Arvo Pärdi pidunädalad ehk Pärdi pühad, nagu keegi ütles, on ikka veel hoos. Austatud heliloojal täitus 11. septembril 75 eluaastat ja me kõik saame väga-väga uhked olla, et elav klassik ja maailmas enimmängitud helilooja on eestlane. Pärt on kuulus, väga kuulus. Kohalikud Tallinna legendid räägivad, et nii mõnigi tema loomingu austaja on teisest ilma otsast just Pärdi pärast Tallinna sõitnud ja isegi vaikselt lootnud, et ehk ta jalutab vastu.

Pärdi sünnipäevakontserte on olnud tohutu hulk ja kõik need on olnud välja müüdud. Helilooja päris õigel sünnipäeval toimus aga kaks tasuta kontserti, mis mõlemad läksid täismajale. Pärdi sünnilinnas Paides toimunud kontserti külastas vast tuhatkond inimest ja Rakveres, ta lapsepõlvelinnas rohkemgi. Rakvere kontsert kanti üle ka ETV-s. Esinesid ERSO, Ellerhein, ETV tütarlastekoor, Virumaa ja Paide lastekoorid ning Järvamaa tütarlastekoor.

Kontsertide kunstiline juht Tõnu Kaljuste ütles, et Pärdi sünnipäevakontsert Paides algas tema kodulinnas kõige õigemal ajal, kell 12.00, sest just 75 aastat tagasi keskpäeval nägi Arvo Pärt Paides ilmavalgust. Mõlemal kontserdil olid dirigendid Neeme Järvi ja Aarne Saluveer.
Pärdi loomingut ei jaksa üles lugedagi. Aga tõenäoliselt on igal muusikaarmastajal vähemalt paar asja, mis on kujunenud lemmikuteks. Mulle meeldib see n-ö hilisem Pärt. See puhas, lihtne, harras ja pühalik muusika ei saa kuidagi hingest mööda minna.

Pärdi muusika suured austajad on muuhulgas ka kuulsad pop-iidolid Sting ja Björk.
Oma sünnipäevasaates rääkis Pärt toreda loo Björk’ist.

Pärt oli enne oma kontserte Reykjavikis just jõudnud hotellituppa, kui helises telefon ja tagasihoidlik hääl palus temaga kokkusaamist. Pärt lausus, et tal algab proov ja praegu pole aega, aga tulgu noormees proovi. Tuligi proovi üks õbluke kuju, ei olnudki noormees. Istus kogu kolmetunnise proovi ilusti saalis ja Pärt ei saanud aru, miks orkester niheles ja kuidagi kontsentreeruda ei suutnud. Pärast proovi tuli Björk Pärdi juurde ja küsis, kas tal oleks võimalik helilooja käest paar tundi võtta. Pärt tundide andmisest küll keeldus, kuid küsis, kas Björkil ka midagi ette näidata on. Björk vastas, et jah, ta on mõne plaadi teinud ja andis Pärdile ühe. Pärdi kontserdi külastajad aga nägid sel korral päris mitut oma iidolit ja kuulsust saalis istumas. Alles hiljem sai Pärt teada, kellega oli tegu ja kuulas Björki plaati suure huviga. Tunde pole Björk Pärdilt saanud, aga kohtunud on nad veelgi.

Rakvere keskväljakul avati pidulikult Pärdile pühendatud kuju — poiss jalgrattaga — „Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas“. Just nii olla Pärt seal Rakveres ringi sõitnud ja posti otsas olevast valjuhääldist muusikat kuulanud. Kolmainu kirikus esitleti helilooja komponeeritud kellamängu.

Enne suurde ja laia ilma jõudmist on aga Arvo Pärt loonud ohtrasti lastelaule, kantaate ja filmimuusikat. „Ukuaru valss“ on Eestis üldtuntud. Üldisele laulurahva mainele saame nüüd veel lisada, et oleme ka Pärdi-laulja rahvas, lasteaiast saati. Ei leidu vist ühtegi last, kes poleks uhkelt hõisanud: „Käin juba lasteaias, ei ole väike ma...“

Pea sama lauldud on lugu konnaperest, kes naudib vihma ja veelompe.

Oleme aastakümneid ja lausa põlvkondade kaupa laulnud mõnusaid lastelaule, mõtlemata, kes on need loonud. Nüüd, täiskasvanutena, on võimalus rõõmsalt üllatuda — viisid on komponeerinud maailmakuulus helilooja Arvo Pärt.

Kui nüüd täna kultuurilainele jääda, siis võiks rääkida ka ühest raamatust. Raamat on ajakirjanik Rein Siku poolt kirja pandud „Minu Ugrimugri. Uskumatud seiklused Soome-Ugri ilmas“. Samast sarjast on ka Kanada eestlastele küllap hästi tuttavaks saanud raamat — Ene Timmuski „Minu Kanada“.

Seda reisiraamatute sarja alustasid Petrone-pere raamatud „Minu Ameerika“ ja „Minu Eesti“. Ameeriklane Justine Petrone, kes abiellus eestlannaga ja elab perega nüüd siin, on Eestis juba nii hästi kohanenud, et Võtikvere raamatupäevadel paluti ta nende päevade patrooniks. Aga kirjastus Petrone Print on selliseid mõnusaid reisi- ja võõrsilelu muljetamisi nüüd juba üle kümne üllitanud.
Misasi see ugrimugri on?

Autor ise ütleb.

„Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus.

Ugrimugri — see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.

Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.“

Ja nii on selles raamatus ka eestlastest, ühest väikesest soome-ugri rahvakillust saanud ugrimugrid. Mõnus ja hariv lugemine eestlasele, näiteks ühest suurlinnast teise lendamisel.

Märkmed: