Tiit Birkan
Lullade kangelastegu
Sangarid on kodumulla
võidnud verega.
Meenub mulle vana Lulla
oma perega.
Kõik nad – ema, isa, lapsed –
viiekesi koos.
Varjasid end kuude kestel
suures Sirtsu soos.
Jalust haige pereisa
häda pärast vaid
põlvedel või käte varal
komberdada sai.
Pereema, poeg ja tütred
toimetasid kõik,
et vaid haige isa hetkeks
rahus olla võiks.
Päevad läksid... Jõudis kätte
hommik saatuslik –
rappa ilmus miilitsate
ajuahelik.
Õigel ajal teatas ohust
ühe lapse hõik.
„Külaliste” vastuvõtuks
pandi valmis kõik...
Punker oli nagu maja –
ruumikas ja lai.
Igas suunas sealt, kui vaja,
tulistada sai.
Ühe laskeava ette
asus Lulla siis.
Naine pidemeid tõi kätte,
lapsed laadisid.
„Tulgu ainult lähemale,
seltsimehed nood –
õige mitmel lühendame
täna elulood!”
Saidki kaela tinasaju
valang oli pikk –
keeglitena maha vajus
terve ahelik.
Ei saa tänna ega sinna –
kes vaid tõstab pead,
sellel paljal rabapinnal
pole loota head.
Kust saaks sinimundreil lappi?
Millest panna paik?
Venelasi saabus appi
kaksteist autotäit!
Komandör neid sundis takka,
ladus „madinaid”.
Läksid... ja siis jäidki rappa,
kaarnasöödaks said.
Ehkki „vankad” tulistasid,
karjusid hurraa,
taas neid kuulipritsi tuli
surus vastu maad.
Kolmest küljest üheaegselt
tiblad ründavad.
Ava juurest teise juurde
Lulla komberdab.
Raske on, kuid sama visalt
relv tal täriseb.
Kuumal raual higipisar
auruks säriseb.
Padrunite varu kastis
aina väheneb –
hetk, mis troostitu ja vastik
muudkui läheneb...
Ainus lootus: varjud lumel
üha pikemad.
Päästev öö kui rutem tuleks,
saaks veel minema!
Raba veerest lõgin, mürin
äkki kõlavad.
Südametesse poeb värin:
tankid tulevad!
Siiski sügavale rappa
päriselt ei tulnd.
Raba servalt puude takka
andsid huupi tuld.
Mõjus see just sama palju
nagu koera klähv.
Lulla sülitas ja valjust’
ühmas vaid: „Aitäh!”
Päike loojus metsa taga
eha imendus.
Üle vaikseks jäänud raba
laskus pimedus.
„Lapsed, aeg on minna teele!”
kostis ema hüüd.
„Kokku saame metsaveeres,
suusad alla nüüd!
Algul minge taamalt ringi,
valvet pole seal.
Pärast mööda kraavisängi –
eks te ise tea.
Ja kui jõuate vaat sinna,
saate välja soost.
Isa ei saa ruttu minna,
meie lähme koos.
Jumalaga, igaks juhuks,
jäägu iga laps!
Mis ka iganes ei juhtuks –
jääge tugevaks!”
Lapsed lindudena läksid,
sulasidki öös.
Maha vanemad jäid üksi –
raskem seisis ees.
Kuigi öö on paras pime,
metski lähedal,
kuidas minna läbi lume,
kui ei kanna jalg?
Vaevaliselt, naise najal,
kulgeb Lulla tee;
lumisel ning jäätand rajal
jäljed verised.
Väsinud on käed ja jalad,
kangeks muutund piht.
Aga lõppeda ei taha
lumme tuisand siht.
Hahetab... On valgeni veel
jäänud tund või paar.
Aga endiselt on kaugel
päästev rabasaar.
Tõusev päike taevatelgi
värvib verevaks.
Huntidena värskeid jälgi
tiblad ajavad.
Kauaks jätkub sandi rammust,
naisel lõppend võim...
„Verekoerad” juba kannul,
kostab vene sõim.
„Ots on käes,” nii Lulla lausus,
„naine, jäta mind!
Mine ära võsa kaudu,
küll ma katan sind!”
Kindlalt vastu sõnas naine:
„Eksid, kulla taat,
lootes, et sa oma eidest
surres lahti saad!
Elasime ühel meelel
kodus kui ka soos.
Taevasse või põrguteele
lähme üheskoos!”
Mitmekümnest konerauast
surma täriseb.
Ei saand vastu lasta kaua
ohvrid verised...
Peagi surma jäine käsi
sulges Lulla laud.
Pisut hiljem laskmast väsis
naise relvaraud.
Laipugi veel tulistati
eemalt mõni aeg –
nõnda võimas venelastel
oli hirm ja raev.
Õhtuks alles kokku saadi
vene laibalaar.
Viimaks rabast välja toodi
sangarite paar.
Jahmunult seal ohvreid vahtis
sõdurite summ,
uskumata oma silmi,
hämmastusest tumm.
Lamasid seal viimses unes
eesti taat ja eit;
kõrval vene laipu lumes
sada neliteist!
Ühelt poolt vaid mees ja naine
teisalt – terve rood!
Tuleb välja, et siin Eestis
pole kiita lood.
Mis veel saaks kui terve rahvas
vastu hakkaks nii?
Siis ju Eesti venelastest
oleks ammu prii?!
Ballaad kolmest vennast
Üks lugu kaugest maruhoost
mind ikka erutab:
kolm südant noort,
kolm venda koos,
kolm kuulipildujat.
Ei olnud neiu armastust
veel tundnud ükski neist.
sai vanim kahekümneseks
ja noorim neliteist.
Nad pikki päevi lahinguid
lõid laial Narva jõel.
Nad olid Avinurme all,
neid seiras saatus õel.
Nad kuulsid Eesti halamist,
kui käisid Eesti teil.
Ja eesti süda valusalt
lõi eesti rinnas neil.
Ei käinud külas üheski
nad almust paludes,
kui oma poegi söödeti
neid kõigis taludes.
Nad vormirõivad värvisid
ning vahetasid teel.
Neil pingul olid närvidki
ja raske oli meel.
Kolm kergekuulipildujat
sai maasse kaevatud
ning õhtul jõudsid Tallinna
kolm poissi vaevatut.
Kui tõkke vastu põrgates
nad äkki seisma jäid:
kus oli isamajake,
seal pommilehter vaid.
Veel oli alles pumbakaev
ja kõrbend õunapuu.
Ehk matsid hinge lein ja raev,
jäid tummaks meeste suud.
Vaid süda rinnus kisendas
nii kõigile see näis,
kui kolmekesi seisid nad
seal langetatud päi.
Siis läksid vennad hilju taas
teel nähes vaevasid
ning oma kuulipildujad
nad välja kaevasid.
Paar päeva hiljem nägid nad
taas Soome lahe vett
ja mere taustal tervitas
neid tuttav siluett.
Keskhommikuni varemeis
nad endid varjasid,
siis üheskoos sealt väljusid
ning „peied” algasid.
Üks vend läks Narva maanteele,
kesklinna teine vend
ja kolmas Tartu viivalt teelt
siis lõpuks leidis end.
Ja iga vene mundris mees,
kes nende teele jäi,
end peagi leidis põrguteelt,
mis oli paras lai.
Granaat viis ühe vendadest,
kuul tabas varsti teist,
jäi kõige noorem järele,
kel aastaid neliteist.
Sest erinevalt vendadest
läks tasahilju ta
ning kaua aega tärises
veel kuulipilduja.
Kus üles kerkib Lasnamäe
hall paene kivinõlv,
sai lõpuks kuhjaga sääl täis
ka tema viimne võlg.
Kuul tabas noore sangari
ja Manalasse viis.
Ta keha kaua tallati
ning maha jäeti siis.
Vast hilisõhtul pimedas
sealt koristati laip.
Ei keegi elavatest tea,
kus vennil viimne paik.
Vaid ühte teame kindlasti:
neid katab Eesti muld.
Ka surnutena kardeti
neid vendi nagu tuld
ning hävitati hoolega
kõik mälestused neist.
Kuid ometi nad elavad
me kõigi südameis.
Neist merekohin pajatab,
neist vestab öine tuul,
neist kuulutavad kajakad
ja laulikugi huul.
Kui tõuseb vabadusevoog,
on meiega siis taas
kolm südant noort,
kolm venda koos,
kolm kuulipildujat!
Ballaad Hendriku talust
Kus kesalill kasvab ning äiatar õitseb
ja must leinaliblikas nektarit maitseb,
on märgata väheldast kivide lasu –
ses paigas just Hendriku talu kord asus.
On ammugi hävinud katus ja seinad,
noor pihlakas seisab kui sõnatus leinas,
tüün samblikuvaip kasvand jahtunud leele,
kuid siiski see paik jäänud rahvale meelde.
Mis põhjusel? Inimpõlv tagasi ajas
on põhjuse teadmiseks rännata vaja.
Kui ajaveok mõttega ühes nüüd lendaks,
et tollesse päeva me saaksime minna,
mil märatses surm, inimverele tiiras
ning rood vene sõdureid Hendrikut piiras,
kus salgake mehi, kes tõotanud surra,
kuid Eestile truudust ep iialgi murda.
Neil lootust ei ole, neid käputäis ainult
ja põrnitseb surm vastu metsast ja vainult,
kuid südamed rinnus on kindlad ning julged,
sest vardas on lehivamas sini-must-valge.
See ärritab vaenlast kui punane sõnni;
taas ropendav komandör ründama sunnib.
Mass tõuseb ja liigub ning maadligi vajub
ses kaitsjate tihedas kuulide sajus.
Siin armu ei paluta, armu ei anta
ja langenuid välja pealt ära ei kanta.
Vaen viimase piirini kalestand hinged
ning ühtjärge kasvamas lahingupinge.
Päev pilvegi varjus on kohkunud, kalbe,
kuid ometi lehvimas sini-must-valge.
Sees sõnu ei tehta, ei raisata jõudu –
need mehed on natuke teistsugust tõugu:
tuld annavad vaikides, suletud huulil,
tumm lähetus kaasas on igal kui kuulil.
Ka siitpere naised on lõpuni kindlad:
on Manala etem kui nõukogu vanglad.
Memm langenu konest tuld piirajail kütab
ja püstoli kätte on haaranud tütar.
Helk terase pilgus ning kahvatud palged,
kuid uhkesti lehvib veel sini-must-valge.
Siis väljaspool valge lipp lüüakse valla
ning parlamentäär käsib anda neil alla:
„Te võitlus on mõttetu, loll ainult tõrgub...”
kuid vastu tal hüütakse: „Kasige põrgu!”
Ning võitlus taas jätkub poliitika sunnil
ja tänu „ideele”. Nii tund järgneb tunnil.
Siin isamaa-armastus innustab sõpru,
seal – isake Stalin ja „rahvaste sõprus”
Lõpp läheneb üha, see kõigile selge,
kuid ikka veel lehvimas sini-must-valge.
Näib, väljas kui märatseks hullunud lohe
ning elamut piitsutab tinane rahe,
mis ohtrasti pimedat vihkamist külvab
ning jõuetus raevuhoos palkisid salvab.
Siin käimas on sõda, siin kuuliprits räägib,
siin vinguvad kuulid ning ootel on täägid.
Ja tundub, et võiduks vaid pisut on vaja –
leekkuulidest juba on süttinud maja.
Ehk katusel jõudu on kogumas leegid,
kuid sini-must-valget ei langeta keegi.
Kas meelestus meestele lapsepõlv õnnis?
Kas ema või kallim? Ees Manala künnis.
Ei kõhelnud keegi neist, viimase sammu
nad eluteel astusid üksteise kannul.
Veel tuld anti väljast, veel kaheldi selles,
et Manalameesteks on saand metsavelled.
Võit kuulsust ei toonud, eks Iivangi taipa:
saak – põlenud talu ja üheksa laipa.
Hulk otsustas edu, päev õhtusse kulges
ning siis alles langes seal sini-must valge.
On möödunud kevaded, suved ja talved,
eos kustunud lootused, needused, palved.
Üks põlvkond saab läbi, uus alustab elu,
kuid Hendriku talu ei kao rahva mälust.
Päev tõuseb, läeb looja ning jälle on õhtu,
tuul sakutab pihlakat, hällitab rohtu
ning ajuti tundub, et taas läbi aja
on meieni kandumas võitluse kaja.
Ent rahu on südames, kerge on jalgel,
sest Toompeal on lehvimas sini-must-valge!
Tiit Birkan BALLAADE EESTI LÄHIMINEVIKU SÕJAKANGELASTEST
Ajalugu
TRENDING
