FOTO: TIIT BIRKANI ERAKOGU
2003. aastal andis Tiit Birkan oma kulu ja kirjadega välja esikluulekogu “Teri aja liivakellast”, kuhu koondatud 400 epigrammi näol on tegu Eesti omariikluse taastamise lühikroonikaga luulevormis.
"Loodan, et lugeja nüüd ei kohku ehk, sest loos saab olema nii pila
kui ka luulet eht," ütles härra Birkan. Tema esimene raamat nägi ilmavalgust 2009. aastal. Metsavendade tõestisündinud lugudest pajatav "Rahutud laaned" on tänaseks pea viimseni läbi müüdud.
Kord ennustas Tiidule üks mustlane, et tal saab elus olema head ja halba vahekorras 2:1. Nii on ka läinud, kuid näib, et tal on olemas veel hea kaitsevaim. Siberis asumisel olles oleks ta peaaegu ära uppunud, kuid suutis kaldale rabeleda. Sõjaväeteenistuses tulistas teda üks idioot, õnneks mööda. Kõrgepingeliini all sai ta elektrilöögi – jäi ellu. Ükskord sai ta marutõbise eluka käest pureda ja Kunda arst, loll venelane, oleks ta valeseerumiga vaat et magama pannud. Kui hakkasid krambid, saadeti ruttu Tallinnasse ja hing jäi sisse.
Inimene 19. sajandist
Oli sõjaaeg ja isa ning ema ei tahtnud last Tallinnas hoida. Nii kasvatasid teda peaasjalikult vanavanemad Pöiati külas, Sillaotsa talus, mille oli vanaisa Tiidu isa abiga 1937. aastal ostnud, et seal vanaduspäevi veeta. Koolis käis ta Tapal, kus elasid emapoolsed vanavanemad. Sestap ütlebki Tiit enda kohta, et on inimene 19. sajandist, kelle tõekspidamised pärinevad Juhan Liivi, August Kitzbergi ja Oskar Lutsu aegadest.
Pöiati külas oli vaid 5 talu. Neist 3 peret küüditati, 1 pere kolis ära ja 1 pere on alles jäänud. Sillaotsa talust pole enam korstnajalgagi püsti ja põldude peal kasvab mets. Just enne võimuvahetust oli plaanis hakata uut maja ehitama, palgidki olid juba metsast välja veetud. Vanavanematest oleks paljutki jutustada. Pöiati vanaisa oli Musta mere rannakaitses teeninud ja jäänud üleajateenijaks. Hiljem töötas Lõuna-Venemaal raudtee-ehitusel. Sellest ajast on vahva lugu, kui ühele prantslasest insenerile saadeti kodust pakk, milles olid marineeritud konnad ja hiired. Talle pakuti ka. Vanaisa oli mõelnud, et kuidas ma nüüd konna söön? Võtnud hiire. Täitsa hea liha oli olnud. Vanaema itsitas alati, et miks sa küll konna ei proovinud, tea, kui hea see veel oleks olnud!
Kui raudtee valmis sai, oli vanaisa ühe suve veel Kuubanimaal sulaseks. Talus oli sant peremees, kes ei tahtnud lõpuliiku teha. Suure ja tugeva mehena võtnud vanaisa kahehobusevankri, vinnanud selle mööda redelit katuseharjale ning öelnud, et enne alla ei too, kui liigud teed! Olgu toop viina laual!
Siis ta haigestus raskelt ja oli juba surnukuuri viidud, kuid silmalaud veel värisesid. Pärast tervenemist tuli ta Eestisse ning omandas Tallinnas maja, poe ning isegi väikese purjeka. Siis aga hakkas matse sadama. Oma laevast jäi ta ilma revolutsiooni ajal, sest see oli parajasti viljalastiga Peterburis. Revolutsiooni toetamise eest laevatäie viljaga saadeti ta 32 aastat hiljem Siberisse. Siis läks pank, kus ta oma sääste oli hoidnud, lõhki, kuid mees jäi veel pinnale püsima. Viimase kabelimatsu andis sõber, kelle laenule vanaisa käendajaks hakkas. Sõber pani aga välismaale putku ning vanaisal tuli laen omast taskust kinni maksta. Vanema poja suutis ta sideinseneriks koolitada, kuid nooremale pojale, Tiidu isale, ülikooliraha ei jätkunud. Ent isa õppis venna kõrvalt kõik selgeks ja oskas seda värki sama hästi. Isa joonistas nagu kunstnik. Oskas rätsepa-, kingsepa- ja puusepatööd. Oli esmaklassiline laskur ja mõistis juhtida mootorrattast lennukini välja.
Pöiati vanaema oli randlane, pärit Rohuneemest. Ta oli pisikest kasvu, aga hästi tragi ja sitke ning kange ujuma ja sõudma. Oli ükskord paadi järel ujunud Aegnalt Naissaarele. Küll ta teadis laule ja lugusid, oh sa mu meie! Ükskord võttis Tiit kätte ja pani kirja kõik, mis meelde olid jäänud ja saatis Kirjandusmuuseumile. Sillaotsa talus oli 2 lehma ja elatuti põhiliselt võimüügist. Küüditajad arutasid tükk aega, kas panna keskmik või kehvik? Kehvikuid ei tohi ära saata, aga kuidas sa paned keskmikuks, kui hinge taga on vaid 2 lehma ja vana talumaja? Lõpuks otsustati ikka keskmikuks panna.
Tapa vanaisa oli samuti raudteelane. Ta oli enne Vene-Jaapani sõda tööl tolleaegsel BAM-il, Mandþuuria raudteel, ja kosiski naiseks mandþuurlase. Pärast oli ta Irkutski jaamaülem ning tuli Eestisse 1922. aastal. “Mandþuurlased ei ole üldse hiinlase moodi. Nad on pikka kasvu, mustade juustega, sirgete ninadega ja “ilvese silmadega”. Neil on silmad viltused, aga mitte pruunid või mustad, vaid metsarahvale omaselt rohekashallid. Nii et olen näidiseksemplar. Kui hiinlased kord Eestisse jõuavad, siis näete, mis välja tuleb.”
Elu nagu Kolgata tee
1945. aastal Tiidu isa ja ema arreteeriti. Isa oli olnud saksa sõjaväes. Esimesel korral polnud tema vastu otsest süüd. Viidi Tallinnasse, pandi vene vorm selga ja saadeti töölaagrisse. Mingil hetkel avanes juhus ja ta lasi jalga. Kui ta uuesti naabritalu perenaise kaebuse peale kinni võeti, oli juba bandiit valmis. “NKVD-lased leidsid naabrite rehe alt sõjapõgenikest jäänud jahipüssi. Eit ei teadnudki, et selline asi rehepõhjas vedeleb! On ju aga vana rahvatarkus, et kui tahad oma nägu puhtaks pesta, tõrva naabri oma! Oh, mis nüüd mina, aga vaat naabritel! Neil poeg varjab ennast kodus ja pojal on püss! Minge sinna! Isa oli tõepoolest kodus, sest ta oli eelmisel päeval endale kirvega jalga löönud ja ei saanudki kuskile minna. Kahtlustati, et äkki on kuulihaav, kästi välja näidata! Krohv peksti seinte pealt maha, otsiti kulda,” kirjeldab Tiit saatuslikku tundi. Määratud viieteistkümnest aastast istus isa ära 1,5 aastat ja suri. Emale anti 10 aastat. Märtsis 1949 saadeti Tiit koos vanaisa ja vanaemaga isa puudujäänud aastaid ära istuma. Nemad mattis Tiit Siberi mulda juba esimesel aastal. Tapa vanaema toodi Siberisse üksinda, sest vanaisa polnud juhtumisi kodus. Tema juures elas Tiit Siberis kaks aastat, siis suri ka too memm. Järgnes kolm aastat elu võõras peres ja kolhoosiorjuses.
Ajalehes “Memento” (1995, nr 9) on avaldatud paar Tiidu kirja Siberist oma emale Magadani vangilaagrisse. 25. VII 53 kirjutab Tiit emale nii: “Kirjutad, et kirjutaksin sulle mõne hellitussõna. Kuid kus ma neid võtan, kui iga päev kuulen ainult sõimu. Olen täiesti läbi puitund – ei hellita ise, ei saa teiste hellitustest aru.” Kirja lõpus on karje: “Neetud Siber, iga inimese muudab ta loomaks!”
1956. a Eestisse naastes polnud enam kodu. Peavarju õnnestus leida Keilas. Kasuisa Enn Soodre sai kasvatajana kooli internaati tööle, lisaks õpetas tööõpetust ning hiljem sai temast kooli õppealajuhataja. Enn Soodre oli kõrgema haridusega sõjaväelane, kes oli lõpetanud Eesti Kõrgema Sõjakooli vahetult enne okupatsiooni. Nooremohvitserina teda ei likvideeritud, vaid löödi Eesti Korpusesse. Ta paistis silma ja tõusis kahe aastaga vanemleitnandist majoriks. Aga ta ei suutnud vaikida, nähes, kuidas eestlased aeti rünnakutulle ilma luureta ja ilma suurtükiväe toetuseta. Ühe ohvitseri sünnipäeval kõlasid meeste suust küllaltki kriitilised märkused ja eks leidus ka koputaja. Esialgu süüdistati kavatsuses sakslaste poolele üle minna. Selle üle ta muidugi naeris, öeldes, et – oleks tahtnud, oleks võinud 1941. aastal minna. Loll, kes 1943. aaastal läheb. Siiski leiti põhjus, et talle määrata kümme aastat ja mitte ainult tema, vaid kogu tankidivisjoni ohvitserkond löödi pokri. 1959. aastal kasuisa rehabiliteeriti ja maksti ühe aasta majoripalk veel takkaotsa. Kasuisa suri 1977. aastal, ema on siiani imekombel vastu pidanud ja on 86aastasena ikka veel tragi (vanaema suri 2009. aastal, 93aastasena – L.B.).
Peale algkooli lõppu läks Tiit õppima Tihemetsa tehnikumi, sealt metsanduse eriala üleviimise tõttu Luuale. Komsomolikomiteest lubati Tiidule armeest pikendust, kui soostub komnooreks astuma. Palavast soovist tehnikum lõpetada, nõustus Tiit komnooreks hakkama. Aga tutkit ta pikendust sai! Sõjaväest tulles virutas Tiit komsomolipileti lauale! Kroonust sai Tiit kaasa tuberkuloosipisiku, mis avastati aasta hiljem. Sanatooriumist leidis ta endale abikaasa, kes on kooliõpetaja.
Peale metsatehnikumi lõpetamist töötas Tiit geodeedina ja metsnikuna ning looduskaitseinspektorina Rakvere, Kunda ja Keila metsapunktis. 1978. aastast peale töötas ta Harju KEKis kuni selle laialiminekuni, kokku 15 aastat.
Võiks ju pensionile jääda, aga vanast harjumusest on raske vabaneda. Nii töötabki Tiit Pääsküla kaupluses, olles ühes isikus nii turvamees kui transporditööline. Alates 1992. aastast on ta Kaitseliidu liige. Mulda poetas ta kaks seemneiva, kellest on nüüdseks võrsunud tublid noormehed Lauri ja Indrek. Pojad on ta kõrgkoolist läbi koolitanud, Hindrek õpetab emakeelt ja Lauri kehalist kasvatust.
Siinsed venelased on nagu rebasel kirbud
Siberis õppis Tiit Birkan tundma ehtsaid venelasi, kes söövad leiba ja kartulit ning elavad oma ahjuküttega majas ja ei lähe tuhandete kilomeetrite taha. Siinne nn “venekeelne elanikkond” on nagu rebase kirbud. Rebane saab kirpudest nii lahti, et läheb vähehaaval vette, kuni lõpuks on kirbud talle pähe kogunenud. Siis ampsab ta suutäie sammalt ja läheb nii sügavale, et paistab vaid ninaots. Kirbud ronivad samblatuustile ja siis ta laseb selle allavoolu lahti. Tundub, et rahvas, kes meile siia jäeti, on ka vene elanikkonna kirbud, keda õiged venelased põlgavad. “See kontingent, kes Eesti riiki neab, peab esialgselt venelasteks saama. Seejärel tuleb Eesti riigikeelsus ja kõige tagatipuks – eestimeelsus,” leiab Tiit.
Lihvimata kalliskivi
Hr Viljar Ansko meelest on Tiit Birkan, luuletajanimega Antti Kirbi üks andekamaid klassikalise luule viljelejaid Eestis, kes valdab meisterlikult luule suurvorme poeeme, lugulaule ja ballaade. Tema sahtlites on oode ja ballaade eesti metsavendadest (“Lullade kangelastegu”), eesti vabadusvõitlusest, Siberist ja Siberisse küüdidatud lastest (“Suttingu Ivar”). 1997. a kevadel korraldas Viljar Ansko Ristil luuleõhtu. Tiit lummas inimesi oma heroiliste metsavennaballaadidega, portreeluuletustega eesti ja soome spordikuulsustest, humoreskidega ning Eesti olmet ja poliitikat kajastavate epigrammidega. Kunagi ilmus sari “Suuri sõnameistreid”. Kui kunagi peaks ilmuma sari “Suuri Eesti sõnameistreid”, siis soovitaks hr Ansko vägagi nii mõndagi sahtlisse kirjutajat. Üks neist oleks mõistagi hr Birkan, kelle annet sõnas ja riimis näitab kasvõi tõik, et ta on mängleva kergusega võitnud mitmeid temaatilisi ekspromtluulekonkursse.
Tiit Birkan võiks olla ka meie aja Gori, sest tema epigrammid on väga vaimukas, teravmeelses, tabavas satiirilises laadis, mida kroonib valmilik puänt. Ja materjaligi nii humoreskide kui epigrammide jaoks saab Tiit samast allikast, kust Gorigi omal ajal – ajalehest. “Oh, oleks mul vaid aega neid humoreske kirjutada,” ohkab Tiit. “Aga häda on ju selles, et aega ei ole.” Epigrammi kirjutamine palju aega ei nõua, seda võib ka käigu pealt teha. “Kui hästi läbi mõelda, siis võib kuue reaga pagana palju välja ütelda.”
Lugedes neid gorilikult vahedaid kuurealisi “kupigramme”, nagu Tiit ise neid kutsus, tunnen puudust ühest – Gori karikatuurist. Sest nagu oma Gorile pühendatud epigrammis ütleb ka Tiit Birkan: “Eks epigrammgi riku mõnel tuju, kuid pilapiltidel on vingem mõju.” Kuid Gorid ja tiitbirkanid on praeguses Eestis segavad asjaolud. Nad, sunnikud, mäletavad liiga palju, pärivad järele, torgivad vahel südametunnistust, küsivad, kus on rahvusaade ja kõik need lubadused, kus on see, mille poole me püüdlesime? “Rahvusaade on nagu AIDS. Selle kandjat välditakse, sest rahvusaade segab riigivargust ja on mõnele põhjustanud südametunnistuse piina. Ei rahvusaateid vaja me, kui riigi põhja ajame!” tõdeb Tiit kibestumusega.
Metsinimesel soovitati oma liistude juurde jääda
Tiidu jaoks on luuletamine abiventiil. Kui pinge sees, on hea võtta ja panna värss paberile – ennast välja puistata. “Inimene on nagu anum, ta kogub muljeid eluaeg ja lõpuks saab anum täis ja hakkab üle ajama. Siis saab inimesest kas kirjanik, luuletaja, külalaulik, anekdoodirääkija või muu selline. Mind õpetati kirjutama, eks ma siis proovin seda kirjutamist.” Neljakümne aasta jooksul on ta katsetanud kõikvõimalikke stiile ja vorme, kuid siiski riimis luuletusele kindlaks jäänud. Muist kladesid on ta sõpradele kinkinud, muist ka ära põletanud. Üks kohvritäis seisab suvilas, teine kohvritäis käsikirju kodus nurgas. “Tundmatul mehel metsast on sahtlipõhjast raske parnassile pääseda. Olen kahjuks selleks liiga vana,” ütleb Tiit muigega. Siiski on sahtlisse kirjutatust midagi ka rahva sekka pääsenud ja rahvalauluna autori juurde tagasi jõudnud. Nimelt käis poeg Hindrek Saaremaal rahvaluulet kogumas ning poja poolt kirjapandut vaadates avastas Tiit sealt ootamatult ühe enda tehtud lorilaulu!
Tiit Birkan arvab, et temast oleks võinud saada päris hea korrektor, sest tal on eriline and leida vene keelest tõlgitud teostest tõlkeapse. Vene keel on tal nii hästi käpas, et kõrgema haridusega mehedki on käinud tema juures konsulteerimas. Kunagi käis Tiit kirjastuses töötava klassivenna juures küsimas, et kas ehk ei ole midagi tõlkida. Anti proovitöö, millega jäädi rahule, kuid siis küsiti saatuslik küsimus: mis haridus teil on? Kui kuuldi, et metsatehnikum, siis öeldi, et iga kingsepp võiks ikka oma liistude juurde jääda. Mis sa teed, kui oled juba metsinimene…
Selle jutu peale võtab “metsinimene” praegu ülipopulaarse J. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” venekeelse variandi, mida ta kunagi oma poistele ladusalt eesti keeles ette luges, lööb täiesti suvalisest kohast valla ja hakkab katseks valjusti lugema – eesti keeles. “Eesti keelest vene keelde nii ladusalt ei lähe, lauseehitus on teine,” kommenteerib Tiit.
Mida selle peale kosta? Ehk aitab epigramm:
On lihvimata kalliskivi tuhm,
Vaid meistri oid ja oskus toob ta illu.
Ja ikka leidub kuskil mõni juhm,
Kes arvab vääriskivi klaasikilluks.
Ning vastupidi – teda petab ära
Just klaasikillu näilik tühi sära.
Enda sõnul pole Tiit Birkan ei Sven Kivisildnik ega Peeter Sauter, kes oma teoste avaldamiseks toetust saavad. Ta ei oska nii ropult kirjutada. Tegelikult oskaks küll. Toomas Kall pakkus kunagi vene tšastuškasid tõlkida. Tiit tõlkis ära ka need kohad, mida Kall pidas tõlkimatuteks. “Aga milleks ma pean tõlkima või kirjutama nilbusi?” küsib Tiit. “Naisevend tõi ükskord lugeda, mille eest Sauterile Tuglase preemia anti. Siis mõtlesin küll, et selle kohta käib tõesti Harald Suislepa värss:
Okseõrn õhtu,
väljaheitehell taevas.
Noor poeet, hoides kõhtu,
köötsib kaevu man suures vaevas.
Öök kui löök täidab tuuletuse.
Kas tõbi põue või põide pugenud?
Ei, poeet on oma luuletuse läbi lugenud.”
Euroopa Liitu müütati nagu mädanenud põrandatega suvilat
Eestimaa on Tiit Birkani arvates praegu nagu koolieelik, kelle vaimne areng on füüsilisest ette jõudnud. Sellepärast oleks pidanud tema arvates Euroopa Liitu minekuga natuke viivitama. Uisapäisa tormamine meenutas Tiidule kangesti, kuidas talle kinnisvarafirma agendi poolt mädanenud põrandatega suvila pähe määriti. “Kiire, kiire, omanik läheb varsti välismaale!” utsitas maakler. Rahagi polnud veel käes, kui suvila juba Tiidu nimel oli. Et põrandad olid mädad ja aknaraamid naeltega ette löödud, avastas ta poolteist aastat hiljem…
Euroopa Liidu asjus käis sama jutt. Kui me nüüd ei lähe, ei tea, mis juhtub! Venelane rabab meid tagasi!
“Kuidas ta siis ikkagi rabab? Ega me niisama rabatavad ei ole. Las Venemaa olla nagu suur haug ja Eestimaa tema kõrval väike kiisk. Aga olgu haug kui tahes ablas, ei neela eal ta kiiska sabast! Kiisk ajab ogad turri ja jääb tal kõrri kinni. Ei ole enam 1939. aasta. Probleeme muidugi on. Kuid kui meile antakse 50 aastat rahulikku elu, siis laheneksid need iseenesest. Aga kas meile seda aega antakse? Tont seda teab…”
