Üks õdedest on lahkunud meie seast... Tiina Lepp Addinall suri 10. novembril.
Tiina ja Michael.
Ta oli „Montreali tüdruk“, kes astus meie korporatsiooni Filiae Patriae Montrealis 1957.a., kui õppis McGill’i ülikoolis arhitektuuri teaduskonnas, mis oli sel ajal julge samm, sest tookord olid peaaegu kõik inseneriteaduskonna ja arhitektuuriõpilased meessoost. Meis äratas Tiina julge ettevõtmine suurt aukartust, kuid Tiinale võis see olla üsna loomulik, kuna ka tema isale olid arhitektuur ja kunst südamelähedased. Hiljem läks Tiina kunstiõpingute peale üle, õppides Ecole des Beaux Arts kunstikoolis, Sir George Williamsis (B.A.) ja Yorki ülikoolis (B.A. Visual Arts). Ta lisas veel B. Ed. kraadi ja oli Fine Arts osakonna juhataja Brampton Centennial’is.
McGilli ülikoolis õppides kohtas ta oma tulevast abikaasat Michael Addinalli, pikka sarmikat noormeest Inglismaalt, kelle õppealade juurde kuulus ka East European Studies. Eesti olukord oli tal teada ja ta sai sellest hästi aru. Ilus oli see, et mõlemad rääkisid üksteisest tänapäevani suure austuse ja armastusega. Nendel sündisid kaks poega, Richard ja Robert, kelle üle Tiina oli väga uhke. Pere elas vahepeal Ottawas; hiljem kolisid nad Torontosse.
Kui teine Montreali tüdruk, Liivi Kasak-James tuli 2000.a. Uus Meremaalt mõneks kuuks Torontosse eestlust sisse hingama, mõjutas ta Tiinat osa võtma prof. Tiina Kirsi elulugude kirjutamise rühmast. Tiina lood on olemas raamatus „Mälutunglad“ (2000-2002). Selle kaudu astus Tiina uuesti korp! Filiae Patriaesse ja võttis ka osa Metsaülikoolist. Kui ta luges seal ette oma kirjutise Eesti reisist, kommenteeris teadur ja luuletaja Jyri Kork: „Tiina, sa oled luuletaja!“
Tiina käis Eestis mitu korda; 2001.a. reisisid nad Michaeliga, kes oli aastate jooksul küllalt eesti keelt õppinud, läbi Eesti. Nad külastasid Tartut, korp! Filiae Patriae maja ja kohtusid sealsete liikmetega.
Varsti muutus ta elu, kuna 2002.a. pidi ta hakkama võitlema vähihaigusega. Mõned korrad võttis ta veel ikka osa elulugude kirjutamise ja lugemise rühmade tegevusest ja Tartu College’i programmidest, kuigi käis ravil. Michael räägib, kuidas Tiina kunagi ei kaevanud ja arvestas ikka teistega. Nendel oli soov veelkord külastada Eestit 2004.a. suvel.
Tiina reisis palju. Ta oli käinud igal kontinendil, kuid ta lemmikkoht oli vist küll nende suvila Bon Echos, mille ta ise kujundas ja mida nad koos ehitasid. Ta rääkis alati, kuidas talle meeldib seal lihtsalt oma perega olla. Ta veetis seal oma viimase suve ja oli õnnelik, et rohtude abil sai ta oma tähtsad kunsti- ja muud projektid lõpetada. Michael ütleb, et nad olid õnnelikud ja et nad saavutasid kõik suuremad asjad elus, mida soovisid.
Siin on katkendeid Tiina loost „Lapsepõlve loodus“. Mõtted, mis tulid, kui ta Eestis külastas vabaõhumuuseumit ja mäletas oma viimast lapsepõlvesuve Eestis, kui ta oli nelja-aastane.
„Siin lähedal oli kunagi minu linna lapsepõlve paradiis. Jalutan läbi metsa vanaisa juurde. See on kui muinasjutumets. Tumedad kuused ja männid sirutavad endid taevasse. Sirged tüved. Päikesekiired ja varjud mängivad nende vahel. Hele samblane maa... /.../
Tiik hiilgab päikese käes. Haruldased vanaisa istutatud puud virvendavad vesirooside vahel. Kevad on ja konnapojad kiirustavad siia ja sinna. Püüan neid vana roostetanud panniga...
Maja ees on suur lilleaed. Nii palju sorte, nii palju värve... Kaon nende vahele, sinna, kus liblikad puhkavad. Võõrad tulevad musta roosi imetlema. /.../
Teisel pool väravat on rohumaa, rand, meri ja vastaskaldal Tallinna siluett. Jookseme emaga randa. Vesi on puhas, läbipaistev, jahe. Sulistame vees ja korjame läikivaid värvilisi kivikesi. Mõnikord ujume. Pärast mulle meeldib ronida kõige suuremale hiigel-rannakivile, mille kuju on nii kui tool. See on minu troon. Ema istub minuga ja räägib muinasjutte. See maa kuulub meile ja kunagi ehitab isa siia paigale meile kodu... kui rahu jälle tuleb.“
