Tegin siis minagi ühel päeval lahti ERR poolt internetiavaruste ühele leheküljele üles riputatud valimiskompassi (www.valimiskompass.ee). Et hoian õiget kurssi ja teen ka paremat Eestit. Reklaam oli selline: Leia enda vaadetele lähim erakond. Milline on Sinu positsioon Eesti poliitilisel maastikul? Valijakompass 2011 aitab Sul mööda vaadata tavapärastest stereotüüpidest ning keskenduda sellele, mis on oluline igas toimivas demokraatlikus riigis — poliitika sõlmküsimustele. Vastates ühele poliitilisele väitele on Sul võimalik määrata oma asukoht poliitilisel maastikul ning leida Sinu vaadetele kõige lähem erakond.
Täitsin kõik täpselt nagu peab ja sain aru, et tegelikult Eesti erakonnad ei olegi üksteisest nii kaugel, nagu arvasin. Vahed on kas pisiasjades või suhtumistes samasooliste kooselu seadustamisel. Üks valija oli sama rumal nagu mina ja „twiterdas“ umbes nii: „Ma läksin seda sorkima, sest ma tõesti ei vaata nende reklaame. Et kellega minu eelistused kattuvad ja mõtted ja ju ma olen siis nii loll, et selgust ei saanud. Tahaks hääletada selliste poolt, kes kaotavad ära inimvaenuliku pensionisüsteemi seose tööaastatega, kus madalapalgalised (enamus eestlasi) ei saagi ühe töötatud aasta kohta ühte staazhiaastat pensioni tarvis. Tahaks hääletada nende poolt, kes kaotavad ära lollused. Aga hetkel polegi nii tähtis, kas klapin rohkem IRL-i, Roheliste või Sotsidega, valin Reformi, sest nad on tegelikult päris tublid olnud ja põhiline on ikkagi see, et kesikud võimule ei saaks.“
Minu poliitilise harimise võttis ette ka Päevaleht oma Valija Aabitsaga. Väga selge ja lihtne tabel andis teada, missugustel positsioonidel on erinevad parteid Eesti inimest erutavates põhilistes küsimustes. Valiks õige IRL-i? Konservatiivsed, aga heas mõttes. Või Rohelised? Uus mees Artur Talvik tundub sümpaatne. Ja üleüldse. Kui mu lemmik ei saa kvoothääli, siis äkki saab tema hääled hoopis keegi, keda ma enast valitsemas küll näha ei taha. Keegi ütles, et peaks ikka Reformi valima, need on juba nii kaua võimul, et on midagi vähemalt selgeks õppinud ja oskavad juba üht-teist.
Et valimisstuudiod, plakatid ja leheartiklid päris ära ei tüütaks, oleme siin nõuks võtnud presidendiprouat ilkuda. Ühel päeval helistas päevasesse raadiosaatesse Vingu-Viiul (see on selline saade, kuhu igaüks võib sisse helistada ja mida iganes südamelt ära öelda ja keegi ei tohi pahaks panna) vanaproua ning kutsus rahvast Evelini riidessepanekul aitama. Just oli läbi saanud Rootsi visiit. Igatahes arvas ärritunud vanaproua, et Evelinil oli peas kohvikannusoojendaja või halvemal juhul surnud kana.
Tänases lehes asub ajakirjanik Piret Tali avalikult Evelini poolele ja valab viha hoopis presidendi peale. „Nagu ikka eesti peres, võtab ka esipaari puhul naine kanda selle rolli, mis mehel vajaka jääb või mehele ei passi. Evelin on vastanud meediavaenulikule presidendile: tähelepanumaias, avatud ning seeläbi haavatav. Evelin on kui armastatud suusakuninganna Kiku, kes annab igal distantsil maksimumi, eelistamata ühtki ala. Olgu siis karjäärinaisena Eesti mainet kujundades või mulgi mammina talus leiba küpsetades. Evelin pole sealjuures ülbe – ta on ikka proovinud jääda „oma küla tüdrukuks”, kes vastuvõtul oma tuttavaid kallistab, tuttavatele tere ütleb ning presidendipapale aastapäevaballil musi annab. Aga Eesti keskmine otsustaja on valge kristlik-rahvuslik-konservatiivne keskealine mees, kellel on alati kõiges õigus. Ilmselt on ta rõhutuim ja kahjuks väljasurev klass maailmas. Sest ajad, kui patriarh laua otsast perele tõde, õigust ja leiba jagas, on kahjuks möödas.“ Vohh! Nii feministlik lugu sai ühest kübarasaagast.
Välismaailm elab oma elu. Araabiamaailma möllud ei jäta meidki külmaks, sest eestlaste lemmikpuhkepaigas Sharm el-Sheikis on ka rahutused. Aga need mehed seal kaugel kuumal maal peavad siiski ise hakkama saama. Maailm möllab. Ja meie vihased valimissaated ja kübara pärast sõimlemine on tühiasjad.