raamatu suur menu ka natuke eestlaste teene. Nimelt olla kirjastuse „Varrak“ inimesed aidanud Sofi suurde maailma. Mine sa tea, asjal võib ka tõepõhja olla, sest just siis, kui välismaailmas huvi „Puhastuse“ vastu kasvas, ilmus romaan ka eesti keeles ning Sofi läks oma senise Soome kirjastajaga konflikti ja otsis uue. Igatahes imetore, et ühes nii markantses keeles kirjutav kirjanik saab maailmas väga-väga tuntuks! Ja eestlaste mineviku tume ja raske lugu ka.
Õnneks oskavad eestlased enda üle nalja visata.

Lisan siia ühe loo, mis meil internetitsi ringi liigub:

Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet:
* mõnitav,
* ihaldav,
* omastav,
* äraütlev ja
* mittemidagiütlev.

Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest.
See vastaks küsimusele:
kes läheb järele?

Hingedeaeg toob siiski rahu hinge ja teeb mälestuse neist, kes enne meid on olnud, kalliks. Küünlatuluke aknal või kalmul teeb hingele pai.

Märkmed: