Täna, kui ma seda lugu kirjutama hakkan, on 1. september. Eestis nimetatakse seda tarkusepäevaks. Seekord sattus 1. september kolmapäevale, sestap käib näiteks ülikoolides õppetöö juba esmaspäevast peale. Mis aga ei sega sugugi täna esimest päeva kooliminejate rõõmu ja ärevust.

Koolitee võttis sel aastal jalge alla ka presidendipaari tütar. Tänasest astub jõusse ka uus Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, milles on seni kehtinud seadusest enam tähelepanu pööratud koolikohustuse täitmisele ning õpetamise ja õppimise kvaliteedile. „Uue seaduse uus lähenemine koolikorraldusse seisneb selles, et kooli ja õpetajat usaldatakse senisest rohkem ning õpetaja staatus tõuseb,“ ütles haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.

„Kohapealsete valikutega saab kujundada kooli nägu ja läheneda õpilastele senisest palju individuaalsemalt. Iga laps on väärtus – kõigile andeile tuleb anda võimalus avaneda,“ lisas ta. Seaduses on mitu punkti, kus jagatakse kohustusi nii lapsevanematele kui omavalitsustele, et iga laps ikka ilusasti oma hariduse kätte saaks.

Koole on Eestis igasuguseid. On paarikümne lapsega mõnusaid maakoole, on magalarajoonide mammutkoole ja eliitkoole. Kui Tallinna eliitkoolid on õpilastest pungil, ja selleks, et oma laps ikka väärikasse kooli saada, tuleb ta (naljaga pooleks küll, aga tõetera on sees) juba sünnitusmajas järjekorda panna ning esimesel elukuul inglise keelt ja matemaatikat õpetama hakata, siis väikeste koolidega on lugu teine. Kuigi õppekvaliteet võib pisikoolis paremgi olla ja laps jääb vaimselt tervemaks niikuinii. Häädemeeste vallas läks mullu Massiaru algkooli kõigest üks esimese klassi õpilane. Sel aastal on seis rõõmsam, sest esimesse klassi minejaid on kaks. Tartumaal Meeksi vallas asuvasse Eesti väikseimasse Järvselja kooli ei lähe sügisel aga enam ühtegi last ja kooli ähvardab sulgemine.

Eesti kooliharidus on aga kõigele vaatamata väga hea. Seda tõestavad maailma eliitülikoolidesse pürginute ja sissesaanute arvud ning kõikvõimalikelt õpilasolümpiaadidelt saadud medalid.

Hariduse ja haritusega on seotud ka mu tänane teine mõte. Viimasel augustipäeval ilmus ajalehes Postimees lugu sellest, kuidas mormoonid ehk Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik kogub Eesti vanu arhiivimaterjale. USAs Salt Lake City lähedal asub mägi, milles graniidi sisse puuritud suurtest tunnelitest leiab peaaegu kõik meie sugupuudesse puutuva kuni 17. sajandil elanud pärisorja Jaaguni välja.

Eestlased ei ole siiski mingid erandid – mormoonid koguvad genealoogilisi materjale üle maailma. Iseasi on, kas nad neid andmeid kõikjalt ka saavad. Pole just tavapärane, et riigiasutused sõlmivad lepinguid usulahkudega, aga mormoonide puhul on see just nõnda juhtunud.

Perekonnaseisuarhiivi pidanud siseministeerium, Tallinna linnaarhiiv ja ajalooarhiiv sõlmisid lepingu mormoonidega seotud Utah' Genealoogilise Seltsiga ning nüüd võibki nii juhtuda, et kuuendat põlve kristlik või maausuline sugukond võib kohkumisega teada saada, et nende esivanemad olid hoopis mormoonid. Mormoonid teatavasti ristivad ka oma surnud esivanemad ära, et nad õndsaks saaksid, st surnuid haudadest küll välja ei kaevata, aga iga mormoon võib ennast oma rohkete esivanemate asemel lugematuid kordi ristida lasta.

Eestlaste harimatus religiooni vallas on hämmastav. Ja iga kord, kui tuleb kõneks näiteks religiooniõpetus koolides, tõuseb õigel eestlasel veri pähe ja me usume siiani tõsimeeli, et ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. Sama tõsimeeli usub lihtne eestlane ka posijat, nõida, ennustajat, shamaani ja horoskoopi. Nüüd siis ka mormoone.

Rahvavalgustaja Toomas Paul üritab meid harida ja annaks Jumal talle pikka iga. Ehk ikka hakkab midagi meile külge ka. Et näiteks saaksime teada, misasi on ristiusk, mida ristimistalitus kui niisugune üldse tähendab. Ja kuidas ning millest tekkis Õhtumaa kultuur, mida me iga päev naudime. Sest käimas on ikka veel meie kuulsaima helilooja Arvo Pärdi pidunädalad. Palju vapustavalt häid kontserte on olnud.

Märkmed: