Sellesuvise MÜ üks põnevamaid loenguid oli kindlasti kirjandusteadlase
Tiina Kirsi ettekanne uuemast Eesti kirjandusest, täpsemini proosast. Tiina oli kaasa võtnud ka hulganisti raamatuid, mida kõik soovijad said uudistada ja uurida.
Oma Metsaülikooli loengus rääkis Tiina kaasaegsest Eesti kirjandusest lugejasõbralikult, mõeldes eelkõige just väliseesti lugejaile ja jagades lugemisnõuandeid. Ta andis üsna põhjaliku ülevaate viimasel paaril aastal ilmunud raamatutest.
Lilli Luuk’i raamatud ,,Kolhoosi miss“ ja ,,Minu venna keha“ pakuvad ka noortele huvitavat lugemist.
Sven Mikser, kes on eestlastele tuntud poliitikuna, avaldas hiljuti romaani ,,Vareda“, mis sai kohe ka romaanivõistlusel esimese koha.
Piret Jaaks’i romaan ,,Taeva tütred“ räägib baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli elust kaugel Türgimaal.
Juta Kivimäe romaan „Suur tuba“ on mastaapne perekonnaromaan, mille tegevus toimub Hruštšovi ajal Tartus ühes juudi perekonnas. Loodame, et kuulajad leidsid seda ettekannet kuulates oma lugemisnimekirja mõningaid uusi pealkirju ja autoreid.
Tiina oli rõõmuga nõus andma Eesti Elu lugejaile väikese intervjuu oma kogemustest kirjandusteadlasena ja Metsaülikooli mälestustest.
LK: Oled kasvanud üles USAs, elanud vahepeal Torontos ja nüüd elad Tartus. Kus on olnud kõige parem elada? Miks?TK: Igas nendest kohtadest on omal ajal olnud hea elada. Kasvasin üles Kanada piiri ääres New Yorgi osariigis Buffalo linnas. Hiljem elus adusin, et suurema osa täiskasvanu elust olen elanud Kanada-USA piiri vahetus läheduses. Erandiks sellele oli seitse aastat Ameerika lõunaosariigis Georgias, kus sain esimese töökoha kirjanduse õppejõuna.
Torontos oli väga meeldiv ja huvitav elada, kohalik Eesti ühiskond täiendas suure rahvusvahelise ülikooli võimalusi. Mu lapsed olid seal väga õnnelikud. Kui saatuse tahtel sai minust 2006. aastal Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor, elasin sisse Tartu ellu, kus kõik oli käepärast ja tuttavaid inimesi nägi lausa iga paari päeva tagant, kui mitte sagedamini. Praeguses elujärgus on Tartu rohelus ja väiksus, soe inimlikkus ja sünergia mulle eriti meeldivad. Olen kohanenud elama keskkonnas, kus põlvkonnad puutuvad igapäevaselt kokku ja kus töövälisel ajal kohtab toredaid ja tuttavaid inimesi. Üks mu lastest on siin Eestis, üks USAs ja üks Kanadas: eks seegi anna märku, mis on olnud meie pere elukohtade ampluaa, teisisõnu siin elamisel on teatud strateegiline eelis. Mulle tullakse rõõmsalt siia külla.
LK: Oled kirjandusteadlane ja väliseesti kirjanduse ekspert. Kuidas sattusid kirjanduse juurde?TK: Kirjanduse juurde jõudsin juba põhikoolis. Huvi süvenes, kui hakkasin 10. klassis õppima prantsuse keele baasil prantsuse kirjandust. Gümnaasiumis olid mul nii inglisekeelse kui prantsusekeelse kirjanduse õpetajad suurepärased. Ülikoolis hoidsin jonnakalt kinni kaksikerialast. Üks oli bioloogia, kooskõlas mu vanemate soovil minu tulevikusihiga, nimelt õppida meditsiini. Teine oli prantsuse kirjandus. Mõlemad paelusid, kuid „pühapäeva taidleja – kirjandusinimene“ ei tahtnud ka olla. Järgnes magistrikraad prantsuse kirjanduses, mille eksisteerivate paindlike reeglite järgi saavutasin samaaegselt kui bakalaureuse kraadi. Mõned aastad veel hiljem lahkusin meditsiiniõpingutest ja hakkasin taotlema doktorikraadi võrdlevas kirjandusteaduses
University of Michigan Ann Arboris. Väliseesti kirjanduse eelettevalmistus oli kodus ja kohalikus Eesti täienduskoolis, kuid sellele lisandusid ülikooli aastatel „lugemispuhangud“, mis võimaldasid mul end sisse lugeda nii eesti kirjanduse klassikasse kui ka kaasaegsesse kirjandusse.
LK: Oled saanud kaks korda Hendrik Visnapuu kirjandusauhinna. Aga milline Eesti kirjanik on Sinu lemmik? Miks? TK: See on erakordselt raske küsimus. Vastuseid on vähemalt kaks. Nimelt kirjutan juba mõnda aastat monograafiat Jaan Krossist. Tema ajalooliste romaanide avastamine mu doktorantuuri aastatel oli nagu pääs täiesti uude maailma, nii keeleliselt kui ka lugude poolest. Sellest poolehoiust naljalt ei toibu! Teine lemmik on kindlasti Ene Mihkelson, kelle romaanid, lühijutud ja luule on hoidnud kätt valusalt Eesti lähimineviku tõlgendajate pulsil. Olen aastate jooksul mõlemast kirjutanud ning mul on olnud au mõlemat tunda.
LK: Oled olnud Metsaülikoolis käija juba pikki aastakümneid. Missugune on Sinu enda kõige eredam elamus Kotkajärve Metsaülikoolist?TK: See elamus pärineb kindlasti augustist 1978, mil leidis aset minu esimene Metsaülikool. Mul oli vahetult ees reis Prantsusmaale vahetusüliõpilasena, olin erakordselt avatud kõigele, mida Metsaülikool pakkus – nii loengutele, luuleõhtutele kui karedate villaste sokkide kulutamisele vihmastel päevadel rahvatantsutundides. Olin vaimustuses Eestis avaldatud kirjandusest, mis oli minule täiesti uus. Mäletan selgesti, kuidas Arvo Naelapea tungivalt küsis, kes on võtnud MÜ raamatukogust Jaan Kaplinski luulekogu „Valge joon Võrumaa kohal“. Neelatasin ja tunnistasin üles. Õhtuti kopeerisin neid luuletusi käsitsi vihikusse, kuna mujalt poleks ma neid saanud. Et mõista, milline väljakutse võis olla Kotkajärve Metsaülikool, tuleks ette kujutada, kuidas ma autos Kotkajärvelt tagasi Buffalosse sõites vanematega vaidlesin „õige“ Eesti kirjanduse üle (pagulaskirjandus või kodumaine), kuigi arutelu oli laiem, mitte ainult „õige ja vale“ võtmes. Ei liialda, kui ütlen, et hing laulis.
Küsis: Lea Kreinin
