Siiani olen kohelnud Tartu ja Toronto vahel käimist kui kahe sillapea vahel kõndimist, kusjuures sild pidevalt tiheneb, aga kunagi päriselt valmis ei saa; ehk siis kui paljulubavat kahepaiksust, mis on mu tööd ja isiklikku elu rikastanud. Veetsin 2004-05. õppeaasta Tartus, mis on siiani kõige pikem aeg, mil olen Eestis elanud. See oli väga töine ja meeldiv aasta. Uus töökoht Tartus eeldab minu ümberasumist, niisugune edasi-tagasi pendeldamine ei ole enam realistlik. Täpsem oleks aga öelda, et mu töö Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli keele ja kirjanduse õppejõuna lõpeb, mitte ei katke. Minu tööleping, mille nii pikk kestmine on olnud erakorraline, kestab k. a. 30. juunini. Kuigi oli head tahet ja ka pingutusi uue lepingu suunas, osutus see siiski võimatuks ja seda ei pakutud. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks saamine oli mulle üllatuseks, kuigi olin teinud oma parima selleks võistluseks valmistudes. Ma ei välista, et kui peaks Torontos tulevikus uusi võimalusi tekkima, ehk võtaksin korralisest akadeemilisest võistlusest osa. Töötamine ainsa Põhja-Ameerika eestiainelise õppetooli juures suures ning rahvusvaheliselt mainekas ülikoolis on mulle pakkunud haruldasi võimalusi, mille eest olen jätkuvalt tänulik. Mõningaid projekte on ehk võimalik jätkata. Kuidas Tartu College'i Elulugude Kirjutajate rühm minu Tartusse asumist vaatab, tuleks ju nendelt küsida! Mulle on olnud nendega koos töötamine igati hariv ning inimlikus plaanis väga rikastav kogemus. Arvan, et nad nõustuksid minuga, et kirjutamine on ka nendele mõndagi andnud. Loodan väga, et nad jätkavad oma tegevust.
Rääkides keelest — olete võidelnud väliseestlaste keelepuhtuse eest, kohati kritiseerinud mõneti segapudrulikku keelekasutust. Kas arvate, et näiteks Torontos, kus on küll väga tugev eesti ühiskond ja tugevad eesti koolid, oleks mõeldav veel mitu põlvkonda eestlust?
Ega ma selle keelepuhtuse eest nii väga võidelnud ole — pigem olen oma võõrsõnade kasutamise eest ise heatahtliku karmusega sugeda saanud! Olen tänulik iga võimaluse eest oma eesti keele harimiseks — eriti kõnekäändude, ümbernurgaütlemiste ning jonnakate möönduste osas, ning mul on raske mõista neid, kes arvavad, et nende keel on piisavalt hea, et see edasiharimist ei vajaks.
Mul ei ole kahtlust, et Torontos jääb eestlus püsima, kuid küsimus on, millisel moel. Olen oma Toronto Ülikooli kursustel kohanud kahte sorti kolmanda põlvkonna Põhja-Ameerika eestlasi: esiteks need, kelle keel on nii hea, et pole mingit kahtlust, et nad Eestis igakülgselt toime tuleksid ja et nende keel seal loomulikult ja kiiresti areneks. Nende puhul on kindlasti Toronto tugevad eesti koolid ja järjekindlad eesti kodud koos töötanud, et eesti keel jääks pidama ja huvi oma päritolu vastu püsiks. Teised on need, kes avameelselt ja ilma häbita tunnistavad, et nad ei tuleks toime eestikeelsete loengutega folkloorist ja ajaloost, aga kellel on tugev uudishimu oma juuri sügavamalt tundma õppida. Mitmel korral on nende tee siiski viinud tagasi keele juurde ja nad on tulnud mu eesti keele keskastme kursusele õppima.
Oma Torontos elamise ajal olen näinud kahte organisatsiooni, kes vanema juhtkonna manalasse mineku järel on end taasloonud, uute mustrite ja uue elujõuga, samas aga austades eelneva pärandit ja eeskuju. Kuid inimlikus plaanis on selge, et Toronto eestlaskonna kõige eakam kiht on kiirelt kahanemas. Mulle on olnud nii teaduslikult kui ka isiklikult oluline teadvustada nende mälestuste edasiandmise olulisust. Mälu on kogukonna vere ringvool. Ja mulle on noorest peast sisse kasvatatud, et kulupead tuleb kummardada.
Rääkige pisut oma tagapõhjast, kuidas jõudsite keeleteaduse juurde? Selle asemel, et lõpetada arstiõpingud, tegite valiku hoopis südame hääle järgi? Intervjuus ühele ajalehele ütlesite, et mõttevabadus on Teie rada: kas see on alati nii olnud?
Ma ei ole keeleteadlane, vaid kirjandusteadlane. Olen mujal rääkinud huvist arstiteaduse vastu, mida tugevalt suunasid mu vanemad, suurel määral suhtumisest, et elukutse peab olema elatatav just majanduslikus mõttes. Minu emal olid arstiteaduse õpingud pooleli jäänud, kui ta Ameerikasse tuli ja tean, et ta seda oma surmani sügavalt kahetses. Eks siis ole inimlikult arusaadav, et on tugev soov, et laps viib selle unistuse täide, eriti kui tal õppimisega raskusi polnud ja kui tal isegi kalduvusi oli seda ala nautida. Edukus ja ühiskondlik prestiizh ei mänginud mu vanemate väärtushinnangutes nii tugevat rolli kui majanduslik toimetulek ja kindlus. Kunstnikud ja luuletajad võisid ju oma ala harrastada pühapäeviti ehk kõrvalt. Kirjanduse juurde tulin ülikoolis ja mul oli võimalik arstiteaduse ettevalmistava bakalaureuse programmi kõrvalt lõpetada magistriõpingud prantsuse keele ja kirjanduse alal. Elukutse valikut muutsin alles pärast ema surma, kui olin juba kaks aastat arstiteadust õppinud. Siis tundsin vabadust teha uus valik — seekord iseenda jaoks. Varem ma poleks julgenud. Olin väga (ehk liigagi) sõnakuulelik laps. Kuid uljust ja ulakust on ikka kusagil varjus olnud, pikkamööda on ka see oma väljendust leidnud, ka mu kutsetöös.
Kui vanad on Teie lapsed ja kuidas võtsid nemad vastu teate, et nüüd kolime Tartusse? Olete seal viibinud tihti ju varemgi, siis ilmselt pole sisseelamisega probleemi?
Mu lapsed: Marika on 13-aastane, Linnea 11-aastane, Alden seitsmene. Nende jaoks on Tartusse minek möödunud-õppeaastase Eestis-viibimise jätk, kus nad tulid kõik vapralt ja tarmukalt toime eestikeelse kooliga. Neil on suvede jooksul tekkinud väike sõpruskond, ka täiskasvanuid, keda nad austavad ja naudivad. Läinud aastal üle lumise Raekoja platsi kõndides võrdles mu vanem tütar Marika Tartut Torontoga, öeldes, et Tartu jõulud meeldivad talle palju rohkem, kuna seal on rahulikum.
Mõistagi on neil nii kurbust kui rõõmu nii põhimõttelise elumuudatuse pärast: jäävad maha sõbrad ja kool, ka mõningad lemmiktegevused ja -paigad. Kuid tean, et nad toetavad üksteist ja et need kohanemised kasvatavad neis paindlikkust ja sallivust, avatust erinevustele ja erinevatele keeltele. Õnneks mu lastele meeldib Tartu turul käia, kusjuures nad enam ei tunne huvi bussijaama kõrval asuva McDonaldsi vastu. Eestis olevat nende arvates head vorstid, maitsvad juustud ja seitsmeaastase sõnutsi maailma kõige parem jäätis.
Sisseelamine Eestis, seekord pikemaks ajaks, on argisel tasemel väljakutse elada lihtsamalt ja jätkusuutlikumalt, kui Põhja-Ameerikas on tavaks. Samas aga ei saa eitada, et Eestis elada praegu on hoopis midagi muud, kui oli sealse eluga kohanemine nendele, kes asusid Eestisse elama ärevatel ja pöördelistel aegadel 1991. a. ringis. Kahtlemata on ka minu olmeline kohanemine hõlpsam ja sujuvam. Tegelikult pole ma seda kergemavaevalist üleminekut eriti „ära teeninud“. Siiamaani on ka teatud väikeseid absurdsusi aidanud kergendada mu sõbrad ja sugulased Eestis — oma huumorimeele ja abivalmidusega.
Teie suur huvi Jaan Krossi vastu viis teadusliku monograafia kirjutamiseni. Kes veel eesti kirjanikest on Teile mõju avaldanud?
Krossi-monograafia kirjutamine on südamelähedane projekt, mis tänu heldele toetusele Tartu Ülikoolilt ja Kultuurkapitalilt saab eelseisval sügisel mu täie tähelepanu. Olen ka eriti tänulik Jaan Krossile endale, kes on minuga palju tunde vestelnud ja ennast intervjueerida lasknud.
Ühenduses oma Toronto Eesti Õppetooli kirjandusseminariga olen end sisse lugenud Noor-Eesti kirjanike loomingusse, kus on palju huvitavaid avastusi, nii Jaan Oksa eriskummalises proosas kui Friedebert Tuglase mälestustes. Mind on juba mitu aastat köitnud sellised väga erinevad kirjanikud nagu Karl August Hindrey ja Juhan Jaik. Teised eesti kirjanikud, kelle looming mulle mõju on avaldanud, on Ene Mihkelson oma luule ja läbitungiva ning mõttetiheda proosaga ning kahtlemata mitmed eesti luuletajad — Viivi Luik, Juhan Viiding, Mari Vallisoo, Doris Kareva, Triin Soomets, Elo Vee. Eriti mõtlemapanevad viimasel ajal on Jüri Talveti ja Jaan Kaplinski esseistika.
Teie sihid uues ametis?
Olla Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor on suur au, aga kõhedakstegev vastutus, eriti kuna ma tulen Tartusse väljastpoolt ja Põhja-Ameerika ülikoolides töötamise kogemuste ning harjumustega. Alguses tuleb palju uut õppida ning olla iseenda suhtes kannatlik, kuni kujuneb töörutiin ja arusaamine tahtmistest ja tavadest. Esmajärjekorras tahaksin õpetada eesti kirjandust kõrgel tasemel ja mitte ainult sissepoolevaatava rahvuskirjandusena. Eesti kirjandus on alati Euroopas olnud, kuigi seda on vahepeal ära unustatud.
Teiseks, Tartu pakub mulle suurepäraseid arenemisvõimalusi, eriti uurimistöös. On haruldane võimalus minna lähemale allikatele, mis mind alati kutsunud on: Eesti Kirjandusmuuseum on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel ülikooli peahoonest. Kuid realistlikult ja praktiliselt mõeldes pean end tõsiselt pingutama, et ma nendest allikatest juua saan: humanitaarained on ajalooliselt väiksema „turuväärtusega“, ning tänapäeva ülikooli isemajandamispoliitika nõuab, et ma pean eelkõige muretsema oma osakonna „leiva“ eest. Olen ametisse määratud viieks aastaks — ehk selle ajaga õnnestub luua häid rahvusvahelisi koostöövõimalusi, julgustada üliõpilasi sügavamalt ja iseseisvamalt mõtlema ja rohkem väitlema. Võib-olla meie Toronto Ülikooli vahetusstipendiaatide eeskujul õnnestub mul meelitada rohkem noori Toronto eestlasi Tartu Ülikooli õppima.
Mu Toronto aastad on mulle palju pakkunud, ei saa eitada, et sinna juurde on kuulunud tõsine ja jätkuv mure oma akadeemilise tuleviku pärast. Sellele vaatamata on mõningad ettevõtmised Torontos vilja kandnud, teised jäävad sedapuhku kas sööti või pooleli, oodates võimalusi, mis tulevik ehk tuua võib. Kahju on ära minna, eriti kuna märgatav osa minu sõpruskonnast Toronto eestlaste hulgas on üle 80-aastased. Nad on mulle olnud pidevaks eeskujuks, kuidas elada vitaalselt ja mitmekülgselt, saba sorgu laskmata. Loodan, et suudan seista oma uute ülesannete kõrgusel.
Intervjuu toimus e-posti teel.
Kaire Tensuda esitatud küsimustele vastas prof. Tiina Kirss