Suve-eelseid mõtteid

TIINA NÕLVAK

CNN, HIV, WC, CD, DVD, EAS.ATV, NSVL, FBI, CNI, CBI, ANN, NATO, EU, ETV, ERR, OECD jne. Selliseid suurtähelisi lühendeid on kümneid, kui mitte sadu. Eriti pidada neid armastama ameeriklased. Aga kui sa asjadega väga kursis pole, siis ei ütle 50% neist sulle mitte midagi.

OECD ütleb täna eestlastele päris palju. Me nimelt liitume maailma rikkamate riikide klubiga, OECD-ga, nii meid teavitatakse. Esindaja väisab Eestit ja imetleb meie au ja uhkust, vanalinna. Kas me nüüd üleöö väga rikkaks oleme saanud, on iseküsimus. Aga kui ilmas ringi vaadata, siis vaesed me kindlasti ei ole. Majandusekspert Andres Arrak nentis, et OECD-ga liitumine ei too endaga kaasa otsest rahas mõõdetavat tulu, kuid kaudselt hakkab Eesti kindlasti sellest kasu lõikama.

„Nüüd on võimalik kõikvõimalikke majandusnäitajaid võrrelda siis teiste arenenud riikidega. Me oleme rohkem pildil,“ lisas ta.

„Eks kaudne kasu kindlasti OECD-st tuleb, kuid seda, et kui 37 miljonit sisse paneme (OECD aastamaks), saame 39 miljonit intressidega tagasi, selles ma väga kindel ei ole,“ lisas ta.

Arrak ei arva, et tulenevalt jätkuvalt kehvast majanduslikust kliimast oleks pidanud liitumist OECD-ga edasi lükkama.

„See ei kõlaks ikka kuidagi, kui me ütleks, et ootame kuni kriis läbi saab ja siis astume sisse. Kui on ikka kutse, siis tuleb astuda. See 37 miljonit ei ole Eesti jaoks sellises suurusjärgus summa, mis peaks antud olukorras väga mõtlema panema,“ lisas ta.

OECD-ga liitumine võib Arraku sõnul hakata välisinvestorite huvi Eesti vastu kasvatama.

„See käibki sinna üldpildi juurde. Hiljuti tuli sõnum, et Eesti saab euro ning nüüd saame OECD-sse. Mosaiik pannakse kokku ja saame tugevalt positiivset imidzhit juurde,“ leidis ta. No jälle üks selline koht meedias, et usu või ära usu, aga mustvalgel on kirjas. Iseasi, mida tädi Maali oma lagunevas talumajas Kapa-Kohila kihelkonnas ja töötut poega väikesest pensionist ülal pidades arvab. Aga imelikul kombel tahame me tõesti pildil olla – kas või hambad ristis ja kartulikoori süües.

Minul ei ole mingit majandusharidust, seepärast sõna ei võta. Aga eestlaste üle, kes suures ja laias ilmas ilma teevad, olen tõeliselt uhke. Uhke olen ka nende (turismi)talude üle, kes sel suvel pakuvad teelisele ehtsat ja head eestimaist leiba, linnulaulu ja hommiku-udust järveäärset kalapüüki, suitsusauna ja suitsuräime. Aga tunnen häbi nende eestlaste pärast, kes ei oska hinnata seda, mis neil on ega seda ka teistele pakkuda. Tulebki siinkohal meelde tõsilugu sugulasega, kes Kõrvemaa kandis teismelise pojaga jalgrattasõitu tegi. Kõht läks tühjaks ja tark mees taskus (imetelefon siis) ütles, et lähedal on turismistalu. Sõitsid mehed õuele ja küsisid, kas midagi kerget süüa saaks. Peremees vaatas närustes teksastes jalgrattureid ülevalt alla ja sõnas: „ Meil on ettetellimisega.“ Sugulane siis sõitis veel 8 kilomeetrit meie õuele, sai kõhu ilma rahata täis ning kirus: „ Ma oleks talle selle praetud muna eest võinud 1000 krooni maksta!“ Sugulane nimelt oli ühe rahvusvahelise suure pangaketi divisjoni juht, aga nimesilti rinnas ei olnud ja visiitkaarti ka kaasas mitte.

Nii et ärme siis virise, et meid ei taheta ja meid tuleb aidata. Oleme ikka ise süüdi ka. Ja äri ei oska teha. Vaevalt sel nii-öelda turismitalu omanikul külmkapp nii tühi oli, et seal kildu leiba, kaht muna ja tükki juustu ei leidunud.

Tegin ise ka ühel kevadpäeval ajakirjanduslikku eksperimenti.Väisasin üht Eestimaa turismikeskuse infopunkti ja andsin oma soovid. Kena blondiin hakkas internetiaadresse lugema. No neid oskan ma ise ka vaadata. Aga kui olen ikka tõepoolest inimene kuskilt mujalt ning paar aastat üle keskea ka ja tahan tõesti TEADA, siis nendest www-dest metsa vahel abi ei ole. Pigem aitaks lihtne õpetus: „Sõitke 4 kilomeetrit otse ja siis paremale, talu juures on silt väljas, ma helistan ette.“ Vot nii ma kujutan seda regionaalarengut ette.

Eks ma ise ole ka eestlane ja pean ikka mingi tilga tõrva meepurgis leidma.

Kohe-kohe algavad vanalinna päevad. Kui ilm ilus, siis saab nendest päevadest tõeline pidu. Kes tahab, vaielgu vastu, aga Tallinn on maailma kõige ilusam linn. Suviti natuke turistidest umbes, aga kes siin pikemalt peatub,võtku aega pühapäeva hommikul linnas jalutada, uurida hoove ja väravataguseid, vaikseid aianurki ja pisikesi tänavakohvikuid.Õhk on karge ja saialõhnaline. Soovitan soojalt ka sadu kordi kaaskodanike hammaste vahelt läbihekseldatud Vabaduse platsil istuda, vabadusesammast imetleda ja heledaks renoveeritud Jaani kirikus hetk mõtteid koguda.

Linnavalitsuse muinsuskaitsenõunik Jüri Kuuskemaa, see Tallinna heeroldiks kutsutud ajaloolane tegi ettepaneku kutsuda vanalinna päevadeks kokku ümarlaud, mis töötaks välja raamistiku vanalinnas lubatava reklaami jaoks. Kuuskemaa sõnul on praegu liialt palju silma riivavat. Kohalikule ehk ongi. Turist seda kindlasti tähele ei pane. Tema jaoks on meie kodulinn ikka veel ehe ja suurest neoonreklaamist puutumata, vaikne, väike, hea söögiga ja rahulik. Las me siis ise viriseme pealegi. Kriitika on mõnikord edasiviiv jõud.

Märkmed: